Tamur Tohver: viimased viiskümmend aastat on teatrikunst kiindunud autokraatiasse ({{commentsTotal}})

Tamur Tohver
Tamur Tohver Autor/allikas: erakogu

Lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja -uurija Tamur Tohver avab teatrikunsti ja selle õppe olemust ja vajalikkust.

Polygoni Teatrikooli juhataja Tamur Tohver, kuhu liigub teatriõpe maailmas laiemalt?

Viimastel rahvusvahelistel kutseliste teatripraktikute konverentsidel on üha rohkem ettekandeid esineja seni kasutamata ressursi kasutusele võtmisest. Ütlen “esineja”, sest ingliskeelne vaste “performer” viitab just nimelt samale - ei ole meil enam tihtilugu puhast sõnanäitlejat. Esineja kasutab sõnumi edastamiseks kõiki vahendeid, kogu keha: psüühikat, füüsist, hinge - kõigi tunnetusvahendite laia spektrit. Nõnda siis minnakse täna juba varasemalt läbi tunnetamata aladele, vanemale mõistuslikule psühhofüüsilisele analüüsile otsitakse täiendust inspiratsiooni täiuslikumaks vabastamiseks intuitiivsest, energeetikast, kvantfüüsikast ja holistilisest poolest. On mõistetud pühendumise ja järjepideva harjutamise vajadust, teatrit ei saa teha nagu käsitööd või ainult vaimustusest. Sellele vaimule on vaja enne asupaik luua, alles siis ta tuleb... (naerab). Muideks, juba Stanislavski oli teadlik jooga kui distsipliini kasulikkusest teatrikunstile ja Grotowski praktiseeris seda - kahjuks sai aeg otsa...

Miks on maailmas uue suunana levinud draamaõpe tehnikaülikoolides? Mida see annab?

Tehnikainimesed on ühiskonnas vast kõige novaatorlikumad, kuna nende igapäev on leida uusi, efektiivsemaid lahendusi. See aga nõuab loovust. Seega on loomulik, et reaalsed praktilised kokkupuuted loovuse ning selle arendamise ja kasutusega antakse juba liivakastis. Siis on nad kontrollitud ja näiteks ei takerdu juhendaja enesekeskse “mina”-realisatsiooni taha lavastajana vms. Samuti ei ole õppijal kuklas sundi saada kutseliseks, minna kombinaati. Loovus ei anna mitte ainult laia spektrit vahvaid ettejuhtuva takistuse lahendusi, vaid ennekõike oskuse näha lahenduste-võimaluste paljusust. Sest see on peamine takistus - oskamatus näha asja olemust kõrvalt. Sealt tekib hirm suutmatuse ees. Ja alles siis tulevad kreatiivsed tulemuslikud lahendused. Maailma tehnika- ja ettevõtlusülikoolides on nn "innovatsioonikoolid", kus ühena on draama õppetool. Üldjuhul oodatakse seda juhtima vähemalt teatrikunsti doktorikraadiga (sic!) isikut. Tean, sest mulle tuli pakkumine Austraaliast.

Polygoni Teatrikoolis me sellele keskendumegi - oskus äratada loogiline arutelu ja loovus. Sealt edasi selle praktiline kasutamine- nii vaimne kui füüsiline. Meile tullakse tihtipeale juba algklassides, sest taiplikud vanemad tunnevad ära lapse “kinnijäämise”. Enamasti avaldub see endassesulgumises ja napis suhtluses. Teatrikooli keskkond on ideaalne paik ennast avada ja avastada ükskõik millises vanuses. Praktilised oskused tulevad selle järel, n.-ö. paketis kaasa. Uuel õppeaastal lisame selleks õppesse uuena objektiteatri võimaluse- jutustada lugusid esemete kaudu. Õpetajal on suunaja roll, mitte tõekuulutaja oma. Meie õpetajad on reeglina kõik aktiivsed teatripraktikud. See tagab pideva arengu.

