Raudsepale ei tule töö Rakveres Teatris (edaspidi lühendatult RT) päris uue kogemusena, sest just sinna siirdus mees tööle koos viie kursusekaaslasega ka kohe pärast lavaka lõpetamist 1996. aastal. Pärast mullust lahkumist lavaka juhataja kohalt on Raudsepp teinud lavastajatööd erinevates teatrites.

Peeter, selle ametikoha kohta on liikvel mitu nime - loominguline juht, peanäitejuht, kunstiline juht – on neil mingit vahet?

Olulist erinevust siin pole. Tänapäevane üldine praktika on nimetada seda töötajat loominguliseks juhiks. Et oleks erinevus teatridirektorist, kelle vastutada on majanduslik osa.

Teade sellest, et konkursi võitsite teie, saabus märtsi lõpus. Enne konkurssi palus teater esitada kandidaatidel visiooni järgmiseks kolmeks aastaks. Mida siis ette näete, mida teha on vaja?

(Heliseb telefon, Raudsepp võtab vastu, kuulab 15 sekundit ja lubab tagasi helistada)

Aare Toikka just helistas, tal on juba ideed, mida RT-s lavastada. Üks, mis mul RT-ga seostub, on see, et ta peab olema leidlik teater, sest ta on väike teater. See tähendab seda, et iga projekt, mis seal tehakse, peab olema kuidagi leidlikult kujundatud. Ma ei räägi turunduslikust pakendamisest, vaid just sisust, et kuidas saaksime luua sellise loomingulise pingevälja, milles tekiks laval võimalikult suur loominguline laeng. Ja seda nende väikeste vahendite juures, mis teatril kasutada on.

Ma olen korduvalt näinud, kuidas vahendite puudumisel muutuvad inimesed leidlikuks. Kui mõelda globaalselt, siis inimkonna tulevik on leidlikkuses, lõputu ressursside raiskamine oma kapriiside rahuldamiseks saab varsti läbi. Ja kui mõelda Eesti minevikule, siis ongi üheks meie paremuseks suurrahvaste ees see, et suudame vähese energiakuluga palju ja jätkusuutlikult ära teha. See ei tähenda seda, et inimesi saaks lõputult hoida puuduses mõttega, et siis nad muutuvad väga leidlikuks. Ei saa igat tööd alustada kopika veeretamisest. Inimesed, kes teatris töötavad, tahavad teha oma tööd rõõmuga ja selleks peavad olema tagatud esmased materiaalsed võimalused.

Päris reaalsus see RT puhul veel ei ole. Kuigi teiste kunstialade inimesed võivad vastu väita, et teatrid on kõik ilusti toetatud igatepidi. See olukord on kätte võideldud. Ja võitlus käib edasi. Selle nimel, et loomerõõm, mis on iga kunstilise akti aluseks, kasvaks ja muutuks lõpuks vaataja rõõmuks, millega ta saab minna oma tööd rõõmsamalt tegema. Õnnelikkus tekitab õnnelikust.

Minu kogemus RT-s töötamisel on, et selline vana hea psühholoogiline teater ja otsinguline vaim on saanud mõnikord väga hea sünteesi osaliseks. Seda liini tahaks jätkata. Üks asi, mis ma praegu tunnen RT juures, et natuke on asi läinud liiga tootmiseks kätte. On olnud kindlad mudelid, mis väikse koosluse puhul toimivad ja ütleme nii, et see hirmus sõna selle juures on rutiin. Natuke tuleks teatrisse loomingulist hullust tagasi tuua. On nii, et inimene tahab saada teatrist ikkagi lugu, kuid see, mida ta ehk ei teadvusta, on see, et ta tahab saada sellist otsest, isegi mingis mõttes toorest elamust näitleja käest. Kohalolekust, millega näitleja lava täidab, jääb tänapäeva inimesel tavapäraselt puudu, sest meil ei ole kontakti oma emotsioonidega.

Näitleja ülesanne ongi uuesti see kontakt emotsioonidega kätte saada. See kõik tähendab seda, et näitlejad peavad saama rahulikult oma tööd teha. Need plahvatused, mis peaksid publiku ees toimuma, pannakse paika proovides, neile luuakse vajalik pinnas. Proove peab olema piisavalt palju. Peab olema lavastaja, kes oskab oma tööd, kes tahab näitlejatesse panustada. See pole enam tegelikult nii enesestmõistetav, nagu see kunagi oli. Sest väga paljud lavastajad tegelevad rohkem mingisuguse kujundiga ja muude huvitavate süsteemidega. Sellist näitejuhi oskustega lavastamist on ikkagi endiselt vaja. Nii rääkisid mulle ka näitlejad, kui nendega enne konkurssi kohtusin. Näitlejate sõnul tunnevad nad puudust headest lavastajatest või võib ka öelda, et headest näitejuhtidest. Kõige suurem tööpõld ongi, et saada näitlejad täisvormi.

RT-d teatakse teatrina, kes annab palju külalisetendusi ja siit-sealt on olnud kuulda, et sage ringireisimine näitlejaid otseselt ei vaimusta.

See oli ka minu seisukoht väljaspool seisjana. Aga mida rohkem ma olen sellele mõelnud, siis see ongi inimese arvamus, kes tegelikult süsteemis sees ei tööta. RT näitlejad ütlesid mulle, et tegelikult pole sagedad külalisetendused kõige hullem asi. Loomulikult see on väsitav, nad peavad rohkem pingutama, kui teistes teatrites. Mingis mõttes on see olnud ka nende valik, nad teavad, et see teater on selline. Samas, kõik oleneb vaatepunktist. Kas n-ö ääremaal elamine on siis karistus?

Pigem on ajalooliselt olnud nii, et tugev ääremaa on kasvõi julgeolekuliselt või rahvuse kestmajäämise seisukohast Eesti õnnistuseks. Ja naiivne oleks uskuda, et meie tulevikki ei hakka taas ääremaa vastupidavusest sõltuma. Samuti usun, et RT näitlejate kogemus väljasõiduetenduste publiku ees mängimisel muudab nad targemaks kui mõnegi hästihoitud metropoliteatri näitleja. RT näitleja võib ausalt öelda, et ta teab, kuidas Eestis tegelikult elatakse.

Kuidas te tunnetate Rakvere kohalikku publikut?

Kohaliku publikuga seisab mul ees uus tutvus. Praegune kogemus pärineb kümne aasta tagusest ajast, kui ise Rakveres aktiivsemalt kaasa tegin. Mäletan, et 90ndail avanes Rakvere publik järk-järgult, ta hakkas ootama teatrilt elitaarsemat taset. See oli huvitav protsess, kuidas inimeste huvi keerukama, mitmetahulisema dramaturgia vastu kasvas. Loomulikult on maakonnateatrile teatud üldised nõuded, et lavastusi on vaja teha nii Eesti Draamateatri, NO99 kui NUKU teatri stiilis, aga RT on ühiste loominguliste ponnistuste tulemusel võidelnud kätte oma stiili – Rakvere Teatri stiili, kus elitaarsus kohtub rahvalikkusega.

Ka mul on jäänud RT esietendustel mulje, et publikust õhkub sellist uhkust, ollakse oma kohaloleku pärast rõõmsad.

Jah, see tekitab ka teatril vastutuse publiku ees. Sellised üks-üheselt kommertslikel kaalutlustel tehtud projektid ei ole kõige minevamad. Igal tööl peab olema kunstiline erikaal.

Olete oma väljaütlemistes rõhutanud psühholoogilise realismi tähtsust. Miks? Ja kuidas selle nähtuse defineeriksite?

Psühholoogiline realism põhineb sellele, et näitleja elab laval oma rollis läbi samu tundeid, mida tema tegelaskuju. Näitleja ei esita neid tundeid, vaid elab neid sealsamas läbi ja tegutseb nende ajel. See on tuum. Me ei näe mingit valmis produkti, vaid me näeme laval elusat protsessi.

Läbielamise vastand võiks olla teatav maneerlik mängimisviis?

Jah, tegelikult ongi, et pahatihti peetakse psühholoogilist realismi üheks teatud stiiliks, mille alla käivad konversatsioonidraamad, Tšehhov, Shaw, Ibsen. Tegelikult see pole stiilimoment, vaid just näitleja suhe oma töösse, et mida ta seal taga ajab. Võimalik, et see pole väliselt niivõrd efektne, kuid vaid läbi partneriga suhtlemise tekib laval mingisugune teistsugune reaalsus, mis peab publikut kaasa tõmbama.

Tekib pingeväli, õhkkond. Kas näitleja jaoks on selline mänguviis väsitavam ja energiakulukam?

Ma arvan, et see on esimesel momendil nii ja näitlejaid, kel pole vastavat kooli all, see väsitab. Aga tegelikult, see on protsess, mille läbitegemiseks tuleb saada kontakt enda tunnete ja mõtetetga. Protsess, mida sa laval läbi teed, pole ainult välispidine, publikule suunatud, vaid näitleja ise, siin ja praegu, seda rolli tehes, kasvab sisemiselt, ta avastab enda kohta midagi. Kõik elusad protsessid, kui nad toimuvad teravdatud kujul ja pingestatult, toimuvad teatavas mõttes muutunud teadvuse seisundis, sellised protsessid muudavad inimest sügavamaks.

Ja ka vastupidi, inimesed, kes teevad valmis võtete pealt, mis publikule peale lähevad, see kulutab inimest sisemiselt ja kaugendab teda tema emotsioonidest. Sest kui sa väljendad rõõmu mingi valmis vormeli abil, siis sa lõpuks ei saagi enam aru, mismoodi sa peaksid rõõmu väljendama, sest sul istub see üks kuradi maneer küljes ja sa ei saa enam sellest lahti. Nii on lõpuks see teine tee väsitavam.

Ehk et kui proovides on tehtud head tööd, näitlejad saavad etendusel ansamblimängu käima, siis tõepoolest, mängida rolli läbielamise pealt võiks olla rõõm ja nauding, näitleja töö kõige paremas mõttes.

Eks ta tegelikult nii ongi, et seda me taotleme, see on ideaal. Tohutult on näitlejatöös ka tehnilist, aga mis oluline, publiku ees ei käi mitte valmis loomingu esitamine, vaid seal luuakse. Iga loomingulise akti juurde käib ka rõõm sellest loomingust. Inimene pole nii ehitatud, et ta loob masendunult, masenduses ta võib teha ei tea mida, aga loomingut ei saa inimene masenduses teha.

Kuivõrd loominguline juht peaks oma kodutetaris ise lavastama?

Eks ma olen lavastamise peale mõelnud, esimene töö Rakveres saab olema alles 2018. aasta algul, kus toon välja EV 100 lavastuse. Meil on koostöö tantsuteater Fine Five'iga ja teemaks 90ndad. Urmas Lennuk, kes tuleb nüüd ka RT-sse jälle palga peale, on hakkamas selleks näidendit kirjutama.

Kas Lennuk tuleb dramaturgiks või lavastajaks?

Ta saab olema dramaturg ja lavastaja.

Ühe suvelavastuse plakatilt näeb, et RT on koduteatriks märgitud kolmele noorele näitlejale, kes lõpetavad juunis Viljandi kultuuriakadeemia. Kas Grete Jürgenson, Jaune Kimmel ja Märten Matsu liituvad uuest hooajast RT-ga?

Need olid kokkulepped, mis sõlmiti enne mind, kuid ma ootan huviga nende inimeste liitumist teatriga. Oma lõpulavastuste kaudu on nad RT-ga juba tutvust teinud ja teatris on neid paljud TÜVKA vilistlased ees ootamas. RT on selline koht, kus tegelikult peab andma inimestele võimaluse proovida ja seda on aegade jooksul ka alati tehtud.

Mõni aeg tagasi oli Üllar Saaremäe poolt päris kõva kriitika lavaka aadressil, et tuldi Rakverre ja ka kähku ka lahkuti sealt. Ma saan aru, et see tegi tal meele mõruks. Mingis mõttes on selline asjade käik selle koha suhtes paratamatu. Meist, kes me kuuekesi 1996. aastal läksime Rakverre, on kohale jäänud kaks. Velvo Väli on nüüd direktor ja Tarvo Sõmer näitleja. Samas ütlen lavakooli endise juhi ja kursusejuhendajana, et suhtumine maakonnateatritesse on muutunud – lõpetava kursuse mitu tudengit alustab oma teatriteed loodava Paide teatri juures.

Kes olid selles kambas, mis 21 aastat tagasi Rakverre maabus?

Seal olid siis mina, Ain Prosa, Tarvo Sõmer, Velvo Väli, Karin Tammaru ja Ardo Ran Varres ning esimesed viis aastat me seal ka olime.

Saate siis kinnitada, et kultuuriakadeemia kasvandikud liituvad?

Jah. Nii see tavaliselt teatrites käib - kui tulevad noored inimesed, antakse neile võimalused ja mingis mõttes on see ka vanemate kolleegide kohus vaadata, mida noorem põlvkond teeb. Noorte puhul on teatris alati lootus, et nad lisaks tavapärasele näitlemisele toovad endaga uue põlvkonna ideed ja ideaalid. Noorem vaatajaskond tahab ju alati omaealisi näha, ega siis 40sed saa noorukeid mängida.

Märt Avandi on hea sõnaga meenutanud oma Rakvere perioodi. Tal algul küll eriti eneseusku polnud, kuid ta sai palju mängida ja tuge vanematelt kolleegidelt, näiteks Volli Kärolt ja leidis nii juhtlõnga oma arenguks näitlejana. Millises seisus on RT täna? Kas Üllar Saaremäe saapad on väga suured?

Ma ütleks, et Üllari saapad on Üllari moodi, see on paratamatu. Eks annan sellest aru, et saab olema inimesi, kes hakkavad võrdlema, kuidas teater oli enne ja on nüüd. See on olnud Üllaril võimas, elutöö mõõtu töö. Sest olla sellises kohas 21 aastat vastutav pealik on ikka päris raske ülesanne ja mis ta selle aja jooksul on saavutanud, on see, et kohalik kogukond tunneb, et teater on nende sümbol, see on eliitkultuuri asutus.

Teiseks on seal potentsiaaliga näitlejad olemas, kes on teinud vaatamata kitsastele oludele ääretult tähelepanuväärset tööd. Eelmisel nädalal käisin vaatamas Keeduse lavastatud „Somnananbuuli” (tükk pälvis tänavustel teatriauhindadel parima naispeaosa ja kunstniku nominatsiooni - T. L.). See on eesti teatripildi tipp praegu, kahju, et kohalikku publikut käib seda vaatamas vähe. Sellise loo puhul vast publiku suurus polegi tähtis, tähtis on, et keegi kloostris palvetab, juba vaid sellest on ümberringi parem. Selliste lugude puhul on nii, et isegi need 20-30 inimest, kes Rakveres seda tükki vaatavad, annavad väärtuse sellele vaevale, mida näitlejad laval nelja tunni jooksul näevad. See elamus jääb teatrivaatajaid väga kauaks nii-öelda kandma.

Enne siin helistas Toikka, kes lavastajatest võiksid edaspidi Rakveres lavastada?

Eelolev hooaeg on mulle enam-vähem juba ette ära tehtud. Mingid väiksed nišid on. Rohkem mõtlen juba 2018. sügisel algava hooaja peale. Mõtlen lavastajatele, keda rohkem tunnen ja kelle käekiri mulle huvitavam tundub. Jah, Aare Toikka on üks nendest. Kindlasti tahaks, et Raivo Trass jätkaks oma lavastuste tegemist, samuti Andres Noormets. Olen nii ühe kui teise lavastajaga rääkinud, aga praegu on veel vara midagi välja kuulutada. Ja on plaan mu enda õpilasi lavakast kasutada - Karl Koppelmaa, Mehis Pihla.

Ootan, mil näeb uue rolliga RT laval Üllar Saaremäed. Usun, et ta vajutaks pedaali mõnuga põhja, kui saab keskenduda vaid rollile, pidamata pärast lavalt maha astumist taas kogu teatri kaadervärgi eest muretsema.

Üllaril on järgmisel hooajal peaosa tulemas. See on „Lendas üle käopesa” McMurphy roll, kusjuures õde Ratchedit mängib Ülle Lichtfeldt (vaadake treilerit samanimelist kultusfilmist, kus peaosa mängis Jack Nicholson). Samuti lavastab ta hooaja keskel väliseestlaste teemalise algupärase näidendi „Lahus“.

Henrik Klamet pakkus oma kuulsas intervjuus välja, et kuna Linnateatri näitlejatel on vähe tööd, võiksid vähese koormusega näitlejad teha rolle maakonnateatrites. Selline sagedasem näitlejate liikumine teatrite vahel rikastaks tänaste repertuaariteatrite toimemudelit. Lugesite seda?

Jaa, lugesin seda, minu jaoks on see natuke selline noore inimese lahmiv jutt. Saan aru, et intervjuu põhilise fookuse osas, mis on Linnateatri probleemid, mida ta hästi teab, oli tal õigustatult teravaid momente. Sinna juurde käis sellist laia labidaga lahmimist ka.

Ei saa laiendada ühe teatri kogemust kogu süsteemile?

Jah, see on selline tore jutt küll, aga tehku siis ise ots lahti. Miks ma ei kuule, et Henrik oleks mulle helistanud, et kuule Peeter, kas sul on mulle mõnda osa pakkuda, tuleksin hea meelega RT-sse mõnda lastetükki mängima, et saaksin sõita kolm korda nädalas kuskile maakonda kunsti viima.

Kas näete repertuaariteatri mudelit elujõulisena praegu RT näitel?

See mudel on ainuvõimalik, RT on ansamblikeskne teater, mis tähendab, et seal peavad olema kõik inimesed terviku nimel väljas, et see toimiks. Küsimus Rakveres on selles, et tasakaal wellmade play`de ja hulluste vahel peab olema paremini paigas. Praegu ehk isegi see kindla peale tehtud asi valitseb natuke liiga palju.

Saaremäe sõnul on ta viimastel aastatel pidanud otsima materjali, kus on kolm-neli näitlejat, et saaks nii tehtavaid tükke ringreisitada?

Jah, see näitlejate vähesuse küsimus RT-s on ikka ülal. Küsimus on ka selles, et ka nende kolme kuni kuue inimesega tükkide hulgas annab veel paremat selektsiooni teha, et leida üles need õiged materjalid.

Et ei läheks liiga nii-öelda Vana Baskini Teatriks kätte?

Ei taha Vana Baskini teatrile mingit silti külge kleepida, mingis mõttes tegelevad nad tänuväärt asjaga, sest ka komöödia on kõrge kunst. Mis puutub RT-sse, siis teatri kunstilise taseme parandamise huvides pean ma tegema ka riskansteid samme. Võib juhtuda, et rahalises mõttes ei pruugi tulemus olla nii edukas, kui see viimastel aastatel on olnud. See on üks võimalus, ma ei räägi, et see peaks nii kohe minema, see on üks võimalus. Kahjuks ongi nii, et kui võtame teatris aluspõhjaks ainult majandusliku tulemuslikkuse, siis on olemas väga lihtsad ja väga selged kaubanduslikud valikud. Kunstiline pretensioon on alati prognoosimatu, samas ilma riskantsete valikuteta asi ei arene.

Teater saab toita oma loomingulist jõudu läbi kunstilisusele suunatud valikute.

Jah, rõhutaksin - ja ehk ma olen sellest kunagi ise valesti aru saanud -, kunstilisus ei tähenda automaatselt võrdusmärki sellise raskelt arusaadava ja masendava asjaga. Olen mõistnud, et suurem kunst võib olla kohati teha üks suurepärane komöödia, mis laveerib läbi lihtsate lahenduste ja publikule meeldida soovimise karide vahelt ja tekitab mingi avarama üldistusvälja. Sobivaks näiteks on RT enda „Püksid maha”, kahetuhandendate hittkomöödia, seal oli see närv olemas, lavastus saavutas laiema üldistuse, kui lihtsalt, et mingid keskealised mehed võtavad end palja tagumiku väele.

Kas plaanite kolida Rakverre elama?

Olen praegu sellise pehmema variandi poolt, et esimesel aastal jään Tallinna ja Rakvere vahet käima, olles mingi osa ajast mõlemas linnas. Vaatan sujuvalt, kuidas asjd hakkavad kulgema. Edaspidiselt loodan, et mul on Rakveres põhjust aina rohkem ja rohkem kohal viibida. Praegu huvitab mind kõige enam vaadata näitlejaid, kuidas nad õhtust õhtusse mängivad. Tänagi plaanin minna Vene Teatrisse vaatama „Küllust”.