Arvustus: Ariel Pink vallatleb ajaga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ariel Pink
Ariel Pink Autor/allikas: Scanpix

Uus plaat

Ariel Pink

"Pom Pom" (4AD)

9/10

36aastane Los Angelese kodanik Ariel Pink on ekstsentrik. Aga nagu õiged ekstsentrikud ikka, ta ise ei tea seda. Ta on mänguline, vaba, ogar, jah, aga selline on popstaar - ja popstaar oli ta juba magamistoa peegli ees enne "suurt" kuulsust plaadiga "Worn Copy" aastal 2005.

Ariel Pink teeb hullu muusikat tõsiselt, ta teeb ka nalja tõsiselt, ja sellepärast ta meid veenda suudabki. Klounaad ja epateerimine on talumatu. Ariel neid valdkondi lihtsalt ei valda.

Seda kõike võib välja lugeda tema muusikast, oma intervjuudes ajab ta segast ja vastuolulist juttu - klassikalise popstaari tunnus. Selliseid tähti enam ei tehta, õigemini, just teha on üritatud, aga ise tekib harva.

Üheksanda (sõltub, mida albumiks pidada, plaate on talt ilmunud kõvasti rohkem) albumi puhul on räägitud retrost. See on vale. Retro on konserv. Kunagi ammu valmistatud ja siis võetakse uuesti karbist välja, lootes, et äsja avatu on vanaga identne, aga tavaliselt on sisu selleks ajaks pahaks läinud. Ajad erinevad ja asjad ei kõla kunstlikult teise aega tooduna enam samuti.

Kui vaadelda retrolikke mõjusid, siis Ariel on kogu aeg võtnud mõjutusi 70ndate ja 80ndate popist ja rockist, selles ei ole küsimustki. Aga mulle tundub, et isegi kui ta tahaks kedagi jäljendada, ta ei oska. Välja kukub ikka omamoodi. Ta on lihtsalt selline persoon.

"Pom Pom" ei sisalda otseselt uut saundi, nagu 2014 võiks ehk kombeks olla. Aga neid kombetäitjaid on piisavalt. Ariel ei ole eriti kombekas, see on tema võlu ja sarm. Pealegi, nagu ütles Rainer Jancis siinsamas kultuuriportaalis Tõnu Pedarule, uus on kõige vanem asi maailmas. Ja nagu ütlen mina, Valner, hea loomingu jaoks ei ole aeg mingi probleem. Särav kunst on aegade risttee: kohtuvad minevik, olevik ja tulevik.

Järelikult seal on mingi põhjus, miks "Pom Pomi" ei tehtud 70ndatel. "Pom Pom" on 21. sajandi psühhedeelia. Ja kui iga Templesi või Oxygeni kohta on 124 sisutut 60ndate psühhedeelia täies ratsionaalsuses ja teadlikkuses matkijat, kelle kitarrid võtavad vanu tuttavaid kurve ja laulja teeskleb trippi, siis truu psühh on hoopis Pink, kelle lood sel plaadil kõlavad eriti korralikult ja läbistruktureeritult. Tema psühhedeelia on ta peas, ja kuigi ta üritab seda varjata ning teha üldaktsepteeritavat muusikat, ei tule välja. See on üdini sõge plaat.

Ja kui ma esimese kuulamise järel tegin märkmeid, et mis lugu on mille moodi, mis diskursust parajasti Pink viljeleb, siis ma sain varsti aru, et ma ei ole detektiiv. Ma viskasin selle märkmiku ära.

Samuti ma ei hakka välja tooma, mis on parimad lood. Sest "Pom Pom" on tervikteos ja isegi see eraldi võttes imal pala, mille nime ma ei nimeta, sest paljud ainult seda uuelt Ariel Pinkilt teavad, asetub pikal plaadil oma kohale. Haarake.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: