Arvustus: Väntorelipoisid, kes ei sobinud oma aega ({{commentsTotal}})

Väntorel.
Väntorel. Autor/allikas: Frotee

Uus plaat

Väntorel
«Ma olen nahktiibadega väntorel» (Frotee)

6/10

 

"Tähelepanu äratas ansambel Väntorel, mille hingeks oli klahvpillimängija Andres Valkonen (1951). 1971 esines Väntorel Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse levimuusikapleenumil, kus märgiti tunnustavalt Valkoneni loomingut ja selle väljendusrikast esitust." Nii kirjutas maestro Valter Ojakäär oma kultuslikus teoses "Popmuusikast". See hädavajalik teos ilmus aastal 1983 ja ega siis oleks Ojakäär saanudki teisiti kirjutada. Väntorel oli ajalugu juba tollal. Tänasel päeval tuleb piiluda nende napiks jäänud, kuid tagantjärgi seda kirkamana tunduvale loole veelgi paksema ajaloori tagant.

1971. aastal kogunenud ja peagi lagunenud Väntorel on eriti aastakümnete distantsilt vaadates huvitav nähtus, mis ühest küljest ei mahtunud oma aja sisse ja teisalt on 70ndate alguse underground-muusikaloo õpikunäide, kuidas kogeda ning edastada käepäraste nappide vahenditega vaimu kaudu seda dimensiooni, mis jääb argiteadvusele hoomamatuks.

70ndate hakul domineerisid biitgrupid nagu Optimistid, Virmalised, Mikronid jt, kõik vahvad kollektiivid, kenad, toredad ja andekad noored tantsulistes raamides. Väntorel sellele pildile ei tahtnud nagu hästi mahtuda.

Väntoreli muusikalisteks märksõnadeks on Ida-Saksa kitarrid ja vau-pedaalid, Eestis valmistatud modifitseeritud elektriorel Retakord ning iseehitatud võimud. Ühiskondlikku olupilti aitavad koloreerida mässumeelsus, isepäisus, keelud ja käsud, stagneerunud võimu ja vabaks pürgiva vaimu klassikaline konflikt. 1971. aasta nõukogude Eesti polnud just parim mõeldavatest kohtadest, kus hakata viljelema psühhedeelsete sugemetega biitmuusikat. Muusika oli siis erakordselt ilmekas maailmavaate väljendaja ja ühiskondlik manifest. Kui mõni kahtlane kollektiiv kippus liiga kuulsaks saama, siis oli võimuritel kohe klaar, et ideoloogiliselt ei ole tegu õige asjaga ning kindluse mõttes on parem kogu kupatus kõige täiega ära keelata. Nii läks Väntoreli eelkäija Keldrilise Heliga ja sama saatus ootas peagi ka väntorelipoisse.

Takkapihta vaadates tundub tegu olevat muidugi piisavalt absurdse bürokraatliku ülereageerimisega. Peale kirevate riiete ja pikkade juuste ei oleks meestel õnnestunud isegi parima tahtmise korral klassikalist, mädanevast kapitalismiühiskonnast tuttavat mässavat happelist eluviisi viljeleda ning õigupoolest oli ka nende muusika oma sõnumi poolest võrdlemisi neutraalne, aga ehk ei olnud ka. Seda on uue sajandi esimesest kümnendi distantsilt ilma nõukogude hipi- ja üldse noorsooliikumise otseseid ja kaudseid tagamaid tundmata väga raske objektiivselt hinnata.

Valkonen on ühe Väntoreli muusikalise mõjutana toonud esile New Yorki psühheedeeliarocki viljelnud Vanilla Fudge'i. Njuujorklaste loomingusse lõid hiljem sisse ka üsna selgepiirilised hard-rock'i mõjud, ent Väntoreli loomingusse lõikusid sisse tugevad progerocki jooned.

Väntorel kulges omas maailmas, kus polnud otseselt esindatud mässava loomuga rock'n'roll, kuid mis teisalt jäi tele- ja raadiosõbralikust estraadilikkusest ka ikka täitsa kaugele. Kõik plaadistatud lood on omalooming, autoriteks Andres Valkonen, Andres Talvik ja Viljar Rähn. Väntoreli põhilised hitid, kui neid nii võib nimetada on nimilugu «Ma olen nahktiibadega väntorel» ja «Inimesed vaatavad merele». Noorem generatsioon mäletab ilmselt animeeritud deliirse kallakuga muusikalist vahepala «Julgus» filmist «Jan Uuspõld läheb Tartusse».

Niisiis on huvitav killuke meie muusika minevikku taas vahva plaadifirma Froteele ennastsalgavale tegutsemisele ajaloo varjatumatest kihtidest leitud, puhastatud ja päevavalguse kätte toodud.

"Inimesed vaatavad merele":

 

 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: