Arvustus. Arcade Fire -- kõike nüüd ja kohe? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Arcade Fire
Arcade Fire Autor/allikas: promo

Uus plaat

Arcade Fire

"Everything Now" (Sonovox)

5/10

Kanada ansambel Arcade Fire tuli eelmise kümnendi keskel moekate kuulajate menüüsse sedavõrd mühinal, et muutus hetkega terve põlvkonna keskklassi linnanoorte hääleks. Siiraks ja haavatavaks, sageli süngeks, kuid ometi nakatavaks, alati eneseteadlikuks ja teravmeelseks hääleks. Kärme tõusu ja kõrge kukkumise asemel on ansambel püsinud püünel juba üle dekaadi, muutudes iga plaadiga üha ambitsioonikamaks ja otsides oma muusikaga uusi kihte ja metatasandeid. Edukalt žanripiire kombates ja määratlemist vältides jõuti 2013. aasta “Reflektoriga” pea pooleteise tunnini küündiva duubelalbumini. Juuli viimaseil päevil ilmunud “Everything Now” viib “Reflektoril” omandatud jahedat tantsulisust edasi paraja pulgakommipopi suunas.

Tänu bändi eklektilistele mõjudele ja sageli eri suundades vihtuvale helikeelele ei mõju see küll päris jahmatava käiguna, kuid on ansambli jaoks siiski üksjagu järsk kannapööre. Lõplikult kadunud on hulluks läinud orkestri kõla, instrumentide veiderdav laupkokkupõrge, nõrgalt kontrollitud kaos. Neis on alati peidus olnud üks korralik popbänd, mis nüüd, nagu reetis esiksingel, avapala, nimilugu ja igati meeldejäävate käikudega “Everything Now”, publiku ette astub. Arcade Fire puhul pole miski muidugi kunagi päris nii lihtne nagu esmapilgul tundub. Plaadi ilmumisega on kaasnenud satiiriline reklaamikampaania, pilaarvustused ja selle kõige all tukslev grupi kriitika kommertsi ning tühja massikultuuri suhtes.

“Everything Now” on seega täiesti teadlik vormi võidukäik sisu üle. Osa nähtusest ja nähtuse kriitika korraga. Lood on esimestest nootidest peale puhtad ja poleeritud, ladusad ja sujuvad, arusaadavad ja selged. See on kindlasti ansambli kõige ligipääsetavam, kergem, pealispinnal heatujulisem album, kuid kas kauased fännid sellise käigu alla neelavad, on keeruline öelda. Kriitikute tagasiside on igatahes olnud üsna seinast seina, kokkuvõttes ansambli karjääri kammitsetuim.

Tõepoolest, everything now, kõike nüüd ja kohe! Kogu postmodernistliku poosi ja levikultuuri imitatsiooni juures tundub iroonilisel kombel, et seda kõike on kokku oluliselt vähem kui eelmistel albumitel. Paik, kus sardooniliselt tatsutakse, on ju sama igavavõitu keskpõrand, kuhu enamik indie-põlvkonna bände kahjuks kogunenud on, et kohtuda seal kunagi justkui vastaspoolel asunud, suurtööstuse konveierilindilt vormunud popmuusika tegijatega. Kui puhtalt esimese kuulamiselamuse pealt hinnata, siis senised singlid – nimilugu, “Signs Of Life” ja “Creature Comfort” – moodustavad plaadi avanguks täitsa kobeda triloogia. Arcade Fire on päevakajalisem kui kunagi enne, lauldes müütilise Ameerika unistuse pahupoolest, jõukusest ja kuulsusest ilmajäänuist: “we’re the bones under your feet / the white lie of American prosperity / we wanna dance but we can’t feel the beat / i’m a liar, don’t doubt my sincerity”.

Pärast paari pala saab aga valusalt selgeks, et intellektuaalse mänguna on see kõik märksa huvitavam kui muusikalise elamusena. Kui üksteise järel astuvad ette suvine “Chemistry”, maniakaalne “Infinite Content” ja unenäoline “Electric Blue”, siis kogu ülikvaliteetse produktsiooni juures torkab hetkega pähe tosin ansamblit, kes võiks need lood kirjutada ja ette mängida. Mitu artisti suudaks tulla välja millegagi nagu kunagised “Wake Up” või “Keep The Car Running”, ei ole ma sama kindel. Võibolla on rumal võrdlustesse kinni jääda, ansamblit nende minevikuga pitsitada, oma arusaamu ja ootusi peale suruda. Eks muutused ole fännide jaoks alati rängad, otsivamal kuulajal hakkab aga ilmselt igav ammu enne kui “Put Your Money On Me” (vaadake alt videot; muide, minu lemmiklugu siin plaadil - VV) meenutab, millise mõjusa tunnetusega meloodiaid Arcade Fire võimeline looma on.

See kõik on kokkuvõttes eelkõige satiir, taotluslik kitš, pastišš. Aga piir nähtusse uppumise ja selle tähelepanelik kõrverpeegel olemise vahel on õhkõrn. Popmuusika kriteeriumite põhjal pole see lihtsalt nii kõlav materjal, et end aina uuesti ketrama sundida, popi pila puhul plaat aga kaugeltki piisavalt teravmeelne, et öelda midagi uut. Albumi lõpuks jääb painama mõte, et Arcade Fire on läinud siin pisut liiga kõige nägu, mille peale vaikimisi hammast ihutakse ning mille pealiskaudsuses kultuuri lõppu nähakse – samuti sile ja stiilne, aga lõpuks veidi õõnes ja tühi. Nagu mainitud, kuulates näiteks vanemaid lugusid nagu “Rebellion (Lies)” ja “Sprawl II (Mountains Beyond Mountains)” on selge, et üks korralik popbänd on Arcade Fires alati peidus olnud. “Everything Now” pole kindlasti halb plaat, aga raske uskuda, et tegu võiks olla selle popbändi taseme laega. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: