Kuidas kõik algab?

On juba alanud. Keegi ei teatanud CNNi kaudu ette, et olge homme kell 19 UTC järgi teleka ees, tuleb ülekanne: nagu Lahesõja puhul näiteks. Võibolla ka teatati, aga magasime maha.

Sest meil on iseendaga nii palju tegemist. Oma egoismiga.

Sa kohtad teda kõikjal, kus on vaja hinnangut anda. Kommenteerida, kritiseerida, arvustada. Luua mulje. Seda nimetatakse välismaa keeles kuvandiloomeks. Mina armastan eesti keelt. Loomine, loovus, Looja. Tühi, tühistama, tühisus. Mis teda iseloomustab? Lauri Saatpalu laulis poliitikute kontekstis: "...sa viskad ta uksest välja, tema tuleb aknast tagasi, sest nüüd on tema kord!..."

Kõik tahavad pai ja pirukat. Ja vaata -- iga rahvas on oma kuningat väärt. Täna näeme, et see kehtib ka vastupidi, kuninga kombed hakkavad rahvale külge. Poliitikast hiilib see edasi. Täna on ta nimi valdkonna ekspert. Loe: keegi, kes pole oma kätega midagi teinud. Kes ei ole praktik. Kel on ühest küljest laiad teoreetilised teadmised, kuid puudub praktiline kogemus ja see kahjuks kitsendab vaatenurka oluliselt. Mõistmine jääb puudu, et mille jaoks midagi tehakse.

Ja seepärast ei oska ta kahjuks tihti vahet teha isikliku ja vajaliku vahel. Ego segab.

Eestlasel on vanasõna: tühjad tünnid kõmisevad kõige kõvemini. Miks? Sest nad on tühjad. Teatris öeldakse selle kohta: ei valda vahendit. Ja kõva müra tekitab kolme asja: kurdistab ennast ja teisi, teiseks summutab tõese lähenemise (tegeliku impulsi) ning kolmandaks loob kõigile (endale kaasa arvatud) illusiooni, et see kõik kokku ongi päris.

Teater on elu peegel. Teater on sootsiumi hetkeolukorra lakmus. Pole põhjust arvata, et nii oli see vaid vene ajal, mil tuli vastanduda. Ei ole põhjust arvata, et see väljendub ainult lavastustes. Teatri väljund on inimene. Päriselt, ihu ja hingega. Näitleja on teatud moel valitud, aga ka määratud looja positsioonis. Kas olete vahel mõelnud, kui palju näitleja oma elust ära annab, veetes aega pimedas ruumis, olles keegi teine? Selle eest on neile omalaadne kompensatsioon ühiskondliku positsiooni näol. Mis sõltuvalt ajastust ja ühiskonnast kõigub. Sellest tuleb ka see müstika -- kuidas nad seda teevad?

Aga teater peegeldab ka ühiskondlikke, isiklikke ja tööalaseid vorme või suhteid, mis hetkel meid ümbritsevad.

Täna hiilib teatrisse tühjus. Efektsed, sisutühjad, külmaks jätvad lahendused. Pastakast välja imetud probleem. Muulaste pealiskaudne hinnang meie tegelikule kodule. Euroopa seal, kus igatseme lähedast Eestit. Lavastaja puudumine. Vaatajakeskne meelelahutus: mitte ainult kommertskomöödiad, vaid ka nipitamine. Äge olemine. Seda nimetatakse kaasaegseks teatriks.

Tegelikult on see Vana Maailm. 90ndad. Eilne päev. Maailmakuulsa Berliini Volksbühne kurba saatust väidetava uue nimel koos laiendavate ja tähendust toonitavate linkidega saab lugeda artiklist "How to Kill a Great Theatre: The Tragedy of the Volksbühne". Samal moel on Vana Maailm Madis Kolgi sõnul sildistamine: "Madis Kolk: tundub, et parimate väljakuulutamine teatris on end ammendanud" (ERR kultuuriportaal, 2.3.17). Need näited on teatrivaldkonnast, kuid toonitan, teater kui organism on ühiskonna peegel, koos kõigi oma liikumistega. Ta lihtsalt koondab tundlikumaid, seega eesminejaid ja riskialtimaid. Toon näite teatrist, kuna see on universaalne. Teater on jäetud meile otsekui niidiots, et leiaksime tagasitee päris suhtluse juurde.

Aga meie teatris teame, et tegelikult loeb vaid silm. Vaata mulle otsa, on selle nimi. Olete tähele pannud, kui vähe me seda elus teeme? Olete tähele pannud, kui raske on seda vahel teha ja samas kui palju rõõmu ning jõudu see vahel annab? Silma kaudu saabub valgus kehasse, pilk rahustab, pilk toetab. Partner leiab järje, kui on selle kaotanud, kui sõnad ei tule üle huulte. Hmm, arvad sa, Tohver on sentimentaalne, lavastaja sihuke... Tuleta meelde, mis on sel emotsionaalsusega pistmist, kui tegid kehva vanemliku või tegevusalase otsuse ja miks. Just nimelt -- sul ei olnud piisavat enesekindlust. See ei ole emotsionaalne, see on puht praktiline info. Hoidku selle eest, et veel emotsioonil laseme üle pea kasvada.

Ühine platvorm on tunnetuslik. See, mida elus võõristame, kuid mis on teatris igapäevane. Atmosfäär loeb. See tekib soovist, tahtest. Meil on inimestena selleks vahendid. Usk endasse loeb.

Teatri toimimise aluseks on kommunikatsioon. Kunstilisuse (loe: suhtlemise derivaadi) üle tasub otsustada alles siis, kui on selge, kas sõnum kõnetas või ei. Taaskord tuleb appi emakeel: sõnum, teade ja selle vastuvõtmine on suhtluse alus. Tahe loeb, mul on sulle midagi öelda.

Eesti riiki ehk meie vabatahtlikku kogukonda on meie helgemad pead kahel korral meile võimaldanud. Esimese ja teise iseseisvumise ajal. Teadlikud taipasid mõlemal korral sama hetke tabada: suurriigi peata olekut ja vastuolusid selles. Ja kordasid täpselt sama mudelit. Teine kord läks veretult, lauluga. Selleks pidi olema ärkvel. Me kutsume seda mõlemat korda tänini ärkamisajaks. Kas on veel geniaalsemat viisi, kuidas revolutsiooni teha? Ja selleks oli vaid vaja tabada hetke. Oli tarvis uskuda, et on võimalik. Seda teeme teatris iga päev. Kas sa oled vahel mõelnud, kuidas ja miks on võimalik, et selline väike kultuur ja rahvas on üle elanud sajandeid allasurumist ja uuesti püsib? Kas sa tõesti ei aima, et sel on põhjus, et see pole niisama? Riik on inimeste vabatahtlik ühendus. See on loodud parema kogukondliku koostoimimise nimel. Selles mõttes on hea süvenenud ekspert, kes võib korda saata imesid. Pimestatuna aga kõikuv ja segadusse ajav.

Ja siit saad tuua paralleeli palju väiksemasse igapäeva toimetusse. Kui sa lahutad sealt selle, mida sa ei tee heas mõttes täie tähelepanuga, enda soovil ja perspektiivitunde ning pühendumusega, siis mis jääb järele?

Hirm on olemuselt vahendi puudulikkus. Ma pelgan seda, mida ei oska. Aga lohtu leiab ehk teadmisest, et tundmatu on nii kaua tundmatu, kuni teda tundma õpid. Teadmatus hajub.

Väline kukub kokku, sest aur läheb vile peale.

Need, kes auru säilitanud on, teavad, et ida kultuurides on mõiste "sõdalase tee". Meie riik sai alguse ärksate kokkuleppest.

Seega sobib hästi lõpetuseks hoiatav võrdsuse derivaat: relvile, seltsimehed, relvile?