Viiulit hakkas Robert Traksmann õppima nelja-aastaselt. "Vale on öelda, et hakkasin mängima. Kõigepealt jalutasin temaga nii ringi, et ta oli mul lõua all ja ma pidin klassiruumis Tiiu Peäske juhendamisel esimesed sammud tegema. See oli väga pingeline," meenutas ta. "Ma olen oma 31 eluaastast 27 aastat selle instrumendiga veetnud ja loodan veeta ka kogu ülejäänud aja."

Enim kütkestab teda viiuli juures pilli hääl. Kuna nii tema isa, vanaisa kui ka vanaonu mängisid viiulit, on ta maast madalast selle kõla keskel üles kasvanud. "Ema on öelnud, et kui ma olin pisike poiss, siis isa harjutas ja ma ütlesin, et issi vaatab vaguneid, sest noodid nägid välja nagu vagunid."

Kord pidi Traksmann ka oma viiuldajast isale appi minema. Ta käis siis kas üheksandas või kümnendas klassis, kui isa ta hommikul üles raputas ja palus, kas poeg saaks temaga Hiiumaale mängima tulla, sest kvarteti teisel viiulil oli laps haigeks jäänud.

"Läksime harjutasime selle kahekesi selgeks, omavahel oli korras. Sõitsime siis praamiga Hiiumaale, Arvo Aasma võttis meid toredasti vastu ja kuulutas meid Rudolf Tobiase nimeliseks esmaabibrigaadiks ja siis hüppasimegi otse lavale. Selline tore upu või uju seiklus," meenutas ta.