Väidetavalt presidendi lemmikbänd
Uus Arcade Fire on uhke plaat.
Arcade Fire
Reflektor (Universal)
Arcade Fire, Canada indie au ja uhkus, teeb plaate kolmeaastaste vahedega, aga seekord kogunes selle ajaga lausa kaks plaaditäit väärt materjali ja tulemuseks topeltplaat. Topeltplaate on sageli nimetatud kurjade sõnadega, eriti kui need on kontseptalbumid, aga ajalugu teab isegi suurepäraseid kolmikalbumeid (Clashi „Sandinista!“ näiteks).
Duublid aga... biitlite valge album, Miles Davise „Bitches Brew“, jumal küll.
Vaatamata kogu ajaloole on topeltalbum ikkagi avaldus, teema omaette. „Meil on palju häid lugusid! Me ei karda kommertslikku enesetappu! Me oleme julged.“ See nähtamatu vesimärk on trükitud duubelplaatidele.
Arcade Fire album ei ole kontseptalbum, see on lihtsalt lopsakas värviline pikk kangas voolavat, bravuurikat muusikat. Produtsent James Murphy, endise LCD Soundsystemi põhimees, on osa palu pannud kõlama nagu LCD Soundsystem oleks elus. „We Exist“, „Porno“ jm võiksid märkida uut suunda LCD-l, need ja mitmed teised on äratuntavalt Murphy käekirjaga ja samal ajal äratuntavalt Arcade Fire. Arcade Firet on iseloomustanud indie-folk-ekstaas esimesel albumil „Funeral“, orkestraalsus ja pompoossus teisel „Neon Bible“, konkreetsemad, minimalistlikumad rifid ja rockigruuv kolmandal „Suburbs“. Nüüd on korraga ette võetud kaks suunda, mis omavahel näiliselt ei sobigi: progressiivne seiklusliku loomuse ja eepilise tooniga laiekraan-rock ja tiksuv, hüpnootiline funk, aga mitte funk-rock, vaid see uus must, õhuline ja kerge, veidi epateeriv, ent sellisena pigem veenev indie-tantsusaund, mille oma tänavusel albumil võttis ette ka Arctic Monkeys ja mis on üldse normaalsete bändide seas trendiks saanud - ja ei ole veel ära tüüdanud, kuni seda tehakse südametunnistuse, mitte trendiõpiku järgi. Tantsu-Pink Floyd, miks mitte. - See on mentaliteedi iseloomustuseks, mitte muusikaliseks võrdluseks öeldud kujund.
Täitsa soovitan, ütlekski niimoodi praegu.
8/10
Aga siit palun vaata plaadi nimiloo videot: