Arvustus, Margus Haav: Jumal õnnistagu teid, Mr Vonnegut! ({{commentsTotal}})

Kurt Vonnegut
Kurt Vonnegut Autor/allikas: Philosopedia.com

Olen üks nendest miljonitest, kelle maailm oleks ilma Kurt Vonnegutita kindlasti oluliselt vaesem. Tema nukravõitu huumor on kombineeritud küünilise filosoofia ning sellise lähenemisega reaalsusele, mida paljud on üritanud korrata, kuid mis päriselt õnnestus ainult Vonnegutil endal. Charles J. Shields on suutnud luua tundliku ja suurepärase biograafia sellest erakordsest mehest, kes oli suur humanist, kuid samas üksildane ning pettunud mees oma elupäevade lõpuni.

Charles J. Shields

"Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu"
Tõlkija: Jana Linnart
Kujundaja: Villu Koskaru
408 lehekülge
Kirjastus Tänapäev

Irooniline distants

Shields jälgib suisa antropoloogilise korrektsusega Vonneguti käitumismustreid alates tema vanemate, kõrgklassi klanni kuulunud Edith Sophia Lieberi ja Kurt Vonnegut seeniori pulmadest kuni isikliku kohtumiseni 80-aastase Vonnegutiga, kes võttis biograafi vastu oma Manhattani majas, jalas valged tennised ja helehallid püksid ning seljas T-Särk kirjaga "Xavier". Kurt Vonneguti näojooned olid moonutatud, jume hallikas, silmad vesised, juuksed nikotiini ja sigaretipaberi karva. Shields oli ka üks viimaseid, kes Vonneguti elusana nägi. Paar tundi pärast nende viimast kohtumist komistas kirjanik trepil ning suri kuu aega hiljem teadvusele tulemata.

Viis aastat materjali kogunud Shields vestles sadu kordi Vonneguti laste, sõprade ja naabritega. Tulemus on suurepärane. Näib, nagu oleks biograaf saatnud nähtamatu varjuna Vonneguti pikka, keerulist ja vastuolulist elu, mille tulemusena sündisid maailma sellised rabavad meistriteosed nagu "Titaani sireenid", "Tapamaja, korpus viis" ja "Tšempionide eine". "Eks ta ole" on kohati kirja pandud nagu Vonneguti enda käega, nii põhjalikult on autor oma peategelase maailma sisse elanud. Väärtuste, sümbolite ja ideede käsitlemises ongi ta tabanud kas teadlikult või alateadlikult Vonneguti loomingu ühe telgjoone. Nimelt õppis Kurt Vonnegut kultuuriantropoloogiat ning oli sellest lummatud, kuigi õpingud jäid pooleli. "Kultuur on vidin, mille me saame pärandiks," kirjutas Vonnegut. Ja ta uskus, et seda on võimalik parandada samamoodi nagu katkist gaasipliiti.

Vonneguti uurijad leiavadki üsna üksmeelselt, et tema irooniline distants romaanikirjanikuna, tänu millele ta tundub niisama erapooletu nagu putukaid uuriv entomoloog, pärineb just antropoloogiaõpingute päevilt. Shields on suutnud säilitada Vonneguti iroonilise ning vaimuka stiili ja tõlkija Jana Linnart on suutnud selle väga hästi eesti keelde ümber panna. Näide sellest, kuidas Kurt Vonnegut psühhiaatri juures käis: "Arst kuulas ta ära ja reageeris rahulikult. Kihud on normaalsed, kinnitas ta. Talle endale meeldib hea naps samamoodi nagu igale teisele, ent mida see tähendab? Mitte midagi."

Alkohol ja sigaretid olid varajasest noorusest sõltuvus, mis aitasid tal toime tulla meeleolu kõrg- ja madalhetkedega. Sigaretisuits saigi Kurt Vonneguti sünonüümiks nagu ka kõikvõimalikele horisontaalpindadele jäetud põletusjäljed.

Sõnaraamatut arvustades

Suurest ja enne börsikrahhi jõukast ning rohkearvulisest suguvõsast võrsunud Vonneguti looming pulbitseb halbadest suhetest, üksildusest ja vaoshoitud tunnetest. Kindlasti tuleb paljudele Vonneguti fännidele üllatusena see, millise määratu sihikindluse ja vaevaga ning kümnete äraütlemiste kiuste tema looming sündis. Piinatud pisikirjanikust tippu viis okkaline tee. Tõsi, Vonnegut kasutas oma hinge löödud okkaid edukalt omamoodi redelipulkadena. Iga uus kannatus näis midagi talle juurde andvat, mitte vastupidi.

Algajal, kõigest hingest avaldatud kirjanike tsunfti pürgival Vonnegutil oli mingil hetkel nii palju äraütlevaid vastuseid, et ta hakkas neid kasutama märkmepaberina ning peale selle oli hea nende lehtede tagakülgedele poenimekirju kirjutada.

Pereväärtusi ning sugu- ja kogukondlikke ühiseid väärtusi ning samu ideaale kõige aluseks pidavat kirjanikku ei tohtinud tema kodus tüüdata igapäevaste perekonnaprobleemidega "kus isa ja abikaasa roll oleksid tema tähelepanu nõudnud." Tema koht oli kirjutusmasina taga. Vonnegutide pere lapsed ning nende sõbrad pidasid teda hirmuäratavaks pikakasvuliseks puhmaskulmudega meheks. Sellele lisandus hirm, et isa joob ennast surnuks või laseb ajud sodiks, millele kirjanik aeg-ajalt üsna selgeid vihjeid tegi.

Kurti õepoeg Jim Adams kirjutas, et valitses "selge kuristik selle mehe vahel, kellena Kurti võinuks ette kujutada tema raamatute järgi, mehena, kes ütleks "Pagan võtku, te peate olema lahked" ning tema tegeliku igapäevase käitumise vahel."

Kurt Vonnegut avaldas oma loomingut praktiliselt kõikjal, kus vähegi võimalik. Sellest sõltus tema sissetulek, tema sissetulekust jällegi sõltus tema pere. Isegi kui oli käes aasta 1966 ja tulevane kultuskirjanik hakkas vaikselt juba sellest mainest esimesi märke ilmutama, tuli tal vahel täita raha pärast tõeliselt kaelamurdvaid ülesandeid nagu näiteks Random House'i uue täieliku sõnaraamatu arvustus! Arvustada sõnaraamatut, püha jumal! Aga Vonnegut sai sellega hakkama ja koguni nii hästi, et jäi silma kirjandusmaailma telgitagustele võtmefiguuridele, kes mõistsid, et see, kes suudab viienaelast sõnaraamatut arvustades teha sitast saia, peab olema kahtlemata andekas kirjanik.

Kuidas virsikud küpsevad

Raamat liigub sujuvalt läbi terve Vonneguti elu, puudutab puntras peresuhteid, kompab tema mitmeid kramplikke armuafääre, kajastab lõpuks saabunud kuulsust ja rikkust. Nagu kõik muugi Vonneguti elus, oli seegi saadetud paradoksidest. Kui raha oli rohkem kui kunagi varem, ei osanud pea kogu elu rahahädas viselnud kirjanik sellega õigupoolest midagi tarka peale hakata.

Aga Vonnegutile meeldis rikas olla. Kellele ei meeldiks, aga järgnevad faktid võivad tema raamatutest jäänud kompromissitu võitleja imagoga mehest, kes astub palja rinnaga kõhklematult vastu rikaste võimule vaeste üle, tarbimishulluse, maa tööstusega hävitamise ja inimemeste söövitava mõjuga keskkonnale. Kurt Vonnegut oli reaalsuses eklektiline investor. Tal oli osalus mitmetes ettevõtetes, teiste hulgas ka Dow Chemicalis, millel läks vahepeal päris hästi, kuna ta oli ainus napalmitootja Vietnami sõja ajal. Lisaks kaevanduskompaniid ja ostukeskuste arendajad ning nipet-näpet veel. Pealegi oli ta müünud üle nelja miljoni raamatu.
Kõik see oleks lugejaid kahtlemata šokeerinud ja nii ka vahel läks. Kord tekkis psühhedeelsel rockbändil Jefferson Airplane mõte korraldada vastukultuuri kangelase Kurt Vonnegutiga kohtumine, et leida radikaalseid ideid nende uue albumi tarbeks. Kirevates riietes kellukapükstega pikalakalised bändimehed olid pehmelt öeldes rabatud, kui tahumatu mässaja asemel saabus kohtumisele härrasmees tumedas Brooker Brothersi ülikonnas, mustad kingad jalas ja
väikesemustriline lips ees.

Tegelikult oli Vonnegut oma eluõhtul hinnatud ja kuulus, tema raamatute uustrükid müüsid suurepäraselt. Kriitikud oli teda lõpuks tunnustama hakanud, kolleegid hindama. Sellegipoolest leidis aasta 1991 suvi sõna tõsises mõttes miljonitele lohutust pakkunud suure kirjaniku lihtsas majas. Hommikuti lonkis ta postkontorisse, astus läbi kauplusest ja vaatas, kuidas naabri mustikad ja virsikud tasapisi küpsesid.

Kodus ei oodanud teda ükski seltsiline peale valge kassi, kellel oli üks silm sinine ja teine kollane. Kaminasimsil oli hiigelsuurte puhmvunstidega Mark Twaini kohvikruus. Kirjutuslaual mälestusesemed, kõlarites jazz, õhus järjekordsed frustreerivad lahutusplaanid. Üksildus polnud talle kerge, ta igatses väga neid harvu õhtuid koos sõprade külaskäikudega.

Shieldsi raamat on igati Ameerika kirjanduse suurmeistri Vonneguti vääriline. Keeruline, vasturääkiv, kurb, naljakas ja kütkestav. Kurt Vonnegut suri 11. aprillil 2007.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: