Vabariigi aastapäeva kontsert on huvitav žanr – igal aastal seisab lavastajal ees igipõline probleem, kellele seda kõike teha. Kas teha tõsist ja piire kompavat kunsti, mis ei pruugi sugugi kõiki kõnetada või midagi universaalset, mis võiks puudutada rohkemaid kui äratõusnud kulturnikuid, teha rahvale? Eelneval kahel aastal oleme näinud näiteid mõlemast äärmusest, nii akadeemilist ja tõsist, võib-olla liigintellektuaalset (Jaan-Eik Tulve ja Maria Peterson) kui ka helget ja lõbusat (Elmo Nüganen). Tänavu valis Priit Võigemast seega ehk küllaltki loogiliselt kesktee, võiks öelda "midagi kõigile" lähenemise. Kuid kas sellise suuna tõttu võib kannatada kogu terviku ühtsus ja käte vahele ei jää ei liha ega kala?

Kontsert algas tumedates toonides, avalooks Veljo Tormise loitsuhõnguline teos meeskoorile "Varjele, Jumal, soasta" ("Kaitse, Jumal, sõja eest"). Eesti Rahvusmeeskoor annab oma olemuse ja nimega juba eos kõigele teatud tõsiseltvõetavuse ja akadeemilise varjundi – ikkagi suured ja tõsised mehed mustades ülikondades Tormist laulmas. Võib-olla oleks meestelt soovinud pisut rohkem entusiasmi ja hingestatust, telekaamera teatavasti ei halasta ning rändavad ja osavõtmatud silmad paistavad hästi välja. Lugu rääkis aga iseenda eest – sõjaoht ei ole kuhugi kadunud ning seda ei tasu unustada.

Rahvas ei pidanud selles tõsiduses kauem marineerima, sest "Hea tuju lauluga" astusid järgmiseks lavale Curly Strings ning grupp miime (Ingmar Jõela juhtimisel). Kontrast oli mõjus, kuid mida enam laul ja tants edasi läksid, seda enam hakkas kõigest läbi kumama üha ärevam meeleolu. Siim Aimla mängulisest tsüklist "Mõistatused" pärit lood, mida esitas NUKU koor, lõid tantsijate tegevusega nupuka vahekorra – suule tõmmatud naeratus ei pruugi sugugi tähistada kellegi siseilma tegelikku seisundit.

Üheks selle sisemise ärevustunde põhjustajaks käidi välja digimaailm ning meeletu infokogus, millega inimene iga päev hakkama peab saama. Tantsijad keerlevad küll üheskoos, kuid nägudelt peegeldub ekraanivalgus; oleme alati ühenduses, kuid aina rohkem üksi. 21. sajand on kuvandikultuuri ajastu, asjade sisusse süvenemiseks napib aega ja energiat, süveneda äkki enam ei osatagi, sest peamine on massi sulanduda, isikupära maailmas napib. Sunnitud naeratusega edasi rassimine toob aga kaasa seesmise krahhi ning kuna aeg ei peatu, oleme nagu oravad rattas, infovoog on pidev ning pea hakkab ringi käima.

Kõigele sellele näis kontsert leevenduseks välja pakkuvat aja maha võtmist, looduse rüppe naasmist, mida väljendas Mari Kalkuni etteaste, taustal aga digitaalsed looduskaadrid. Omamoodi "Lepatriinude jõulude" olukord, mil otsitakse metsa, kuid lõpetatakse postkaardi ees. Ühest ja lihtsat lahendust ärevusele muidugi ei eksisteeri, kuid on tänuväärne, et sellisel platvormil võeti vaevaks teda ometi lahata. Eks aeg näitab, kui kaua me kõik naeratada jaksame.

Lootus sureb aga viimasena ning teiseks peamiseks teemaliiniks ärevuse kõrval tõusis meie järelkasv ning õpetajate väärtus selle kujundamisel. Sobilikult esitas Lembit Peterson monoloogi "Kevadest" õpetaja Laurina, lootusega, et ehk läheb kõik ikka hästi, et me oskaks näha kevadet talve taga. Lihtne, kui mitte ilmselge kujund, kuidas järelkasv ehitab Eesti tuleviku, venis küll pisut pikaks. Armas oli ta sellegipoolest, julge avaldusena, kas siis tahtlikult või mitte, näha lipu otsas seismas ebatraditsioonilist perekonda.

Tõeline raskekahurvägi avaldas end hoopis ootamatul kujul, kui vaevu meetrine Teodor van Dijk RAM-i ridade vahelt välja kargas ning Genialistide "Õpetajat" laulma hakkas. Nunnumeeter oli põhja löödud ning kui peale kolmandat salmi jõudsin juba mõelda, et no liiga pika laulu andsid poisile laulda, kuhu siit üldse veel edasi saab areneda. Aga siis lisandus bänd, helipilt küllastus ning poiss laulis üle Eesti Rahvusmeekoori. Võimas.

Muusikalise juhi Siim Aimla kokku pandud muusikaline kava oli eklektiline, segunesid žanrid ja ajastud, kõlasid teosed kooriklassikast praeguste rahva lemmiklaulude ning -artistideni välja. Üldfoon kulges Aimlale omaselt rütmimuusika helimaastikel, mille jooksul kuulis ka huvitavaid kooslusi, näiteks elektrikitarri (Laur Joamets) ja tšellot (Theodor Sink), hulka veel klavessiini (Reinut Tepp) ning elektroonikat (Hendrik Kaljujärv). Sellised üllatavad kooskõlad on rikastavad ja põnevad, kõditavad ajukurde ning kõnelevad elavast eesti muusikakultuurist.

Lavakujundus oli lihtne, kuid see-eest efektne – ekraanid ja digigraafika toetasid digimaailma teemat hästi. Veidi oli kahju, et telerežii ei lasknud kujundusel eriti sageli kogu oma hiilguses välja paista. Kuigi tehisintellekti teemat otseselt ei käsitletud, siis tema kaudset kohalolu oli just kujunduses tunda. AI-ajastul on keeruline eristada, mis on tehisaru loodud või mitte, samas on huvitav küsida, mil määral ta meie kunstnike stiili kujundanud on? Kas AI matkib meid või vastupidi?

Kui tundus, et Karl August Hermanni klassikalise meeskooripalaga "Munamäel" lõpeb kontsert sinna, kust ta algas, siis Siim Aimla seades ning segakoori esituses sai lugu hoopis kergema ja värskema varjundi. Kuigi on oluline väärtustada ajalugu ja traditsioone, siis selleks, et elaksid edasi kultuur ja rahvus, ei tasu muutustele kätt ette panna. Kultuuri peaks käsitlema elava organismina, ökosüsteemina, mis pidevalt areneb ja teiseneb, vastasel korral ta stagneerub ning hääbub.

Seega õppigem uusi vorme, meediume, tehnoloogiaid, suhtlusvorme, ärme jää metsa, vaid leiame selle kõige keskel tasakaalu. Tasakaalu ja tasakaalukust Võigemast ja loominguline meeskond tänavuse aastapäeva kontserdiga ka näitasid. Pitseriks vajutati veel peale "Mu isamaa on minu arm" ning pisar.