Kõigepealt albumi nimest. Esimene mõte on, et kas tõesti kontseptplaat ja kes see Bobby Jameson on? Ei, see ei ole kontseptuaalalbum, vähemalt mitte otseses tähenduses. Bobby Jameson on aga unustatud ja tänaseks juba manalateele läinud California muusik, kes nautis 60ndatel teatavat tähelepanu ja kadus siis pikiks aastaiks vaateväljalt, et ilmuda tagasi youtuberi ja blogijana, kritiseerides kõike ja kõiki, kes vaatavälja sattusid. Eriti karvane oli ta muusikatööstuse peale, kes Jamesoni väitel tema plaatide taasilmutamise eest hiigelsummasid oma taskusse kühveldas.

Lisades enesetapukatsed, heidikuna tänaval elamise, konfliktid võimudega ja eksperimendid alkoholi ning kangete rohtudega saab kokku päris kontrastse narratiivi, mis Ariel Pinki sugust triksterit paelus kindlasti rohkem kui Bobby paar (muidugi vaieldamatult head) edetabelihitti ja kolm ilmunud albumit.

See kõik võiks jääda tähelepanuta ja olla lihtsalt pealkiri. Näiteks autoga teel stuudiosse plaati salvestama sõites kuuldud raadiouudis (Bobby Jameson suri 2015) kui see ei pakuks küünilisele ja seoseid otsivale muusikakriitikule mõtteainet ega paneks peategelasest melanhooliku karjäärikõveraga paralleele tõmbama. Tee põranda alt laiadele lavadele on Arielil tehtud, aga kas ei hakka see tingel-tangel teda juba natuke väsitama? Vahetas Ariel ju oma „suure” plaadifirma 4AD väiksema Mexican Summeri vastu. Kas ei peitu siin unistuste täitumise eufooria asemel pead tõstev pettumus ja ebakindlus? Ei tea. Loodetavasti mitte.

Igatahes. Lugusid kirjutada Ariel Rosenberg oskab. Vastupidi eelkirjutatule ajab „Dedicated To Bobby Jamesoni” enesekindlusekarikas üle ääregi. Mees teab, et tema rifid lõikavad endiselt vahedalt ja vokaal kannab, nii ei karda ta puistata siia-sinna klišeesid, mida algajamad muusikud punastamata üksi stuudioski ette võtta ei julgeks. Näiteks The Bugglesi „Video Killed The Radio Stari” meloodia loos „Time To Live” või The Doorsi „Light My Fire” käik „Bubblegum Dreamsi” lõpus või hoopis avalik vihje Arieli lemmikbändile singliloos „Feels Like Heaven”. Eepilisest plaadiavangust, mis korrutab „Time To Meet Your God” ei hakka üldse rääkimagi. Sümpaatne, kui on muusikuid, kes ei üritagi vastu vaielda, et kõik on juba tehtud ja keeravad selle fakti hoopis enda kasuks.

"Dedicated To Bobby Jameson" on kuulaja jaoks üks mugavamaid Ariel Pinki plaate. See voolab tervikuna otsast lõpuni. Eelmise „Pom Pom’i” kõrval, mis eriti tagantjärgi tundub liiga eksperimentaalne (miks eksperimentaalsus halb on? - VV) ja ebaühtlane, on värske album kergendus. Mingis mõttes on uus materjal küll tagasipöördumine juurte juurde, kõlades rohkem lo-fi kui eelmised, aga seda võib nimetada ka magamistoalikuks pehmuseks. Tuletagem meelde, et teiste seas Arieli muusika oli see, mis kümmekond aastat tagasi inspireeris muusikakriitikuid välja mõtlema tänaseks tähenduse kaotanud chillwave'i žanrimääratlust.

Kes loodab leida siit Washed Outi või Neon Indiani taolist hõljumist vesivoodil, peab pettuma. Lisaks 80ndate süntpopile kõlab siin 60ndate psühhedeeliat, 70ndate proget ja 90ndate ballaade, aga kogu materjal on läbi filtri peenestatud ja uuesti kokku laotud, nagu ainult Ariel Pink seda oskab. Laitmatu outsider-renomeega valepopikuningas jätkab vallatlemist.

Kuulake siit.