Arvustus: Kolm põhjust lakke hüpata ({{commentsTotal}})

Karin Rask ja Anti Kobin
Karin Rask ja Anti Kobin "Väävelmagnooliad" Autor/allikas: Polygon teater

Martin Algus

Polygon Teater

"Väävelmagnooliad"

Lavastaja: Tamur Tohver

Näitlejad: Karin Rask, Anti Kobin ja Eero Spriit

Lava ja kostüüm: Kalju Kivi.

Valgus: Harri Ausmaa ja Aleksander Erstu

Produtsendid: Kristel Treier ja Tamur Tohver

Just sain siis sellise meili: ”Tõnu, siin on kolm põhjust, miks rõõmust lakke hüpata!” Noh, nägin juba, kellelt see meil on, aga mõtlesin, et why not, lõbustan end veidi...so here we go...

“Kujutlege end Rooma tähistaeva all maasikaid söömas, Pariisis šampanjaklaase kõlistamas või Londonis sisseoste sooritamas. Kõlab ahvatlevalt? Sel juhul lubage meil teie järgmiseks puhkuseks mõningaid soovitusi jagada....” Oh jah, lakke just kohe ei hüppa ehk, aga väikse muige toob suunurka küll. Mõtle vaid, unistuste hetked mõne kliki kaugusel... aga enne veel, kui saab selle dolce vita peale mõelda, tuleb siin tegelikult ühe teatritüki retsi ära kirjutada.

Noh, kui mõelda, sealgi oli see teema, et elu võib su tõsta kuhugi ihaldusväärsesse tippu ja siis korraga kui ühe klikiga su sealt alla kukutada. Räägime Martin Alguse kirjutatud ja näidendivõistlusel pärjatud “Väävelmagnooliaist”, mille on Polygon teatris lavastanud Tamur Tohver.

Kuna sisu ära jutustada pole ilus, siis siin on see, mida tegijad ise on välja öelnud:
Lavastus põhineb tõestisündinud loo ainetel. Karjäärinaine kandideerib veel paremale töökohale, kuid samal ajal veereb naise ellu invaliidist isa, kellest ta vaid lapsepõlvevägivalda mäletab. Elukaaslane toetab naise püüdlusi – nii veel paremat töökohta saada kui isa hooldamisest pääseda. Ja siis mees kaob, jättes naise üksi kaotatud karjäärivõimalusega ning vastamisi oma hädise isa ja lapsepõlvetraumadega. Tekst on napp, luuleline ja kujundlik – pigem poeesia kui olmerealism. Kuid tegevustik lavastaja pilgu läbi psühholoogiline triller – ja seda Polygonis juba osatakse! Oodata on taas mittetavapäraseid lahendusi ja ansambli muudab värvikirevaks juba kõnevõime kaotanud isa…

Nojah, teema ju väga tänapäevane ja eluline, aga nagu raamatukaane ja annotatsioonide ning treileritegi puhul pahatihti tõdeda tuleb, ei anna ega saagi anda tegelikult edasi sisu mitmekesisust ja kvaliteeti. Aga seda tõdedki tagantjärele.

Mis oleks siis kolm põhjust, kui mitte rõõmust lakke hüpata, siis näituseks seda tükki vaatama minna?

Kõigepealt – seesama teema aktuaalsus, praktiliselt igaühe meie jaoks miskitpidi misiganes – ootamatult kaelasadavana või juba varem vägagi reaalselt kujutletavana. Muidugi, ausalt öeldes leiab sealt erinevaid alateemasid, mis kõik mõistagi seotud – kui palju meid määrab lapsepõlv, eriti traumaatiliste mälestuste taak, vägivalla, laiemalt vastutuse teemad... mingid asjad sundseovad meid juba seaduse jõul, mingid asjad moraalselt, valikuna... Andestuse teema jne.

Teiseks teostus – nii lavastuse lahenduse (Tamur Tohver) kui lavalahendusega (Kalju Kivi) – toetevad teineteist, töötavad teineteises ja on oma tinglikkuses allutatud sõnumi edastamisele. Samal ajal see poeetilisus ei vähenda oluliselt elulähedust, sest sisuplokid ning tegelasi kehastavad eelkõige näitlejad - täiesti elus ja elulised, hoiavad üldiselt hästi rütmi ja seega - publiku peos. No, olegm ausad, Alguse tükki annaks lahendada väga mitmel setmel eri moel, pikkida pikalt sisse situatsioonikoomikat jne, mis võiks rahvale ka täitsa meeldida. Aga antud minimalistlik variant on sümpaatne. Muusikaline lahendus ilmselt toimib kah, aga isiklikult, puhtsubjektiivselt ilmselt, oleks pakkunud muidki variante...

Ja siis, last but not least - needsamad näitlejad: Karin Rask, Eero Spriit, Anti Kobin...

Mingil määral on presenteeritud naise ja mehe karakterid stereotüpiseeritavad tänapäeva eesti elust. Naine kui - mis need käibefraasid olidki - ”Eesti Nokia”, ok, ei tule hetkel rohkem meelde, aga traditsiooniliselt – tsüklilisuse kandja, kohahoidja, suhetehoidja jne. Ja mees kui lineaarne edasiliikuja, jahimees või seikleja kuni selle nipernaadilikkuseni välja. Kuulsin oma jopet võttes järjekorras, et “Eero Spriit invaliidustunud vanamehena oli ikka äss.” Nii ta oli, aga mulle meeldis kõige enam Karin Rask. Hoolimata sellest, et ma tükiti vahepeal ei kuulnud, mis ta rääkis, eriti n-ö poeetrilistes interluudiumides, oli ta lavaline kohalolek väga veenev. Karakteri ümber toimuvad elu kannapöörded on usutavad. Ta on näiteks ka lihtsalt piisavalt kaunis ja külgetõmbav, et uskuda seda, et mees (Anti Kobin) tema juurde tagasi tahab tulla, ka muutused suhetes isaga tunduvad toimivat usutavalt.

Noh, tegelikult muidugi on alati küsimusi ja küsitavusi, aga see käibki asja juurde. Ilmselt annab selle elulise loo ouhul inimestel arutada a la mida mina selles olukorras teeks jne,

Aga see on vaid boonuseks. Kusjuures, jällegi ei tahaks nagu midagi ära öelda, aga mulle tundub, et lõpp on lootusandev, mitte masendav. Kui ma õigesti aru sain.

PS mu meelest on see amfiteatri saal ka täitsa lahe, vahelduseks. Otseses mõttes. Aga ülalt alla vaadates tekib ka täiesti omamoodi perspektiiv. Aga sellest teinekord.

 

Vaata veel fotosid siit



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: