Kui 2010. aastal ilmus Margus Karu noorteromaan "Nullpunkt" tegi see omamoodi refreshi Eesti noortekirjandusele. Kuid see oli siiski noorteraamat. Mihkel Ulki filmi peategelasele saab aga kaasa elada igaüks. Sest noortefilmi varjus on see film eesti inimestest.

Vaataja satub keskkooliõpilase Johannese ellu hetkel, kui ületatakse taluvuse piir ning algab tee nullpunkti. Põgenenud kodunt vaimselt ebastabiilse ema terrori alt mõneks ajaks Noarootsi internaatkooli, saab Johannes varsti sisse pealinna eliitkooli ning kolib seetõttu koju tagasi. Ei lähe kaua enne kui arusaamatuse tõttu muutub Johannes koolis heidikuks, kelle peal popid õpilased oma võimu demonstreerivad.

Lohutust ei paku ka kodu, kus emal pole oma hüsteeriahoogusid kellegi muu peal välja elada ning seni ainus toetuspunkt – õde Kreete – on kõige selle eest kolinud ära kaugele Taisse.
Lisaks varastab edukas produtsent tema südamest loodud laulusõnad, paneb sinna oma nime alla ja keeldub Johannesega üldse suhtlemast.

"Sõpru" leidub küll kodukandis Lasnamäel, kuid üldlevinud arvamusele kohaselt on need kõik halbade elukommetega. Otsides siiski tujuparandust ühest korralikust Lasna peost satub Johannes otsitud kaklusse Zaiidiga, mis jätab ta ilma ka kohalikust seltskonnast. Saavutatud on nullpunkt.

Film lubab jälgida seda, kuidas peategelane teenimatult kõigest ilma jäetakse, viisil mis paneb Johannesele tõeliselt kaasa elama (ja ka kaasa tundma). Ma usun, et nii mõnigi teab, mida tunneb Johannes rootsi keele tunnis, kogu klassi ees, kes teda vihkab, sõnu veerimas. Või hirmunu ja lootusetuna, enesehaletsuses rõdult alla vaatamas. Ja isegi kui ei tea, siis film toob need tunded vaatajale väga lähedale.

Märt Piusi roll peaosalisena on ülimalt loomulik ja seega ka usutav, mis muudab ta inimlikumaks ja vaatajale lähedasemaks. Mis olulisem – noortele samastatavaks.

Kuid eriti veenev on Epp Eespäev tema emana. Eespäev oleks justkui kisutud ühest düsfunktsionaalsest perekonnast ja tõstetud otse võtteplatsile. Siin pole ühtegi liialdust ega vahendit, see on justkui ta teaks omast käest...

Targalt on filmi lisatud koomikute paar - Henrik Kalmeti ja Reimo Sagori mängitud Bert ja Esko, kellest võiks saada uue põlvkonna Sepp ja Avandi või Oja ja Võrno. Heatahtlikud tolad, loll-Ivanid, kellel on oma õnnelik lõpp.

Ka noored näitlejad teevad klassikaaslastena ära hea töö, kuigi osade karakter ehk lubaks suuremat teravust. Ma kujutan ette, et paljudel vaatajatel on raske uskuda Külliki Saldre kehastatavat klassijuhatajat, kuid tundes tegelase prototüüpi võin kinnitada, et ka selliseid heatahtlikke ja hoolivaid õpetajaid on olemas.

"Nullpunkt" liigub hoogsalt ja hinge kinni pidades edasi kuni hetkeni, mil Johannes hakkab oma elu nullist üles ehitama. Kompromissideta seab ta tükid nii nagu ise tahab ja häid eeskujusid siin kohas film ei paku - see on kerge kättemaks.

Veel liigub film kogutud hoost edasi, kuid ei suuda enam samamoodi haarata, kui peategelasel hästi hakkab minema. Filmi lõpp (ja õnneks ainult lõpp) on pingevaba, kerglane ja toetub kohati klišeedele. Põhjusega ei tehta filme inimestest, kellel on elus kõik hästi ja midagi eriti ei toimu.

Liinina ei tööta väga hästi ka varastatud laulusõnade lugu, kuigi vahendina, mille kaudu Johannes end tõestab (nii endale kui teistele), õigluse jalule seab ja asjad ringi pöörab, on see noortefilmis ideaalne.

Kuid kokkuvõttes on "Nullpunkt" siiski põhjalikkusega tehtud film, mida tasub vaatama minna, olete te siis koolinoor või mitte. Sest elu Eestis on meile kõigile ühtemoodi tuttav.