"Tšempionide eine" oli Kurt Vonneguti, sotsialisti, patsifisti, nikotiiniku, satiiriku ja ühe teravmeelseima kaasaegse kirjaniku, seitsmes romaan, mis ilmus 1973. aastal ja jõudis Valda Raua suurepärases tõlkes eesti lugejateni juba 1978. aastal.

Võib küll olla, et stiililt modernistlik, et mitte öelda postmodernistlik Vonnegut oli Nõukogude Liidule ideoloogiliselt sobiv Ameerika Ühendriikide autor ja et just tänu sellele jõudis ta üsna nobedalt raudse eesriide taga kannatavate lugejateni (1975. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus tema "Õnne sünnipäevaks, Wanda June", samuti Valda Raua tõlkes). Isegi kui nii oli, siis kama sellega, Vonnegut kõneleb meiega ja kõnetab meid jätkuvalt ja ei takista ideoloogiad, ei takista piir.

Vana ja uus

Väikeste vahedega ja erinevate kaanekujundustega on "Tšempionide eine" eesti lugejateni jõudnud nüüd neljal korral. 1978. aastal ilmus vaieldamatult kultuslik Eesti Raamatu väljaanne. Uuel sajandil, kui Vonneguti väljaandmise võttis enda südameasjaks kirjastus Tänapäev, ilmus teos kõigepealt "Punase raamatu" sarjas sisult samana, kaantelt erinevana aastail 2003 ja 2010 ning 2018. aastal nägi ilmavalgust juba täiesti uus, Asko Künnapi sümpaatse originaalkujundusega väljaanne.

Kõigi "Tšempionide eine" eestikeelsete väljaannete aluseks on Valda Raua tõlge, aga need, kes lugesid omaks esimese tõlke, märkasid uusimaid väljaandeid lugedes kindlasti, et üht-teist on tekstides muutunud. Täiesti mõistetav, sest keel on arenenud ja paljud 1978. aastal eksootilised mõisted nagu näiteks "penis" (nüüd kodusemalt: peenis) on meile vahepeal omaseks saanud.

Uurisin Tänapäeva peatoimetajalt Tauno Vahterilt, et kuidas nende tekstierinevustega täpsemalt on. Lihtne versioonitõde on selline, et Valda Raua hea, kuid keeleliselt siiski ajale jalgu jäänud tõlge vaadati ja töötati põhjalikult ümber enne 2003. aasta "Tšempionide eine" väljaannet ning järgmistel juhtudel läbis tekst pigem kosmeetilist korrektuuri.

Algtõlke ja uue väljaande võrdlustest ilmneb mõnel juhul päris selgelt, kuidas on arenenud nii eesti keel kui nähtustest arusaamine. Vahter oli mõned iseloomulikumad võrdlused üles tähendanud ja tsiteerin neid järgnevalt tema lahkel loal.

Esimeses eestikeelses "Tšempionide eines" oli lõik: "Nüüd pööras ta auto McDonaldi hamburgi kotlettide baari ette. Riigis olid terved jadad erinevaid kotletibaare. Ühed olid McDonaldi baarid. Teised olid Burger Chefid. Dwayne Hoover, nagu juba öeldud, omas mitme Burger Chefi pidamisluba. Hamburgi kotlet tehti loomast, kes nägi välja nii".

Sama lõik nüüd: "Nüüd pööras ta auto McDonald'si hamburgeriputka ette. Riigis olid mitu erinevat hamburgeriketti. Üks oli McDonald' s. Teine oli Burger Chef. Dwayne Hoover, nagu juba öeldud, omas mitut Burger Chefi pidamise frantsiisi. Hamburgeripihv tehti loomast, kes nägi välja nii:".

Ja nüüd üks mõnevõrra eeterlikum näide.

Vanasti oli nõnda: "Ta tundis puudust leivast ja ühepajatoidust ning piimaga kohvi kruusitäiest. Ta tundis puudust meestevahelisest armastusest, sellest, mida teised mehed tegid temaga ja tema teiste meestega, või isegi – külgelöömisest lehmadele vangla karjalaudas."

Nüüd on nõnda: "Ta tundis puudust leivast ja ühepajatoidust ning piimaga kohvi kruusitäiest. Ta oleks tahtnud teisi mehi suhu ja urruauku nikkuda ning lasta teistel meestel end suhu ja urruauku nikkuda, endal pihku peksta või vangla karjalaudas lehmi karata."

Kusjuures ilmselgelt on uuem versioon oma otsekohesuses originaalitruum, sest Valda Raud tõlkis "Tšempionide eine" märksa mahedamaks, kui see Vonnegutil endal oli. Kasvõi meile nii omaseks saanud "urruauk" oli Vonnegutil ei midagi muud kui harilik "asshole", mille peaks tõele au andes tõlkima lihtlabaselt kui "perseauk", aga "urruauk" on endale kindlustanud jääva koha eesti kultuuris ja seda sealt välja kraapima hakata oleks pühaduseteotus.

Kohtumised

1978. aasta "Tšempionide einet" olen elu jooksul lugenud vast korda viis, viimati ehk poolteist aastat tagasi. Lugematu arv kordi olen kuulnud sõpradelt tsitaate sellest raamatust ja isegi kui kontekst on muutunud, lõpeb jutt ikka peeretuste ja stepptantsuga.

Nüüd uusimat väljaannet lugedes ei olnud kordagi tunnet, et midagi on valesti. Mõnel juhul kõlab kaasajastatud eestindus ikkagi veidi arhailiselt, aga mis sellest, lõppkokkuvõttes on see ikka sama "Tšempionide eine", mitte nagu Pentti Saarikoski puhul, kes tõlkis J. D. Salingeri romaani "Kuristik rukkis" nii omamoodi teoseks, et pärast lugesid soomlased originaalitruud ümberpanekut ja mõtlesid, et mis jama see nüüd siis on.

"Tšempionite eine" uut väljaannet lugedes märkisin üles mõne kirjakoha, mis ühel või teisel põhjusel kõlama jäid.

"Praegu teeningi endale sellega elatist, et pilan, kus aga saan. See kukub mul kohmakalt välja, kuigi püüan ihust-hingest jäljendada Phoebe Hurty nõtkelt võluvalt pila. Siiski tundub mulle, et suure kriisi meeleolude tõttu oli see tookord lihtsam kui praegu. Ta uskus, mida tollal uskusid nii paljud ameeriklased: et kui saabub hüvang, on kogu rahvas õnnelik, õiglane ja arukas." (lk 12.)

Eestiski on kriis läbi, aga nagu "Tšempionide eine" aegses USAs, ei usu hüvangu ega paradiisi saabumist enam keegi. Ja nõtkelt võluv pila on vaikselt, kuid vääramatult asendumas vaimuvaese osatamise või lihtsalt vihase lajatamisega.

"Trouti romaanis "Galaktikatevaheline mälupank" lendab peategelane kosmoselaeval, mille pikkus on kakssada miili ning läbimõõt kuuskümmend kaks miili. Ta toob endale lähimast haruraamatukogust lugeda realistliku romaani. Ta loeb läbi oma kuuskümmend lehekülge ja viib siis raamatu tagasi.

Raamatukoguhoidja küsib temalt, miks raamat talle ei meeldi ja ta vastab neiule: "Inimolendeist tean ma juba niigi küllalt." (lk 235.)

Eelnevale pole midagi lisada, kõik on kirjas.

"Dwayne'i ema oli puudulik lastesünnitamise masin. Dwayne'i sünnitades hävitas ta automaatselt iseenda. Trükkal kadus silmapiirilt. Ta oli isekaduv masin." (lk 47.)

Eesti jõuab järjest lähemale oma ideaalile - olla selline nagu USA eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Masinateks muutumises oleme teinud jätkuvaid ja kindlaid edusamme.

""Nii et pikas perspektiivis on ka tema töö enesetapp," jätkas autojuht. "Paistab, et mis tööd ameeriklane tänapäeval ka ei teeks, nii või teisiti on see enesetapp."

"Õige mõte," kiitis Trout." (lk 78.)

Põhimõtteliselt on "Tšempionide eine" normaalse inimese "Tõde ja õigus", ainult et "Tõest ja õigusest" tehti hea film, aga "Tšempionide einest" tehti 1999. aastal kehv film, mille algust ma vaatasin, kuid loobusin kiirelt. Eks ta ole...

""See on väga kehv raamat, mida sa praegu kirjutad," ütlesin ma iseendale oma l u u k i d e taga.

"Ma tean," vastasin ma.

"Sa kardad, et teed endale oma ema eeskujul otsa peale," ütlesin ma.

"Ma tean," vastasin ma."" (lk 165.)

"Tšempionide eine" on lõbus, hoogne ja ladus lugemine, aga just selles autori dialoogis iseendaga avaldub raamatu süvakihi olemus ehk looja ning tema loodu traagika kogu olemus. Kas on pääsemist enda ja oma mineviku eest, kui sina ise oled looja ja samal ajal sind luuakse? Vaba tahe või ettemääratus? "Tšempionide eine" vestab küll peamiselt viljakast ja vaesest ulmekirjanikust Kilgore Troutist ja edukast ning rikkast Dwayne Hooverist, aga kõige selgemalt leiame sellest teosest loo kirjanik Kurt Vonnegutist.

Lõike, mis kõnetavad lugejat praegu sama hästi kui ligi pool sajandit tagasi, on "Tšempionide eines" palju, aga ei saa ju siia hakata kogu raamatut kopeerima. Vonneguti kogu looming, mitte ainult kõnealune ilusate piltidega romaan, on aegumatu klassika. See oli vist (:)kivisildnik, kellega kunagi Vonnegutist rääkisime ja kes siis ütles umbes nõnda, et isegi isegi kehvemad Vonneguti teosed on ikkagi väga head.

Kurt Vonneguti looming on eesti keeles kenasti kättesaadav ja "Tšempionide eine" on sobilik sisenemispunkt selle sotsialisti, patsifisti, nikotiiniku, satiiriku ja ühe teravmeelseima kaasaegse kirjaniku loomingusse. Sellest romaanist võib liikuda edasi või tagasi või siis samaaegselt nii siia kui ka sinna. Ja nõnda edasi.