Missugust tühikut täidab draamaõpe Eestis?

See on hea küsimus. Ma vastan tagurpidi, vastu ootusi ei ole see loovuse õpetus. Draamaõpe täidab päris mitut kummalist funktsiooni, kuid esmane on julguse õpetus. Julgus arutleda, näha erinevaid vaatenurki ja nendest omakorda asjade olemust ka vaadata. Sealt edasi peab märkima enese teadvustamist ja usku endasse. Järgmisena enda realiseerimist, mõttele elu andmist. Kogu selle mängulise protsessi käigus areneb inspiratsioon, tõese intuitsiooni äratundmine ning jaatamine, kollektiivse tegutsemise ja vastutuse oskus, distsiplinaarsus, teineteise toestamise ja usaldamise oskus. Normaalne, teisi arvestav ja selge eneseväljendusega suhtlus. Oskus uskuda nähtamatut ja elule äratada võimatut. Nõnda võiks sõnastada abstraktset “loovust”. Kõik kokku saab teoks ainult läbi pühendumise. Parem suhtleja on meeldivam kaaslane. Teadvustab ja saavutab oma eesmärke kergemini. See tõstab teadlikkust endast ja seega vajalikul määral eneseteadvust. Ja suurepärane on kõige selle tõsise juures see, et tema õpetuse vormiks on mäng! Kõik oskavad mängida!

Mina nimetan seda tervikliku maailma realiseerimise õpetus. Harmoonia õpetus.

Eestis räägivad sellest paljud, tõeliselt tunnevad selle toimeehitust vaid vähesed. Eestis täidab draamaõpe seega ka sotsiaalpedagoogika, psühhoteraapia, holistilise maailmapildi, anatoomia, kehalise kasvatuse, eetika ja esteetika õpetuse ning suhte- ja karjäärinõustamise tühikuid erinevates vanustes. Pluss füüsilised oskused: kehastumine, kõne- ja hääletreening, rütmika, akrobaatika jms.

Kutselistel teatritegijatel on juba keerukam missioon. Aga sellest järgmises intervjuus (muigab).

Mis on oht, kuhu teatrikunsti õpetus kinni võib jääda?

Viimased viiskümmend aastat on teatrikunst kiindunud autokraatiasse. Nüüd tegeleb kogu teatriõppe maailm peamise protsessina sellega, et vabaneda autokraatiast. Gurundusest; isiku, õpetuse või õpetaja mõtestamata kummardamisest. See on vana maailm. Oma ligi neljakümneaastase teatritee jooksul olen mina selgelt veendunud, et demokraatiat lääne kultuuri mõistes ei saa teatris tõesti mingil moel eksisteerida. Küll aga on unustatud protsesside korrastamise muud viisid- kollektiivne otsustus, mängu reeglid, hierarhia ja õpetaja põhiolemus juhendaja ja toestajana, mitte absoluudi kehtestajana.

Oht tekib, kui otsitakse aina paremat realisatsiooni (tulemust), mitte paremat realiseerijat (loojat).

Kiibitsejatele teadmiseks: kunsti selle sõna kultuurilises mõistes tegelikult ei eksisteeri. On vaid kommunikatsioon, millest inimene on tekitanud “progressi” abil kunstliku derivaadi. Paradoksaalne sõnamäng - kunstlik tähendab tehislikku, mitteorganiilist.

Teatrit õppinu on teatud mõttes eeskujuks teistele: ta valdab loomise saladust.

Toimetaja: Kaspar Viilup



FILM
TEATER
"Unistajad"

Kaja Kann: miks peegel kella ei näita?

2.–4. XI 2017 toimus Tallinnas viies Eesti etenduskunstide showcase draamamaa.weekend, mis on suunatud välismaistele teatriprofessionaalidele, festivalikuraatoritele ja teatrijuhtidele. Festivali organiseerib Eesti Teatri Agentuur koostöös osalevate teatritega.

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: