Arvustus: armastus ei küsi luba
Lavastus
„Hirm sööb hinge seest“
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades: Ene Järvis (külalisena), Tanel Ingi, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Tarvo Vridolin, Kiiri Tamm, Andres Tabun ja Kristian Põldma.
Olulise ja vastuolulise polüfunktsionaalse looja Rainer Werner Fassbinderi 1974. aasta melodraama, satiiri ja ühiskonnakriitikaga ühendanud võimas film "Hirm sööb hinge seest (Angst essen Seele auf)" on üks mu lemmikfilme. Filmide teatrilavadele toomisse tasub meediumite erinevate väljendusvahendite ja -võimaluste tõttu teatava ettevaatusega suhtuda, lemmikfilmi adaptsioonile on nõuded mõistetavalt kõrgemad.
Taago Tubina lavastusi ei tasu vahele jätta. Tal on alati midagi öelda ja enamasti ütleb ta seda väga sugestiivses ja üldinimlikult hoomatavas vormis. Samas ei jäta ta poetamast vihjeid teadlikumale ja nõudlikumale publikule, nagu näiteks selles lavastuses Arcade Fire pala mitmetähendusliku pealkirjaga "Normal Person". „Olen segaduses, olen ikka normaalne ma?“ viskab Arcade Fire küsimuse õhku. Ka muusikas ääretult rafineeritud maitsega Taago Tubin ei suutnud ilmselt kiusatusele vastu panna ning sulatas pala muidu tähelepanuväärselt originaalitruusse adaptsiooni.
Erinevusega on endiselt keeruline leppida, vaata et veel keerulisem kui seitsmekümnendatel. Fassbinderi üks peamisi taotlusi oli filmi tehes see, et lugu peegeldaks tollase Saksamaa hetkeolukorda. Aastatega on probleemid veelgi süvenenud. Rassism ja ksenofoobia võtavad maad.
"Hirm sööb hinge seest" kõneleb proletariaadi argipäevast, klassi- ja rassivahedest. Lapsed suureks kasvatanud ning mehe matnud vanema proua Emmi (Ene Järvis) ja temast tubli 30 aastat noorema Maroko võõrtöölise Ali (Tanel Ingi) vahel puhkeb vaatamata kõigile ja kõigele armastus. Ümbritsevates ei tekita see ebatõenäolisusele vaatamata ehe ja õitsev armulugu pahameelt mitte vanusevahe, vaid just rahvuse baasil. Muide, lavastuses ei öelda kordagi välja, et tegevus toimub Saksamaal, rõhutamaks multikultuursete probleemide universaalsust Euroopa mistahes geograafilises punktis. Kas sama juhtuks Viljandi linnajaos Männimäel, kui ühte paneelmajja punuksid pesa padjatehases töötav noorepoolne rumeenlane ja kohalik, kuuekümnendates eluaastates lasteaiakasvataja? Täitsa vabalt võiks juhtuda. Sellest said kõik vaatajad aru ning see lisas kvaliteetsele lavastusele veel ühe olulise ühiskondliku parameetri.
Etenduse staar on Ene Järvise Emmi. Kogu lugupidamise juures originaalis Emmit kehastanud vahva ja tragi Brigitte Mira suhtes tuleb tunnistada, et Ene Järvise roll on usutavam ja ehedam. Võiks isegi öelda, et kui Fassbinderi filmis on vint kõvasti üle keeratud, kohati isegi liiga, siis Ugala versioonis õnnestus tervikpilt mängida realistlikumaks. Järvise üksildusest muserdatud, kuid mitmeplaaniline, vahel uudishimulik ja avatud, vahel kohutavalt ümbritsevast maailmast sõltuv Emmi on suuremat sorti saavutus. Meespeaosalist Alid kehastaval Tanel Ingil oli juba originaalstsenaariumi põhjal hulk võimalikke karisid oma tegelaskuju karikatuurseks muutmiseks, kuid tal õnnestub nendest kõigist auga mööda triivida ning luua Ene Järvisele täiesti vääriline ja sümpaatne partner. Kõrvalosatäitjad jäävad võrdlemisi üheplaanilisteks ning satiir kipub nõrgemail hetkil palaganiks muunduma.
Liisa Soolepa algajate Rubiku kuubikut meenutav minimalistlik lavakujundus sisaldab 2X2 üksteise kõrval ja kukil asuvat boksi, mille esiseinad aeg-ajalt eest ära sõidavad, lastes piiluda teiste eludesse.
Ene Järvis ütles intervjuus, et Fassbinder on tal üks lemmikuid ja just sellepärast, et näeb armastuslugu läbi sotsiaalsete probleemide. Kaugele me siis lõpuks jõuame, kui keegi kõrvalseisja määrab, keda me tohime armastada ja keda ei tohi, keda võime sallida ja keda mitte, küsis Järvis. Tõepoolest.
Tanel Ingi, Triinu Meriste, Kata-Riina Luide:
Toimetaja: Valner Valme