Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

LR: katkend Kim Thúy "Ru'st"

Loomingu Raamatukogu 28–29 / 2014

Kanadas elava Vietnami päritolu kirjaniku (sünd. 1968) poeetilistes jutustustes põimub ühe inimese elulugu tema maa ja rahva ajalooga. "Ru" visandab lugejale Vietnamist lahkunud paadipõgenike saatusi, ent veelgi laiemalt on see kõigi nende lugu, kelle juured on kodumaalt välja rebitud ja kes on pidanud oma elu võõral maal uuesti üles ehitama.

Loomingu Raamatukogu 28–29 / 2014
Kim Thúy. Ru. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
128 lk. Hind 3.20.
Saadaval ka e-raamatuna

KATKEND:

Prantsuse keeles tähendab ru „väikest oja“ ja ülekantud tähenduses „voolamist“ (pisarate, vere, raha kohta). Vietnami keeles tähendab ru „hällilaulu“, „hällitamist“.

***

Sündisin siia ilma Teti rünnaku ajal, ahviaasta esimestel päevadel, kui majade ette riputatud pikad serpentiinid kuulipildujavalangute saatel õhku paiskusid.

Nägin ilmavalgust Saigonis, kus tuhandeks tükiks lennanud ilutulestiku-raketid värvisid maapinna punaseks nagu mahalangenud kirsiõied või nagu nende kahe miljoni sõduri veri, kes olid positsioonidele paigutatud, laiali pillutatud küladesse ja linnadesse üle terve pooleks rebitud Vietnami.

Sündisin taeva all, mida ehtis ilutulestik ja kaunistasid sätendavad laternad ning mida lõhestasid raketid ja mürsud. Minu sünd pidi asendama kaotatud elusid. Minu elul lasus kohustus jätkata minu ema elu.

***

Minu nimi on Nguyễn An Ti˛nh ja minu ema nimi on Nguyễn An Tĩnh. Minu nimi on üksnes variatsioon tema nimest, meid eristab, eraldab, lahutab teineteisest vaid üksainus täpp „i“ all. Ma olin tema pikendus, seda isegi oma nime tähenduse poolest. Vietnami keeles tähendab mu ema nimi „rahulikku ümbrust“ ja minu nimi „rahulikku sisemust“. Nende peaaegu et äravahetamiseni sarnaste nimedega kinnitas ema, et ma olen tema jätk, et ma viin edasi tema ajalugu.

Vietnami Ajalugu suure algustähega lõi aga ema plaanid segamini. See lasi täpid meie nimedes allavett, kui sundis meid kolmkümmend aastat tagasi sõitma üle Tai lahe. Ühtlasi võttis see meie nimedelt tähenduse, muutes need prantsuse keeles üksnes võõrapärasteks ja kummaliselt kõlavateks silpideks. Ja kui ma olin kümneaastane, tegi see eelkõige lõpu minu rollile ema loomuliku jätkuna.

***

Tänu eksiilile pole minu lapsed kunagi olnud ei minu enda ega mu ajaloo pikenduseks. Nende nimed on Pascal ja Henri ja me pole sugugi sarnased. Neil on heledad juuksed, valge nahk ja tihedad ripsmed. Ma ei kogenud ootuspäraseid ematundeid, kui nad kell kolm öösel mulle rinna otsa pandi. Emainstinkt ärkas minus palju hiljem, siis, kui tulid magamata ööd, märjad mähkmed, niisama heast peast naeratamised ja ootamatud rõõmud.

Alles siis sain ma aru selle ema armastusest, kes oli laevatrümmis minu vastas istunud ja hoidnud süles imikut, kelle pea oli kaetud haisvate kärntõve-koorikutega. See pilt püsis mul silme ees mitu päeva ja ehk isegi ööd. Juhet pidi roostetanud naela otsas rippuv väike elektripirn heitis trümmi nõrka ja alati ühetaolist valgust. Laeva sisemuses polnud ööl ega päeval vahet. See pidev valgustus kaitses meid ümbritseva mere ja taeva lõputuse eest. Tekil istuvad inimesed rääkisid meile, et eraldusjoon taevasina ja meresina vahel on kadunud. Niisiis me ei teadnud, kas oleme teel taevasse või sööstmas meresügavusse. Paradiis ja põrgu põimusid meie laeva kõhus. Paradiis tõotas pööret meie elus, uut tulevikku, uut ajalugu. Põrgu aga tõi nähtavale meie hirmud: kartsime, et tulevad mereröövlid, et sureme nälga, et saame mootoriõlist läbiimbunud kuivikutest mürgituse, et joogivesi lõppeb otsa, et me ei suuda enam püsti seista, et peame pissima käest kätte käivasse punasesse potti, et kärntõbi lapse peas on nakkav, et me ei pääse enam kunagi kuivale maale, et me ei näe enam kunagi seal kusagil hämaruses, keset kahesajapealist inimhulka istuvate vanemate nägusid.

***

Enne, kui meie laev keset ööd Rach Giá rannikul ankru hiivas, oli enamikul pardalolijaist vaid üksainus hirm — nad kartsid kommuniste, selle pärast nad põgenesid. Kuid niipea, kui neid ümbritses ja piiras üksainus ja ühetaoline sinine taevaserv, muutus hirm sajanäoliseks koletiseks, mis võttis meilt kogu jõu, ei lasknud meil tunda liikumatuks sunnitud lihaste kangestust. Me olime tardunud hirmus, hirmust. Me ei pannud enam silmi kinni, kui kärntõves peaga imiku piss meid märjaks kastis. Ega pigistanud nina kinni, kui mõni naaber oksendas. Me olime kangestunud, vangis kellegi õla, kellegi teise jala ja meie kõigi hirmude vahel. Me olime halvatud.

Lugu väikesest tüdrukust, kelle meri oli neelanud, kui ta parda ääres kõndides komistas, levis haisvas laevakõhus nagu narkoos või naerugaas, mis muutis ainsa elektripirni polaartäheks ja mootoriõlist läbiimbunud kuivikud võiküpsisteks. Õli maitse kurgus, keelel, peas, uinusime minu kõrval istuva naise hällilaulu saatel.

***

Minu isal oli plaan, et juhul kui kommunistid meid kinni võtavad, jääme tsüaniidikapslite abil igavesse unne nagu Okasroosikesed. Pikka aega kummitas mind küsimus: miks ta ei tahtnud meile valikut jätta? Miks ta oleks võtnud meilt võimaluse ellu jääda?

Ma lakkasin seda küsimust endale esitamast, kui ma ise emaks sain, kui härra Vinh, mainekas Saigoni kirurg, mulle jutustas, kuidas ta pani oma viis last, kaheteistaastasest poisist viieaastase tüdrukuni, üksteise järel ja ühekaupa viie erineva laeva peale, et saata nad merele, kaugele eemale kommunistide süüdistustest, mis tema pea kohal rippusid. Ta oli veendunud, et ta sureb vanglas, sest teda süüdistati seltsimeeste kommunistide tapmises operatsiooni-laual, kuigi nood polnud jalgagi tema haiglasse tõstnud. Ta lootis, et päästab ühe, võib-olla kaks oma lastest, kui ta nad merre viskab. Kohtasin härra Vinh’i ühe kiriku trepil, mida ta talviti lumest puhtaks rookis ja suviti pühkis, seda tänutundest preestri vastu, kes oli olnud tema lastele isa eest, kes oli kõik viis üles kasvatanud, üksteise järel, kuni nad olid saanud täisealisteks, kuni tema ise oli vanglast välja saanud.

***

Ma ei karjunud ega nutnud, kui mulle öeldi, et mu poeg Henri on vangis omaenda maailmas, kui selgus, et ta on üks nendest lastest, kes ei kuule meid ega räägi meiega, kuigi ta pole ei kurt ega tumm. Et ta on üks nendest lastest, keda tuleb armastada eemalt, ilma teda puudutamata, teda kallistamata, talle naeratamata, sest meie naha lõhn, meie hääle intensiivsus, meie juuste tekstuur, meie südamelöögid mõjuksid tema meeltele nagu rünnak. On tõenäoline, et ta ei kutsu mind kunagi armastavalt „emmeks“, kuigi ta suudab väga hästi öelda sõna „maasikas“ kogu selle pehmuses, ümaruses ja sensuaalsuses. Ta ei mõista mitte kunagi, miks ma nutsin, kui ta mulle esimest korda naeratas. Ta ei tea, et tänu temale muutub iga rõõmuvälgatus tõeliseks õnnistuseks ja et ma ei jäta eales võitlust autismi vastu, kuigi tean juba ette, et ma ei võida kunagi.

Juba ette olen ma võidetud, purupaljas, löödud.

***

Kui ma Mirabeli lennuväljal lennukiaknast välja vaadates esimesi lumevalle nägin, tundsin end samuti purupaljana, isegi alasti. Olgugi et mul oli seljas lühikeste varrukatega oranž kampsun, mis oli ostetud enne Kanadasse sõitu Malaisia põgenikelaagrist, olgugi et mul oli seljas pruun, suurte silmustega villane kampsun, mõlemad vietnamlannade kootud, ikkagi olin ma alasti. Mitmed meist seal lennukis trügisid akende juurde, suud ammuli ja jahmunud ilme näol. Pärast seda, kui olime elanud pikka aega ilma valguseta ruumides, sai nii hele, nii neitsilik maastik meid üksnes jahmatada, pimestada, joovastada.

Olin juhmistunud kõigist neist võõrastest häältest, mis meid vastu võtsid, ja ka jääskulptuuri mõõtmetest laual, mis oli kaetud võileibade, suupistete ja koogikestega, ühed värvilisemad kui teised. Kõik need toidud olid mulle võõrad, ometi ma teadsin, et see on hõrgutiste maa, unelmate paik. Olin nagu minu poeg Henri: ma ei suutnud rääkida ega kuulnud midagi, kuigi ma polnud ei kurt ega tumm. Mul ei olnud enam pidepunkte ega vahendeid, et unistada, et suuta end kujutleda tulevikku, et kogeda olevikku, et elada olevikus.

***

Minu esimene Kanada õpetaja kõndis koos seitsme meie rühma kõige noorema vietnamlasega üle silla, mis pidi meid juhatama olevikku. Ta valvas meie ümberistutamise üle niisama õrnalt, nagu üks ema hoolitseb oma enneaegselt sündinud lapse eest. Me olime hüpnotiseeritud tema ümarate puusade ning kumera ja pringi tagumiku aeglasest ja rahustavast õõtsumisest. Nagu emapart kõndis ta meie ees, kutsus meid endale järgnema sellesse rahusadamasse, kus meist said jälle lapsed, tavalised lapsed, keda ümbritsevad värvid, joonistused, igasugu kribu-krabu. Jään talle alati tänulikuks selle eest, et ta andis mulle immigrandina minu esimese suure soovi: tahtsin, et minul oleks ka ümar tagumik, mida samamoodi õõtsutada nagu tema. Ühelgi meie rühma vietnamlasel polnud sellist lopsakust, sellist ülevoolavust, selliseid muretuid kurve. Me olime nurgelised, kondised, kõvad. Kui tema aga minu kohale kummardus, asetas oma käed minu omadele, öeldes: „Minu nimi on Marie- France. Mis sinu nimi on?“, siis kordasin ma igat tema silpi järele hetkegi kõhklemata, ilma igasuguse vajaduseta mõista, sest mind hällitas värskuse, kerguse ja magusa aroomi pilveke. Ma ei saanud vähimatki aru tema sõnade tähendusest, taipasin ainult meloodiat, aga sellest piisas. Täielikult.

***

Koju jõudes kordasin sama häälikute jada oma vanematele: „Minu nimi on Marie-France. Mis sinu nimi on?“ Nemad siis küsisid, kas ma olen endale uue nime võtnud. Täpselt sel silmapilgul sai oleviku tegelikkus mind kätte, hetke kurtus ja tummus kustutasid minu unistused ja ühtlasi võime vaadata ettepoole, kaugele ettepoole.

Minu vanemad, kes juba oskasid prantsuse keelt, ei saanud samuti vaadata kaugele ettepoole, sest nad olid algajatele mõeldud prantsuse keele kursuselt välja arvatud, see tähendab ühtlasi välja arvatud nende isikute nimekirjast, kellel oli õigus saada nädalas nelikümmend dollarit elatusraha. Nad olid nende kursuste jaoks ülekvalifitseeritud, kuid kõige muu jaoks alakvalifitseeritud. Kuna nad ei saanud vaadata enda tulevikku, vaatasid nad meie, oma laste, tulevikku, vaatasid meie nimel.

***

Meile ei näinud nad ette musti tahvleid, mida nad nühkisid, koolikempse, mida nad puhastasid, kevadrulle, mida nad tellijatele kätte toimetasid. Nad nägid üksnes meie suurt tulevikku. Selleks, et elus edasi jõuda, kõndisin niisiis koos oma vendadega nende pilgu jälgedes. Kohtasin ka selliseid vanemaid, kelle pilk oli kustunud, mõnel mereröövli kere raskuse all, teisel liiga pikkade aastate jooksul kommunistlikes ümberõppelaagrites, mitte sõjaaegsetes vangilaagrites, vaid rahuaegsetes laagrites, mis olid tulnud pärast sõda.

***

Väiksena ma arvasin, et sõda ja rahu on vastandsõnad. Ja ometigi olin ma saanud elada rahus, samal ajal kui Vietnam oli leekides, ja sõda sain ma tunda alles siis, kui Vietnam oli relvad maha pannud. Ma arvan, et tegelikult on sõda ja rahu sõbrad ja nad lihtsalt pilkavad meid. Nad kohtlevad meid vaenlastena, kui heaks arvavad, muretsemata selle pärast, kuidas meie neid määratleme või millist rolli neile omistame. Võib-olla ei tohiks me end ei ühe ega teise puhul lasta ära petta välimusest. Minul oli õnne, et mu vanemad suutsid säilitada oma pilgu kindlana, ükskõik kustpoolt tuul puhus. Ema kordas mulle sageli vanasõna, mis oli kirjutatud tema kaheksanda klassi tahvlile Saigonis: „Ðời là chiến trận, nếu buôn ` là thua.“ — Elu on võitlus, milles kurbus toob kaasa lüüasaamise.

Toimetaja: Valner Valme

{{noticeUi.heading[langCode]}}

Samal teemal

Koit Raudsepp: nähtavas tulevikus ei ole raadio kadumisest mingit märki

Kultuuriportaal soovitab: Guy Ritchie "Teemandirööv" Jupiteris

KULTUURI KIIRKURSUS

Kultuuri kiirkursus | "Seatapp" on veider segu "Eia jõuludest Tondikakul" ja Coenite "Fargost"

Uue muusika reede: Taylor Swift, Cecilia, Madonna, Kermo Murel jpt

ERSO HOOAJA AVAKONTSERT

Vaata täispikkuses: ERSO hooaja avakontsert

Lavakast lavale | Alex Paul Pukk

Värsked artiklid

Nädala album. Maria Kallastu ühtedest ja nullidest koosnev kurbpidu

kuula kontserte

klassikaraadio

LOETUMAD

MUUSEUMID

Filmimuuseum tähistab 20. sünnipäeva näitusega "Pilk. Näitamise võim"

Ülekanne lõppenud: muuseumide konverents "Ruumist kohaks: kogemus, mälu ja võim muuseumis"

Galerii: Lennusadama näitusega tähistatakse 50 aasta möödumist "Hõbevalge" esmailmumisest

Ministeerium andis Käsmu tuletorni kompleksi üle Eesti Meremuuseumile

Ljubljanas avatakse nukuteatrimuuseumi rändnäitus "Teatrinukk röntgenis"

AASTAÜLEVAATED

Ülevaade. Teatriaasta 2025

Ülevaade. Filmiaasta 2025

Ülevaade. Kirjandusaasta 2025

Ülevaade. Kunstiaasta 2025

Edetabel. Aasta parimad albumid 2025