Arvustus: Kapten R. Stevie ja tema maagiline bande
Kino Sõprus Live:
R. Stevie Moore (USA)
22. mail
Kodulindistamise pioneeril R. Stevie Moore'il - kelle mõjualuste ning ühtlasi propageerijate rivis igasugu mehi alates Ariel Pinkist kuni meie oma Vaiko Eplikuni välja - on parajasti käsil Euroopa tuur. 22. mail jõudis vanameister läbi astuda ka Eestist, tema kontsert oli järjekordne osa Kino Sõpruse nn. istumiskontserdite seeriast (varasemad episoodid sisaldasid etteasteid sellistelt tegijatelt nagu Sun Araw, Dean Blunt, Forest Swords jt).
Tund pärast uste avanemist ja rahva kogunemist ilmusid Moore ja tema lojaalne bande välja. Moore näitas kohe oma pullivennalikku poolt võttes lonksu veinipudelist ja pildistades publikut oma fotoaparaadist. Saatebänd nimega Tropical Ooze (kellega algas koostöö juba 2011. aastal Kickstarteri abil rahastatud R. Stevie Moore'i esimese tõsise maailmaturneega) improviseeris seejärel muusikaliselt natuke sooja. Muusikute mänguoskust oli kohe tunda. Mängustiil kaldus kohati jazzi, mitte küll liiga akadeemilisse õnneks. Trummari sujuvad rütmifaktuurid olid nauditavad.
Esimene päris laul oli "I've Begun To Fall In Love" klassikalise "Phonography" LP (1976) pealt. Moore'i hääl on aastatega muutunud jämedamaks ja robustsemaks, tema falsetis on sellegipoolest kuulda seda afektirohket hingestatust, mis oma melanhoolsuses on ehk üks R. Stevie Moore'i äratuntavaid tundemärke ja kindlasti see, mis tema ballaadid eriti elama paneb. Aga R. Stevie Moore ei oleks R. Stevie Moore, kui temalt ei võiks oodata ootamatut. Nii käristabki järgmiseks R. Stevie oma kamraadidega karmi punklaulu otsa. Osavat mängu kontrastidega võib pidada geniaalse musikaalsuse tundemärgiks.
Otse loomulikult pidas R. Stevie soojalt meeles ka Vaiko Eplikku, kellele pühendas laulu "Play Myself Some Music". Kontserdi esimese seti lõpetas laul "I Like to Stay Home". Muusikud olid siis laval olnud vaid 35 minutit.
Pärast plaksutamist naases R. Stevie Moore üksi. Teist setti alustas mitme soolopalaga. Kõigepealt oli kuulda elektroonilise fooni peal sedasorti spoken word'i, mille peal Captain Beefhearti vaim hõljus üsna tuntavalt. Järgmisena liikus Moore trummide taha. Tema trummimäng on kahtlemata robustsem ja algelisem võrreldes Tropical Ooze'i trummariga. Pigem joonistus tema esituses välja Moore'i muusikaline huumorimeel. Taldrikutel kõlistamine vaheldus üksikute paukudega solniku ja basstrummi peal. Natuke hiljem mängis Moore nimme kõvasti ja valesti johnbonhamlikku trummibiiti.
Elektroonilise tausta hääbudes esitas Moore üksildase trubaduurina mõned kitarripalad. Pärast laulu "Colliding Circles" tuli bänd tagasi. Alustati taas vabavormse jazz-stiilis improvisatsiooniga. Mitte kordagi ei jäänud muljet, et kolm noort poissi on vaid R. Stevie Moore'i taustabänd. Liider just nimelt astus tihti hoopis kõrvale, lastes kitarristidel ja trummaril täiesti omaette mängida ja nende musikaalsusel esile tõusta. Moore usaldab oma kaasmuusikuid. Ja miks ka mitte, trio kollektiivne impro-oskus ja ühel lainesagedusel kulg annab paljudele kitarribändidele silmad ette ning kannatab igati võrdlust näiteks The Magic Band'i suguste avantroki-grupeeringutega.
Muusikaliseks sündmuseks osatakse keerata ka soolokitarristi ülestunnistus, et tal on hädasti püksirihma tarvis, aga Tallinnas maksab üks püksirihm 275 eurot vastukaaluks New Yorgile, kus püksirihma saab soetada vähem kui 20 õlut nõudva rahakulu eest. Ülejäänud liikmed reageerivad spontaanse improvisatsiooniga. Lõpulaul on, nagu paljudele teistelegi improviseerivatele bändidele vaid sobiv pretekst laiendatud jämmiks ja tulemus on võimas! Kord kohtub kaosega, Tropical Ooze saab jällegi naudiskleda oma autonoomses olekus, kuid ka R. Stevie Moore liitub aegajalt oma osava bassimänguga (tema isa oli ikkagi Elvis Presley bassimees ja käbi kännust väga kaugele kukkunud polegi).
Teise seti lõppedes lisalugusid ei tule. Püksirihmavaeguses kitarrist käib laval vabandamas küll, stiilis, et me peame hommikul Helsingisse sõitma. Lõpuks lennutab publikuliige lavale ka püksirihma, mille eest muusik lõpmata tänulik on.
Vaata ja kuula võrdluseks ka kontserti Portlandis kaks aastat tagasi:
Toimetaja: Valner Valme