Tõnu Karjatse: Maiken Schmidt kandnuks uhkelt välja ka "1944" peaosa ({{commentsTotal}})

Filmi
Filmi "1944" esilinastus. Autor/allikas: Martin Dremljuga/ERR

Tõnu Karjatse filmikomm on neljapäeviti eetris Klassikaraadio saates "Delta". Lugeda saab neid siit ERR kultuuriportaalist.

Elmo Nüganeni sõjafilmi "1944" väljatulek langes optimaalselt parimale ajale: Eesti Vabariik tähistab oma 97. sünnipäeva, Ukrainas käib sõda ja Gruusia sündmustest rääkiv "Mandariinid", milles oli kandev roll ka Nüganenil, kandideeris võõrkeelse filmi Oscarile. Filmiajaloolased on tõdenud, et igal sõjafilmil on tellimus - kas kannab ta otseselt propagandistlikke eesmärke või on ta rahastatud/ toetatud armee poolt, kes vajab tähelepanu ka rahuajal.

Soovides rahu, valmistu sõjaks, leiab ka kirjanduskriitik Peeter Helme värskes Eesti Ekspressis, nentides seejuures, et sõjafilme pole muutuvat poliitilist konteksti arvestades kunagi liiga palju. Olekski liig väita, et seda žanri oleks eesti filmis liigselt ekspluateeritud, ehkki võib mõista ka neid, kes ütlevad, et sõjasündmuste käsitlemine filmis on liiga kulukas ja selle arvelt jäävad tegemata muud filmiprojektid. Taasiseseisvunud Eestis on sõjafilme tehtud äärmiselt vähe - neist menukaim on seni olnud 2002. aastal linale jõudnud Elmo Nüganeni "Nimed marmortahvlil", mille arvel oli seni ka Eesti filmi vaatajarekord, nüüd on Nüganen seda rekordit purustamas, sest juba avanädalavahetusega kogus "1944" üle 19 tuhande vaataja.

"1944" teeb ambitsioonika katse näidata osa Teise Maailmasõja verisematest lahingutest Eesti pinnal alustades Sinimägedest ja lõpetades Sõrve säärega. Mõlemas paigas toimusid maailmasõja lõpuaastatel Eesti ja eestlaste jaoks kaotusrikkaimad taplused, kus sama kandi mehed tapsid üksteist võõras sõjas teine teisel pool rindejoont.

Lavastaja Elmo Nüganen ja stsenarist Leo Kunnas näitavad seda võõrast konflikti Eestimaa pinnal võrdselt läbi nende, kes värvati Saksa armee ridadesse ja nende kaudu, kellest moodustati teise okupatsioonivõimu all Eesti laskurkorpus. Film jaotataksegi pooleks - Kaspar Velberg mängib Sinimägede all saksa vormis langenud Karl Tammikut ja Kristjan Üksküla Sõrves tapetud punaväelast Jüri Jõgi, neid mehi seob purustatud Tallinnas rindeteateid ootav Aino Tammik, keda kehastab Maiken Shmidt. Filmis on kõigile midagi - lisaks taktikaliselt täpsetele ja tehniliselt keerukatele lahingustseenidele on siin emotsioone, huumorit ja inimlikkust. Kuid mis on kõige olulisem, "1944" näitab oma tasakaalustatuse ja lepituse püüdega Eesti ühiskonna küpsust käsitleda ka maailmasõja poolte valimisega seotud tundlikku temaatikat.

Võib-olla ongi selles ühiskonna küpsusastmes vastus küsimusele, miks pole Teise Maailmasõja temaatikat taasiseseisvunud Eestis eriti käsitletud. Hoopis lihtsam on olnud alustada Vabadussõjast ("Nimed marmortahvlil", Elmo Nüganen, 2002) ja 1924. aasta kommunistlikust riigipöördest ("Detsembrikuumus", Asko Kase, 2008), sest pooli ja fookust on nende sündmuste taustal hõlpsam valida.

"1944" keskeks tegelaseks saab mitte sõdur, vaid naine, sõduri kodu hoidja, kes peab seda jagama sissetungijatega. Kahjuks jääb see filmis nõrgalt välja arendatud pooleks, võib kindel olla, et Maiken Schmidt oleks kandnud uhkelt välja ka peaosa, kui film oleks üles ehitatud just Aino Tammiku tegelaskuju, mitte niivõrd rindesündmuste keskselt. Samas on kineastidel kasutada olnud korralik eelarve, kaitseväe tugi ja Eesti ühed paremad operaatorid (Mart Taniel, Rein Kotov) ning seda potentsiaali ei saanud jätta maksimaalselt kasutamata. Ilmselt jäigi sealjuures tegijate suurema tähelepanuta üks filmi võtmelisemaid peatükke - Aino ja Jüri suhte lugu. Ehkki kõik vajalikud elemendid olid olemas, polnud tunda nende tegelaskujude vahelist keemiat, mis justkui oleks pidanud seal olema.

Küsimärke on filmis veelgi - oluliste arenguliinide kokkusurutud lahendused, stereotüüpsed karakterid ja ka see, et sõjast saab vaataja siiski küllaltki pealiskaudse pildi. Me näeme küll kaadreid, mis südame alt õõnsaks võtavad ega jäta külmaks ka kalgimat vaatajat, kuid tegijad jäävad siinjuures taasakaaluka pealispinna juurde ega näita, mida tekitas vene hävituslennuki rünnak naistest ja lastest koosnevale põgenikevoorile või mida elasid üle esimest korda kuulide alla sattunud noorsõdurid või okupeeritud Tallinna elanikud. Väga episoodiliseks jääb ka vendade Kääride tegevusliin, mis oleks andnud ainet veel ühe teema - metsavendluse - sissetoomiseks. Kuid samas on kõik see juba teiste filmide teema.

"1944" on julge film selles mõttes, et julgeb sülitada aeg-ajalt esile kerkivale natsiihalusele ja näitab tšekistide mõtteviisi ning seeläbi ka nõukogude inimese maailma tegelikku palet. Film ei libastu liigsetesse emotsioonidesse või karikeerimisse, me ei taju mingit ideoloogilist survet, vaid näeme inimeste valikuid olukordades, kuhu nad on sattunud vastu enda tahtmist.

"1944" paigutub sõjafilmina samale riiulile Jüri Müüri filmiga “Inimesed sõdurisinelis” (1968), mis käsitles Punaarmeesse värvatud meeste saatust. Et Nüganeni “1944” pühendab võrdselt tähelepanu mõlemale sõdivale osapoolele, jääb sellest mõttelisest kolmikust puudu veel sakslaste poolt sõtta aetud meestest rääkiv linatöö. Neid teemasid, mis ootaks õiglast kajastamist, on sõja ja okupatsiooniga seonduvalt veelgi. Meil on võlg oma ajaloo ees ja nende ees, kes selle all kannatanud.

Käsitledes sõda, räägib "1944" tegelikult rahust. Iga päev ajakirjandusest läbi käivad Ukraina sündmused panevad mõtlema sellele, kui habras võib olla rahu, Elmo Nüganeni “1944” sellele, mis on vabaduse ja väärikuse hind.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: