Arvustus: Vonneguti viimane raamat on täis nukrat ulmet ja anekdootlikke lugusid ({{commentsTotal}})

Kurt Vonnegut
Kurt Vonnegut Autor/allikas: Philosopedia.com

RAAMAT
Kurt Vonnegut
"Ajavärin"
Tõlkija: Tiina Randus

Sari "Punane raamat"
Tänapäev

Kohvritäis kraami depressiivse suurvaimu pööningult

1996. aasta suvel lõpetatud ning üheksa kuud hiljem ilmunud "Ajavärin" jäi Kurt Vonneguti viimaseks raamatuks. Autobiograafilisi kilde, nukrat ulmet ning kontrastiks anekdootlikke lugusid sisaldavat teost nimetas Vonneguti biograaf Charles J. Shields oma hiljuti ka eesti keeles ilmunud suurepärases biograafias "Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu" järjekordseks kohvritäieks kraamiks, mis kirjaniku mälupööningult alla tõsteti. See on romaan, nagu Vonnegut isegi eessõnas märgib, mis ei töötanud algusest peale, millel polnud mõtet ja mis pealegi ise ei tahtnud üldse, et teda kirjutataks. Ka Shields mainib oma 350-leheküljelises biograafias "Ajavärinat" vaid pisteliselt ja riivamisi.

Tegelikult võib seda teost võrrelda Vonneguti ühe parima romaaniga "Tšempionide eine", mitte küll kvaliteedi ja sügavuse poolest, kuid midagi ühist neis kahes igal juhul on. "Tšempionide eine" kirjutas ta endale 50. sünnipäevaks. "Ajavärinat" alustades oli Vonnegut saanud äsja 74-aastaseks. Oma luigelaulus laskis Vonnegut ajavärinal virutada kõik elava ja elutu 13. veebruarist 2001. aastal tagasi 17. veebruari 1991. Kõik pidid ränka vaeva nähes jõudma sealt jälle aastasse 2001. Siis läks vaba tahe uuesti käima. Kes arvas, et "Tšempionide eine" on pessimistlik romaan, peaks lugema "Ajavärinat", mis on vaba igasugustest illusioonidest, lootustest ja ootustest. Selle on kirjutanud oma eluõhtul vana mees, kes ootab küll surma, kuid ei looda sellest kohtumisest midagi erilist. Moraali mitmetähenduslikkus paelub teda jätkuvalt, kuid sellessegi paistab ta suhtuvat ambivalentselt. Determinismi ja vaba tahte vahekord ei anna talle endiselt rahu.
Raamatu keskne tegelane on Vonneguti enda alter ego, vana ja ammu läbimüüdud ulmekirjanik Kilgore Trout. Vonneguti andmetel suri ta aastal 2001. aastal kirjanike puhkekodus Xanadu Rhode Islandil. Vonnegut kujutas samas ette, et on ühel aastal 2001. toimuval rannapeol veel elus. Sellega pani ta pihta. 46. peatükis liigutas ta ennast aastasse 2010. Sellega ei läinud täppi, tegelikult suri ta kolm aastat varem.

Kui Günter Grass kuulis, et Vonnegut on sündinud 1922. aastal, ütles ta kaastundlikult: "Euroopas pole sinuvanuseid mehi, kellega sa rääkida saaksid." "Tšempionide eine" ülevas finaalis kohtab Kilgore Trout oma loojat Kurt Vonneguti, kes pärib temalt aru. "Ajavärinas" on pigem vastupidi. Vonnegut kohtab Trouti, kellele esitab mitmeid eksistentsiaalseid küsimusi. Loodu on loojast aktiivsemaks muutunud ja tema üle otsustama hakanud, paraku on temalgi vähe midagi lohutavat öelda. Mitte juhuslikult ei viita Vonnegut teoses korduvalt doktor Frankensteinile.

Kurt Vonnegut armastas oma kõnedes rõhutada seda, et kunstnike arvatav missioon on panna inimesi kas või natukenegi hindama seda, et nad elus on. "Ajavärin" vaidleb sellele pea igal leheküljel vastu ning neile, kes ridade vahelt lugeda ei mõista, ütleb ta korduvalt ja otse, ilma ilustamata välja, et elu on üks pasalasu. Humanistid on vahel ikka pagana vastuolulised isiksused.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: