Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Tõnu Lilleorg: Utoopiliselt armastusväärne nädalalõpp Draamal

Autor/allikas: draama.ee

"See ongi see kohalejõudmise kunst," lohutas festivali koordinaator mind eile pärastlõunal, kui avaldasin siirast kahetsust, et võinuksin juba nädala keskel kohale tulla.

Deviisi all "kohaloleku kunst" ja Tõnu Õnnepalu valitud programmiga festivalil sain osa kuuest sündmusest – täiskomplekt ( 3 lavastust) "Utoopiaid", Vanemuise "Armastan!", füüsilise teatri "PURE MIND" ning teatrituusade arutelu "Petroskoist".

Enne "Armastan!” esikat oli kuulda kahtlevaid noote selle tugevalt allegoorilise ja pisut naivistlikku vormikeelega tüki sobivusest siinse teatrimaitsega. Tüki kokku teine etendus Draamal näitas, et mitte mingeid probleeme tüki vastuvõtul ega loo lavaleasetumisel ei ole. Puust ja punasest mängitavad noored näitlejad välja, et armastus on hea ja seda leida pole raske.

Muide, kui näitlejad kummardusid, tundus nende rivi võrreldes äsjase tüki intensiivsusega ja mahuga kuidagi lühike. Küllap võib selle tajuviperuse kanda lavastustiimi hea töö arvele, kes suutsid lavastusse tuua ekstra suuruse mõõtme. Niisiis allegooria, mis täidetud tegevuslikkuse ja tunnetega, mitte niivõrd mõtisklemisnaudinguga.

Samade sõnadega võib iseloomustada Rakvere Teatri ühistööd soomlastega "Petroskoid", mis etendus samuti festivalil ja mida mul õnnestus näha kevadel.

Reedeses teoreetikute jututoas oli arutelu „Petroskoist” väga huvitav – rootsi, soome ja vene teatrituusad navigeerisid lavastuse semiosfääris mitmel viisil, määratledes erinevalt lavastuse tähendust ja olemust. See sama - parima suuna otsing ning oma asukoha määratlemine - iseloomustab Stoppardi „Utoopia ranniku” triloogiat, kus sisu markeerivad hästi ka tükkide alapealkirjad „Teekond”, „Laevahukk” ja „Kaldale heidetud”.

Mait Malmsten Herzeni rollis nimetas seal utoopiaks lootust sellele, et on võimalik üldiseks hüvanguks välja selekteerida ja realiseerida ühte kõikehõlmavat head tegutsemisviisi, mis ei tähenda aga seda, et heade ideede otsimisest kasu poleks. Ja teatrisaalis kuulata ja vaadata kenade inimeste püüdlusi ideede ja muidu maailmas on igati kena.

Ning õigustatult palju tähelepanu pälvinud „PURE MIND” näitas füüsilise teatri (tantsulik ja tekstivaba) vormis mõjuvalt, et õnnelik olemiseks ei pea tingimata ideid abstrahheerima ega ümbritsevat maailma mõtestama allegooria vormis. Piisab puhtast meelest, mis, nagu ilmneb, asub kusagil väheke eemal teadvustamisest ja kaalutlemisest ja tihedas kooskõlas kehalise olemisega. Selle lavateose puhul võib paralleele tõmmata Valdur Mikita „Lingvistilise metsaga”.

Nii sai kohalolu festivalil õige mitmel viisil kogeda. Ühe pikemalt festivalil olnud teatrisõbraga muljetades jõudsime kuraatori käekirjast rääkides ühisele nõule teatava „mõtlikkuse” osas, millele tema lisas „kirjanduslikkuse”.

Saab näha, millisesse suunda seab adra järgmise aasta kuraator Peeter Raudsepp. Kuuldavasti kaasab ta oma meeskonda palju noori, nii võib vast loota tempot ja eksperimentaalsust, mis võiks olla just sobilikuks arenguks Draama festivalile, iga-aastasele maitsekale teatrihooaja käimatõmbajale.

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: