Pilk Kurt Vonneguti kangelaste päevikusse – "alfa-isased", "lilla tohter" ja läbipõlenud kaitsekorgid närvisüsteemis
Polygon Teatril esietendub 27. novembril Kumu auditooriumis Kurt Vonneguti näidend “Õnne sünnipäevaks, Wanda June!”. Eestis on Vonneguti lavastatud vähe, viimati 1970ndatel aastatel.
Erakordse loo tegelased põimuvad nii vaimu- kui pärismaailmas ning neil kõigil on midagi öelda moodsa aja ja selle kangelaste kohta. Kas Nagasakile pommi visanud sõjakangelane on endiselt kangelane? Või on “lillad tohtrid” vanad väärtused peapeale keeranud? Saime enda kätte Kurt Vonneguti “Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” tegelaste Penelope, Pauli, Looseleaf’i, Norberti ja Herbi päevikud, kus nad räägivad kõiges, mis nendega juhtus, ise.
“Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” räägib loo meestest, kes naudivad tapmist ja nendest, kes seda ei naudi. Harold Ryan (Tamur Tohver) on “alfa-isane”, kes on sõja ajal tapnud 200 inimest ning jahikirest tulenevalt ka loendamatu arvu loomi. Kaheksa aastat tagasi jäi ta teemandijahil Amazonase vihmametsas kadunuks, kuid ilmub siis ootamatult koos oma aeglase taibuga sõjakangelasest sõbra kolonel Looseleaf Harperiga (Eero Spriit) koju, leides eest tundmatuseni muutunud naise ja kodumaa. Haroldi naine Penelope (Karin Rask) on selleks ajaks loonud suhted kahe oma seaduslikust abikaasast täiesti erineva kosilasega – tolmuimejate müüja Herb Shuttle’i (Maarius Pärn) ja perearst Norbert Woodley’ga (Aarne Soro, Ugala). Kas sõjakangelaste aeg on möödas ning uus ajastu tõstab aukohale hoopis need, kes keelduvad tapmast?
Penelope päevik: “Iga viimane kui kaitsekork mu närvisüsteemis on läbi põlenud.”
Minu abikaasa on olnud kaheksa aastat kaotsis. Ta kadus Amazonase vihmametsade taha, kust ta lootis leida teemante.
Paul oli kõigest 4-aastane, kui ta isa kaotsi läks. Ta oli täna endast väljas, sest täna on tema isa sünnipäev. Mäletan, kuidas Paul ütles mulle, et pange tähele, isa tuleb tagasi. Ta ütles, et võib-olla juhtub see isegi täna. Loomulikult oleme sellest Pauliga rääkinud.
Mitte keegi ei uskunud ju, et Harold elus on.
Ühel hetkel kuulsin, kuidas keegi tualetis vett laseb. Mõtlesin, et võib-olla on Norbert veel siin. Paul ütles, et see on üks isa sõber. Ja siis astus uksest sisse Harold. Inimene, kes on surnud ja kes ei saanud minu uksest sisse astuda. Seda olukorda ei saa olla!
Ma ootasin tema tagasitulekut seitse–kaheksa aastat tagasi. Ootasin ka kuus aastat tagasi. Mul tuli leppida olukorraga, et Harold on surnud. Ma olen püüdnud oma eluga edasi minna. Olen astunud selleks samme ja harjunud sellega, mis on. Eks me harjumegi sellega, mis on olemas, et üldse saaks millegagi harjuda.
Harold ütles mulle, et niimoodi, ettehoiatamata on kõige ausam ja loomulikum viis uuesti kooselu alustada. Eks Harold siis nüüd nautigu seda eelproovita ausa ja loomuliku tagajärge – šokiseisundit.
Võib-olla Paul, kes on noor, suudab rõõmu või murega silmapilkselt kohaneda. Minul aga kulub enam aega. Iga viimane kui kaitsekork mu närvisüsteemis on läbi põlenud.
Pauli päevik: “Minu issu – legendaarne kangelane kangelaste kuldsest ajastust!”
Ma olen alati unistanud sellest päevast kui issu tuleb koju. Nüüd siin ta ongi! Kõik need kaheksa aastat, mil ma olen oodanud. Ma pole teda ju näinudki. Nüüd seisab ta siin, minu silme ees. Ahh, on legendaarne! Isegi minu kirjandusõpetaja ütles, et ta on legendaarne. Ma kirjutasin temast kirjandi. Kirjandusõpetaja ütles: “Sinu isa on legendaarne kangelane kangelaste kuldsest ajastust!”
Noh, muidugi nüüd kirjandusõpetaja on surnud. Ta tapeti pargis kaks kuud tagasi, päise päeva ajal. Aga issu on nüüd tõepoolest siin! Ta räägib neid jutte, kus ta on igal pool reisimas käinud ja kus ta on kangelast mänginud. Noh, muidugi ta vahepeal räägib, kuidas ta on inimesi ära tapnud, aga noh jah, see mulle eriti ei meeldi. Kuidagi ebamugav on.
Aga ikkagi! Kõik need jutud! Ja siis noh see – mis ta nimi nüüd oligi – Looseleaf! Tema tuli issuga koos tagasi. Ta on nii vapper. Aga issu on ikka parem.
Kui issu sünnipäev oli, tahtsin, et emme koju jääks. Aga siis ta pidi selle Herb Shuttle’iga poksivõistlustele minema. Mulle üldse ei meeldi see. Miks emme ei võiks leida kedagi paremat kui need kaks veidrikku Herb Shuttle ja Norbert Woodley!? Tolmuimejate müütaja ja see lilla tohter noh! Doktor Woodley räägib kogu aeg minu issust nii inetult. Muidugi ta seda minu kuuldes ei tee, aga ema kuuldes küll. Ükskord isegi ütles minu isa kohta, et issu on Harold, loomatopiste kaitsepühak. Ahh, jube lugu.
Ma tõesti loodan, et emme saaks issuga hästi läbi, aga kõik need tülid... Ja vahepeal teeb issu kurja häält ja siis ma natuke ehmun. Ma tahaks, et kõik saaksid hästi läbi ja kõik oleks sõbrad. Ja et emme ja issu oleks jälle koos.
Herb Shuttle’i päevik: “Kui Harold Ryani naine abielluks lillaga, oleks see Lääne tsivilisatsiooni lõpp!”
Mind muudkui kummitab hirm, et ta meid tabab. Ta lööks mu maha, ja täie õigusega, kui arvestada, mis sorti mees ta on. Kui olen Penelope’i seltsis, ütlen ma talle alati: “Issakene, siin ma nüüd olen, Harold Ryani, ühe kõigi aegade suurima kangelase naisega!” Ja siis lööb minu usk endasse kõikuma.
Selge on muidugi see, et ta on praegu Haroldiga abielus, aga mees oli ju ikkagi kaheksa aastat kadunud. Aga kui Harold oleks lõplikult mängust väljas ja ma ei peaks muret tundma, et teen ülekohut temale, Penelope’ile või Paulile, siis palun ma Penelope’it saada minu naiseks.
Üks konkurent loomulikult on veel, see Woodley. Ma ei saa aru, miks Penelope temaga üldse tegeleb, sest kõik ju teavad, et ta on lilla. Kujuta nüüd endale ette, et Harold Ryani naine võtab kätte ja abiellub lillaga! See on ju Lääne tsivilisatsiooni lõpp. Ühiskond ei kiidaks seda mingilgi moel heaks. Mees, kes mängib viiulit ja sporti pole elu sees teinud! No ma saan aru, et ta on perekonna arst, aga me teame, mida sellistega varem ühiskonnas on tehtud: maha on löödud, maha!
Mina olen normaalne. Mõnikord inimesed naeravad, kuuldes, et ma olen tolmuimejate müüja, aga siis nad enam ei naera kui kuulevad, et teenisin möödunud aastal 43 000 dollarit. Minu all töötab veel kuus allagenti ja minu usk endasse on see, millest nad kõik voolu võtavad, end täis laadivad.
Täna oli mul muide tunne, nagu mind oleks kahekordselt petetud. No miks Penelope ei öelnud mulle, et täna on Haroldi sünnipäev?! Me oleksime võinud seda ju kuidagi tähistada. Oleks võinud Pauli võistlustele kaasa võtta. Oleksime näiteks söönud põdraliha, vaadanud ajaleheväljalõikeid, pilte – mul on üks sõber, kelle külmkapp on hiidahvena ja põhjapõdra liha täis.
Aga siiski – ma ei suuda ikka veel uskuda, aga Harold Ryan ja Looseleaf Harper on minu sõbrad! Jah, nad lubasid mind endaga Aafrikasse kaasa võtta. Me uurime järele, kuhu elevandid surema lähevad.
Dr. Norbert Woodley päevik: “Vastik, et ühiskond ikka veel auvääristab tapjaid ja sõjardeid”
Mis edasi? Ma ei tea, mis saab Penelope’ist. Ma vist mõtlen rohkem talle kui endale. Mina lähen ju oma harjunud rada pidi – ema, patsiendid...
Ma ei tea, see topiseid täis maja, Penelope ja see sõjard või selline alfa-isane... Ma ei tea, mis sellest kõigest kokku saab. Tegelikult ma saan ju aru, et see kõik on Penelope käes. Aga ma ei usu, et Penelope jääb Haroldi juurde. Ma ikkagi usun veel minu ja Penelope kooselu võimalusse. Praegu peab see kõik veel vist settima.
Ega ma ma ju noaähvardusel Penelope’it ei kosinud – see oli ka tema soov. Kas Penelope on just minule õige? Ma ei arvagi tegelikult seda. Ma olen talle avaldanud oma arvamust, et mulle meeldiks temaga läbi elu minna ja tema on olnud sellega nõus. Aga nüüd sellises seisus nagu me praegu oleme, ma ei tea. Ma ei usu, et ta Haroldi juurde jääb.
Mina usun, et meile, inimestele, on antud mõistus. Oleme ju manustanud tarkusepuu vilja, meid on paradiisist välja aetud ja me peame selle niiöelda koormaga elama. Peame sellega hakkama saama. Võib-olla jah, peaksin mina uskuma rohkem Darwinit kui kristlikku maailmapilti, aga tarkusepuust annustamises peitub mingisugune metafoor ja see on päris täpne.
Saan aru, et meis kõigis on see loom olemas. Aga me tegelemegi terve elu ju armastuse otsimisega. Ja mis see armastus on? See ei ole mingisugune kirg – kirg tappa või kirg armatseda. Armastus on rahu ja harmoonia. See ei ole mingisugune selge tunne, vaid me pürime selle tunde poole, kogu Mulle tundub, et alfa-isaste jaoks on olulisemad need hetkelised tunded. Nendes on inimene mattunud selle looma alla. Sellegipoolest usun, et ka nemad võivad muutuda.
See on see, miks ma usun, et rahu päästab maailma. Inimesed peaksid omavahel rääkima, mitte üksteist tapma ja üksteisele haiget tehes kuhugi jõudma. See ei ole õige.
Ma ei tunne Haroldit nii hästi, aga kõik see, mis ta on teinud... Minu jaoks on jäle ja vastik, et ühiskond ikka veel auvääristab tapjaid ja sõjardeid. See kõik on ju mingisugune ülistuslaul ja toodabki kurjust. See kummaline patriotism ja see, mis lipu all me läheme Vietnami kommunistide eest kaitsma – see on destruktiivne, mitte konstruktiivne.
Ma arvan, et ma annan aega endale ja ka Penelope’ile. Lasen neil asjadel rahulikult selgineda. Ma ei hakka kohe midagi otsustama. Aeg annab arutust.
Looseleaf Harper’i päevik: “Mind rabab, kuidas praegu ajakirjades paljaid tisse näidatakse”
Haroldil vedas, et Penelope ei ole tema koli välja visanud. Alice viskas minu koli välja juba siis kui ma olin vaid nädal aega kaotsis olnud. Alice elab vähemalt veel samas majas. Oli muidugi kaunis jubekas, kui ma sealt aknast sisse vaatasin – ja seal ta istus. Harold on õnneseen. Kui tema koju tuli, siis ei olnud seal mitte kedagi peale mingisuguse tundmatu jobu. Kui mina koju lähen, siis on nad seal kõik koos. Kõige jubedam on see ämm, proua Wheeler.
Maailmas peab midagi olema väga teistmoodi võrreldes selle ajaga kui meie ära olime. See, mis mind rabab, on see kuidas praegu kõikides ajakirjades paljaid tisse näidatakse. See oli ju seaduse vastu, aga ju on siis kuskil seadus ära muudetud. Ja siis veel see, kuidas nad kõik räägivad sitta ja seksi. Mul ikka sõelusid püksid püüli kui olin mingis seltskonnas ja kartsin, et äkki kogemata ütlen sitta või seksi. Nüüd ütleb igaüks muudkui sitta ja seksi.
Kui ma koju läksin ja uksekella andsin, siis see vana proua Wheeler tuli avama. Tal oli see kuradima kudumistöö veel näpu vahel ja mina ütlesin talle: “Arva ära, kes!” No ja ta viskas seal samas vedru välja. Alice’i jutust ma ei saanudki suurt midagi aru, sest ta nägi mind lihtsalt hoidmas oma ema, kes oli vaga nagu nott.
No vot see on see asi, et tuled koju, aga oled kaua ära olnud. Mõtled et rahu aeg, aga sähh sulle rahuaega ja eraelu – sa ei tea kunagi, millega inimese ära tapad. Kõigepealt see Nagasaki ja nüüd on ämm ka.
Ma vaatasin neid mootorrattaid ka. Ma ei teagi, mis ma nüüd teen. Kosin mõne esimese ettejuhtuva hoora, kes minu vastu lahke on ja katsun mootorratta kauplusesse tööle saada.
Kurat, et see Harold selle Woodley viiuli ära lõhkus – see mulle ei meeldi. See on lapsik ja närune teguviis. Tema ei ole kunagi viiulit mänginud, aga mina olen. No see oli enne seda, kui ma pommi Nagasakile viskasin. Ega ma ei teadnudki tegelikult, et neid inimesi nii palju oli – 47 000. Ma ju ei näinud. Ma kuulsin sellest alles hiljem. Harold oleks võinud selle viiuli tegija olla. Nimelt sellega, et oleks viiuli lõhkumata jätnud. Mina oleksin võinud olla kõigi Nagasaki elanike isa, ja ema ka – nimelt sellega, et oleksin pommi heitmata jätnud. Aga ma saatsin nad ikkagi Taevasse, ehkki ma ei usu, et Taevas olemas on.
See viiuli purustamine oli ikkagi viimane tilk nende tapmiste ritta. See, et Harold on sõjas tapnud 200 inimest, maha lasknud või kägistanud, see on täitsa loomulik. See, et mina olen sõjas tapnud 47 000, ja pärast oli veel 130 000 surnut – see on ka täiesti tavaline. Aga et viiul katki teha, no vaata seda ei saa küll andeks anda ükski naine. Ma arvan, et Penelope ka ei saa seda andeks anda.
Toimetaja: Kaspar Viilup