Tamur Tohver intervjuus: tegutseme põhimõttel inimeselt inimesele
Polygon Teatri asutaja ja vedaja, lavastaja ja koolitaja Tamur Tohver räägib kultuuriportaalile, mis on teoksil ja mis plaanis, mis on tähtis ja mis ei ole.
Tere, Tamur. Kõigepealt – suvi läbi...kas ja kuidas puhkasid? Juulis ikka päikest võtsid ja suplesid kuskil veesilmas, kogusid talveks rammu?
Tere Tõnu ja head inimesed! Suvi oli imeline, laengu poolest - mul oli mitu võrratut elamust ja kogemust. Lisaks päikesele andis minu suvele sel aastal värvi Polygoni Stuudio noortega tehtud lavastus “Meeletu”. Jaan Tätte kirjutas selle loo ca 10 aastat tagasi, mil ta kõlas hoopis-hoopis teisiti, teatud uskumatu irooniaga. Täna see enam nii ei ole, kuid tekst hoiatab endiselt läbi mõnusa huumori, hõljuvasse esoteerikasse kukkumata, samal ajal siiski ennast otsima kutsudes. Oi kuidas kõlas see lugu Noblessneri Jahtklubis ja oi-oi, kuidas kõlas see lugu Villike talus Urvastel… Häbenemata ütlen, et sel suvel täitus üks minu unistusi - jõudsin ära näha päeva, mil stuudio noored kaela kandma hakkavad. Võrratud näitlejana, suurepärased kaaslased elus. Etenduste vahel juhendasin noori Tarsil, kooliteatrite suvelaagris, juba teist aastat tegeleme seal filmikunstiga BFM-i kooli suurel ja omakasupüüdmatul toel. Kevadel on oodata täispika muusikafilmi esilinastust. Urvaste kandis on aga nüüdsest Polygoni suvekants ja residents - etendusteks, laagriteks, endaga tegelemiseks… Suve lõpul olin traditsiooniliselt nädala iseendaga, täiendasin end ja õppisin uusi tehnikaid. Et oleks, kus kohast sügisel ammutada ja jagada - nii teatris kui koolis.
Mis hetkel kõige kibedam töö mõttes?
Kohe-kohe on taas “Araabia öö” etendused. See oli tore sündimine kevadel. Kolm korda tuikus Kultuurkapitalist taotlus tagasi, ca 2 aastat kulus aega, et lavastus teoks saaks. Võib nimesid nimetada – nii neid, kes ta tagasi saatsid, kui neid, kes talle lõpuks elu andsid. “Araabia öö” on nagu idamaa mõistatus eesti teatris – kihte on palju, kuid jälgida on kerge.
Seda pole mõtet lihtsalt vaatama tulla, vaid läbi tunnetama. Idamaades kutsutakse seda virgumiseks. Väga õnnestunud näitlejavalik ja suurepärane andumusega mängitud lugu.
Karin Raski, Anti Kobini ja Eero Spriidiga sünnib 24. oktoobriks meie amfiteatrisse Martin Alguse näidendivõistlusel 2. koha vääriliseks tunnistatud “Väävelmagnooliad”. Näidend põhineb tõestisündinud loo ainetel. Ühel päeval saabub karjäärinaise ellu tema invaliidist isa, kes äkitselt väga oma tütre hoolitsust vajab. Naine soovib aga teha kõik, et isa hooldamisest pääseda, kuna isa oli tema vastu lapsepõlves vägivaldne. Tekst on napp, luuleline ja kujundlik – pigem poeesia kui olmerealism. Žanr psühholoogiline triller. Pinge on ülal lõpuni ja tegelased täis ootamatusi. 2015. aastal on Polygoni oodata lavastama Kertu Moppelit, Taago Tubinat ja Ilmar Taskat.
Polygoni teatrikoolis, saan aru, on ka uudiseid?
Polygoni teatrikool elab üle aegade kõige ärksamat elu. Rõõm oli avada sel sügisel taas Tartu TeatriPolygon, kus õpetajateks Inga Lunge, Tanel Jonas, Priit Strandberg, Aapo Reitsak ja Lennart Peep. Tartus elame esialgu H. Treffneri Gümnaasiumis, kaugem perspektiiv seob meid Aparaaditehase loomelinnakuga. Tartus oleme koostöös lisaks Treffnerile ka M. Härma, Tamme ja J. Poska Gümnaasiumitega. Tallinnas on Tallinna Ühisgümnaasiumi uue teatriklassi teatriõpetaja Harriet Toompere, head suhted oleme loonud ka Kadrioru Saksa ja J. Westholmi Gümnaasiumiga. Mul on ka kindel idee ja struktuur projektile vanemliku hoolitsuseta noortele. Ei ole lihtsalt jõudu praegu seda enda vahenditega teostada. Et neile ei räägitaks ainult hakkamasaamisest, vaid et nad julgeks ka unistada. Vaatame juba pikemat aega Tallinnas ringi päris oma maja teatrikasvatuskeskuse loomiseks: teatriloome, haridus, täiskasvanute eneseharidusõpe. Sootsium pöördub, meie oleme valmis. Täna olen ma väga tänulik kõikide nimetatud gümnaasiumide juhtidele, et nad on mõistnud teatrikasvatuse olemust ja potentsiaali ning meie mõtteid toetanud.
Polygonil on tulemas hooajal mitu uut lavastust – räägi kõigepealt, mis on kõige olulisemateks kriteeriumiteks, kui teed otsuseid, mida teater töösse paneb?
Intuitsioon. Enamus lavastajaid sõnastab selliselt: “mis mind kõnetab”. Mul on abiks aastatepikkune kogemus, mis näeb lugusid “elusalt, valmis kujul, lõpp-tootena”. Võõrad sõnad, mis, harjumatu kommerts? Aeg on harjuda, kuus aastat on Polygoni harjutatud ainult endale lootma. Olgu. Tegelikult see nii jõhker ja kaalutlev ei ole, ka mina pole oma sõnavarast välja visanud väljendit “teos” või “akt”, mis märgib tegu, sündmust. Tõelist imet.
Seepärast, kui küsid peamist kriteeriumit, siis lavastaja-produtsendina kasutan peamise vahendina intuitsiooni. See hõlmab kõike: kas näen idees või tekstis lavastust, pildirida, inimesi - teisisõnu, kas inspiratsioon käivitub? Vahel kontrollin vajadusel paari inimese peal, kuidas nad reageerivad. Minul on endaga lihtne: olen kogenud, et suudan ka keerulised ideed inimestele “söödavaks” seada, ja et lood, mis kõnetavad mind, kõnetavad paljusid. Ehk siis – lood, mis on õhus, olulised just nüüd. Edasi tulevad teadlikud produtsendi-lavastaja vaieldavad valikud ja sealt juba produtsendi väga teadlikud mittevaieldavad valikud. Võimalused, antavad olukorrad, millega erateatris tuleb hakkama saada. Polygon on jõudnud ära oodata teise kingituse - lisaks vabatahtlikule raamatupidajale lisandus meeskonda väga võimekas tegevjuht Kristel Treier.
Omamoodi on kahe viimase aasta lavastustest vahva triloogia tekkimas. Kolm lugu peente absurdsete käikudega - eelmisel aastal etendus naise-mehe vahelistest suhetest rääkiv näidendivõistluse võidutöö Piret Jaaksi “Näha roosat elevanti”, nüüd Martin Alguse “Väävelmagnooliad” ja 2015. aasta suvesse-sügisesse plaanin lavastada Jaan Tätte “Palju õnne argipäevaks!”. Sest see tekst sobib siia tänapäeva hullusesse, vabamõtlemisse. 2001 sai ka see lugu näidendivõistlusel pärjatud 2. koha vääriliseks. Miks ma teen neid “2. koha-luguisd”? Mina küsin, et miks ei märgatud nende tegelikku väärtust? Miks seisis ka Pireti võidulugu kaks aastat riiulil… Ma olen tänaseks teinud ligi 60 lavastust ja enamus neist kipub olema mehe-naise teineteiseni mitte-jõudmise lood. Kui “Elevant” ja “Väävelmagnooliad” on põnevas ootamatus kuues, “Elevant” rohkem ootamatum ja “Väävelmagnoolia” rohkem krimka, siis 2015. aastal esietenduvad lavastused “Palju õnne argipäevaks!” ja Kurt Vonneguti “Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” (esietendus kevadel 2015!) moodustavad sellise helge-rõõmsa-valusa, kuid selgelt komöödiapoole kaldu oleva osa Polygon Teatri repertuaaris.
Kooli poolt, Polygon Stuudio laval oli just Tätte “Meeletu” ja tulemas Tõnis Rätsepa ja Juhan Viidingu “Olevused”, teatriklassi esimene lõpulavastus 2015 kevadel on Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumäng”.
Teater on rituaalidest sündinud, rituaalid tekkisid vajadusest suhelda loodusjõududega… Keegi on vahepeal kõvasti vaeva näinud “kunsti” mõiste tekitamisega, iidsed rahvad ei teadnud midagi sellist - kunst kunsti pärast. Polygon tegutseb põhimõttel inimeselt inimesele, mitte näitlejalt publikule. Mõelge pisut selle üle. Teatris sünnib igal õhtul rituaal, pöördumine. Kuid see ei pruugi olla alati surmtõsine.
Kui palju arvestad lavastajana tööprotsessis suurte & igaveste väärtuste kõrval näiteks seda, mida igapäevane uudisvoog meile kaasa toob? Vahel kisub pinevaks, noh, loodetavasti me ei satu sõtta – ptüi-ptüi-ptüi, aga mingid teemad võivad ju vahel ehk viimasel hetkel sisse sõita, pähe tulla? Olemata konjuktuurlane, läheb vahel ikka paindlikkust vaja?
Väga arvestan, aga mitte nii otse. Sest et ma ei jälgi enam paar aastat päevakajalisi uudiseid. Ei ole otsest vajadust ja nii kerkivad üles kuidagi rahulikumad, vajalikumad küsimused. Toon näite: 2010 tegime eesti-vene keelse lavastuse. Teema oli loos noorte lahkumine Eestist, mis oli iseloomulik mõlemale kogukonnale. vormiks oli pildijada, näitlejad rääkisid emakeeles, teksti tõlgiti vaid kohati. toona oli see Integratsiooni Sihtasutuse toel, aga meid erutas, kuidas elavad need kogukonnad täna? On midagi edasi läinud? Me käisime selle lavastusega toona ekstra Kohtla-Järvel ja Narvas, Tallinnas tulid vene inimesed Kanuti Gildi SAALi (teise areaali), inimesed olid liigutatud, et neid meeles peeti, et isegi küüditamist selliselt käsitleti.
Aga peaministri vahetus euroministriga mind ei eruta. Poliitika tekkis tänu vajadusele asju korraldada. Meditsiin soovist inimesi aidata. Seda enam ei meenutata. Ma usun, et Polygon jääb ka peale mind inimlikkuse aluste juurde, sissepoole. Aitäh Ene-Liis Semperile ja Tiit Ojasoole, et nad Suurkogu jms on ära teinud.
Eesti oma asjade lavastused äratavad kindlasti iseenesest juba tähelepanu – Martin Alguse “Väävelmagnooliad” oktoobris ja Andres Noormetsa lastetükk “Lumejänesed” detsembris...miks need sind haarasid? Alustaks Algusest?
Martiniga haakumine on osalt ülal juba kirjeldatud. Aga siin on paljupalju eriliselt sisemist. Tänaseks (proovid poole peal) oleme Karini, Eero ja Antiga jõudnud kolme eri loo avamiseni läbi ühe näidendi… Aga seda näete laval! Mul on eriliselt hea meel, et vaist kutsus tekstita vana mehe osatäitjaks väga noorusliku Eero Spriidi. Tema nn noorusearmastus oli pantomiim. Nii et sobib hästi.
Meil oli plaan Martiniga teha üks lugu, kus kaks meest jäävad terrorirünnaku tõttu lõksu konverentsisaali. Ja Polygon teatril on selleks just sobiv konverentsisaal Rävalas... Hakkasime seda ideed arendama, sain Martiniga lähemalt tuttavaks. Siis tuli korraga “Magnooliad” näidendivõistlusel välja, mulle üllatusena. Terrorilugu jäi järge ootama. Üldiselt mind lood esimesel lugemisel ei eruta. Võib-olla olen lugedes lohakas, lähenemine toimub hiljem… Mulle meeldis aga kohe, et tegemist on sama üksühele kaasaegse teemaga, realistliku-olmelise looga nagu “Elevandis”, inimesed on luust ja lihast ja probleem aktuaalne. Lisaks oli dialoog mõnusalt hüplik, napp. Loos on mõnusalt vähe tegelasi ja põnevikuna kirjutatud. Ja tegelane, kes ei räägi! Siin oli nii palju osiseid, mis kõik haakisid korraga. Ja siis seesama intuitsioon - seal all, seal sügaval on hoopis midagi muud. Just siinsamas, naaberkorteris, kaleduse ja kommertsi kiuste. Vaatamata pre-biootilistele toidulisanditele suudavad leida źenźeni juure endast.
“Lumejänestega” on teistmoodi. Mul on nn lastelugudega omaette lugu. Tehes kunagi Draamateatris “Võlur Ozi” mõistsin paralleelmaailmade loogikat ja seda, et nad päriselt eksisteerivad. Kummalisel moel tuli eelmisel kevadel mitmelt poolt küsimusi, miks Polygon lastele ei tee, olles ise nii seotud noortega. Omal ajal olime kooli poolel mõelnud, et hea õpetaja on suuteline ükskõik kui vanasid õpetama, st mõistma neid ja suuteline nendeni jõudma. Olime ka mõelnud, et peaks tegema noorte ja kutseliste ühislavastusi. “Mustamäe armastuse” lavastusega ei jäänud ma ometi rahule, liialt keeruline sai. Ja minul olid meeles Andres Noormetsa tekstid juba ajast, mil kutsusin ta Raadioteatrisse lavastama. Esimesena tegi ta seal “Lumejänesed”. Ma lugesin läbi proloogi ja sain sellest loost esimest korda aru. Mis on selle valge karvase nunnu maailma taga just täna: ei maksa lõhkuda seda harmooniat, milles oleme. Mitte lihtsalt sõbra-lugu, vaid midagi olemuslikumat, sügavamat. Ma ei tea, kas autorid vahel ise ka märkavad, mida nad lugudesse sisse kirjutavad? Kunstnik Ellen-Alice Hasselbach pakkus välja, et heegeldaks kogu kujunduse, helendava, mina soovisin, et teeks selle ruumiliseks, Tarvo Krall pakub, et laulud võiksid olla äratuntavate muusikalivihjetega. Lauldakse kindlasti elavas esituses ja kindlasti on jänesed karvased, aga… ma ei saa lubada, et see isal-emal mööda külge maha jookseb. Heas mõttes, väga ilus ja tundlik lugu tuleb.
Jõulud tulevad ja tuletavad lapsed meelde. On Noormetsa lastetükis midagi ka enneolematut või lihtsalt olulist, mida pühade lähenedes meelde tuletada?
Enneolematut? Kindlasti see, et päkapikud peavad nähtamatuks jääma. Ärge lõhkuge oma piiritu iseteadlikkuse, uudishimu, saamahimu ja enesekesksusega harmooniat, mida te ise ei ole suutelised looma. Ma arvan, et selle võiks vahelduseks Eesti Vabariigi piiripunkti sissepoole lahkujatele motoks kinnitada.
Polygon teater on juba palju - 6-7 hooaega tegutsenud projektiteatrina, kuidas teie eelarve ja rahade seis on? Olete selgelt väljendanud vajadust oma trupi järele, mis terendab – kas riigi toetus on tulemas? Mis sihid Polygonil veel on teatritempliks saamisel- kui suureks saada?
Sel kevadel täitus Polygonil 6 aastat asutamisest 8. mail 2008. Polygon on mittetulunduslik erateater ja teatrikool, tänaseks koondanud oma tegevused Ühing Polygon alla. Edasiliikumiseks vajame endale ruume (teatrisaal ja harjutusruumid, millele on juba tekkimas konkreetsem lahendus) ja teatris soovime väga töötada enda viieliikmelise trupiga (tõsi küll, korralduslikult erinev tavapärasest). Et jõuda kihilisemate teosteni, on vaja lähedasemat, püsivamat kooslust. Meil on head ideed mitmes ühiskondlikus lõigus kaasalöömiseks, on programmiline tegevuskava. Usume siiralt riigi toetusesse, me ei pretendeeri eluaegsele toetusele, oleme meeleldi valmis seda oma eksistentsi põhjust iga kolme aasta järel üle vaatama. Enne jutuks olnud toote-kesksusest: infomüra on väga suur ja inimesed on segaduses, mida õigeks pidada. See pärsib selgelt levi. Kogu oma tegevuse aja on teater ja kool olnud toetatud isiklikest vahenditest ja vastutulekutest teenuste näol. Alates rendipindadest ja lõpetades inimestega. Mul on hea meel tänada kõiki Eesti Teatri Inimesi. Teatrijuhte, trupijuhte, näitlejaid, grimeerijaid, kostümeerijaid, valgustajaid… Ilma teie otsese toetuseta ei oleks Polygoni. Mis ühtlasi teeb Polygonist orgaanilise ja vajaduspõhise.
Eesti Kultuurkapital eraldas läinud aastal näitekunsti ja rahvakultuuri sihtkapitalide kaudu Polygoni MTÜ-dele ligikaudu 40-50 000 eurot. Ühe meie kutselise teatrilavastuse eelarvevajadus on 24-32 000 eurot. Polygonil ei ole tänaseni üheski lõigus palgalisi töökohti ja see pärsib arengut väga tugevasti.
Polygon elab seda, mida ta oskab - teatrit tema kõikides vormides. Polygon näeb end ühtse keskusena, mis hõlmab kutselist uuenduslikku teatrikunsti, enesearendust teatrikunsti kaudu ja teatrikasvatuskeskust. Teisisõnu: teater, teatrikool ja enesearendustehnikate kool (ka füüsilise keha tarvis). Sest tühi ruum ei ole tühi.