Arvustus. Filmitegijad nagu Jeesused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kristus elab Siberis". Autor/allikas: TMK

Artikkel Teater. Muusika. Kino märtsinumbrist: Peeter Sauter Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaare filmist "Kristus elab Siberis".

„KRISTUS ELAB SIBERIS”. Stsenaristid ja režissöörid: Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaar. Operaatorid: Arbo Tammiksaar ja Jaak Kilmi. Kaamera operaatorid: Meelis Veeremets ja Madis Luik. Monteerijad: Mirjam Jegorov ja Riitta Poikselkä. Idee ja produtsent: Margus Õunapuu. Kaasprodutsent: Kaarle Aho. Muusika: Andre Pichen. Heli: Markku Tiidumaa ja Kaur Kask (Orbital Vox Studios). HD, 85 min, värviline © Film Tower & Making Movies, 2015. Esilinastus festivalil DocPoint Tallinnas 28. I 2015.

Selle filmiga on üks veider asi, mida dokkidega alati ei juhtu. Arvustajad kipuvad rääkima mitte filmist, vaid inimesest, kes on selle tegemise põhjuseks, aga keda pooleteisetunnise filmi jooksul näidatakse umbes minuti jagu ja ega rohkem lasta tal oma seisukohti seletada kah, — Viimase Testamendi Kiriku loojast Vissarion Kristusest.

„Kristus elab Siberis” (2015) ei ole tegelikult hoopis uuest vene Jeesusest, vaid ühest perest, kes ta õukonnas elab. Ometi ajab arvustajaid tagajalgadele just see taassündinud Jeesus. Et olevat isehakanu. (Andke andeks, aga kas Jeesus Naatsaretist oli mingil moel vähem isehakanu, ta löödi enda jumala pojaks kuulutamise eest isegi risti, aga tolle isehakanu respekteerimisega me oleme kuidagi leppinud.)

Ajakirjanik Urmas Vahe küsib mult pärast filmi vaatamist: „Miks eestlane peaks seda filmi vaatama?!” Viitega, et miks rahastatakse eesti filmi, mis räägib vene friigist Siberis. Isegi kui tema ümber on koondunud 10 000 jüngrit. Ma tahan kohmata, et miks siis peaks tegema BBC näiteks dokki pingviinist Antarktikas või jääkarust Arktikas? — Aga kui nad ei tee, siis ega kohalikud elanikud ka ei tee... Aga jah, miks me räägime aiaaugust ehk Vissarion Kristusest, keda film suuremat ei näita, kui võiksime rääkida dokfilmist.

Ja siin ongi asi, et Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaar on muutunud filmi tehes jeesuslapselikult tagasihoidlikuks (alati pole nad sellised ju olnud) ja oma isiksuse filmides suuresti taandanud. Sestap lendavad kohe ka süüdistused, et jällegi pole tehtud õieti dokki, vaid telesaadet. Harjuge juba ära, et dokitegija ei pea iga kord kaadri taga seletama, mis on pildil näha ja mis ta sellest arvab. Vissarionist (kodanikunimega Sergei Toropist) on taolist seletavat materjali üles võetud palju ja Youtube’is saab seda eri keeltes vahtida mitme tunni ulatuses. Kilmi-Tammiksaar otsisid midagi muud. Nad tahavad Vissarionist eeskuju võtta, teda seestpoolt mõista ja filmida nagu filmiks pühak ja õpetaja ise. Suur ambitsioon.

Aga tõsi ta on, et mingi eestlase suhe teemaga oleks võinud läbi kumada, seda aga ei ole antud. Kui filmirahasid taotleti, olid üles võetud ilusad kaadrid, kuidas Tammiksaare naine ja lapsed Vissarioni Päikeselinna puhtas tarekeses malbelt askeldavad, aga filmi see ei jõudnud. Kui ei tahtnud tagasihoidlikkusest iseend ja lähedasi eksponeerida, oleks saanud ehk kaasa võtta mõne eestlase, kes oleks püüdnud uue elava jumala jüngriks saada, või siis mõne eesti usumehe, kes oleks ufousku eksinud lambukese (jah, vissarionlaste praktikasse kuuluvad ka ufonägemused) püüdnud õige kiriku rüppe tagasi tuua. (Aga eks otsitud Eesti-seos olnuks tehtud ja kunstlik.)

Debatt filmis küll on, aga see on Peterburis ahastava isa Magomedi käteringutamine Siberi kolkasse põgenenud naise Sveta ja laste Daniali, Mariami ja Zauri pärast. Konflikt siiski ei eskaleeru, sest kuigi Magomed ähvardab kohale sõita ja sekti laiali peksta ja kättemaksuks minema viia usujuhi seitse last, siis tegelikult piirdub ta kirjade kirjutamisega prokuröridele, ombudsmanile, Putinile ja paljudele teistele. Tulemust sel suuremat pole. Siiski saadetakse ametnik kontrollima, kuis laste elu Siberis on. Ja elu on ilus, nagu ka filmist näha. Sveta on juba abiellunud Valgevenest jalga lasknud Dmitriga ja nad on saanud lapse Ljubiku. Nii kipub raevukas Magomed jääma oma protestis ise naeruväärseks, aga üldse mitte ta ususekti sukeldunud kaasa.

Sekt on muide ametlikult registreeritud ja nii on Magomedil raske sinna küüsi taha saada.

Vissarionist ei pääse mööda küll minagi ja vahin pool päevakest netist klippe, mis paljud maailma ajakirjanikud temast üles võtnud. Ja siit tuleb välja meie meeste valikute põhjus.

Teleintervjueerijad on andnud läbi aastate oma kommentaare veidra sektielu kohta Siberis Petropavlovka kandis, Briti Channel 4 on aastal 2010 teinud tunnise loo ja netikanal Vice (tlk pahe) pooletunnise. Kõigi eesmärk on saada karismaatiliselt endiselt miilitsalt ja maalikunstnikult, kes transformeerus pärast nägemust Kristuseks, intervjuu, ja saadakse ka.

Kilmi-Tammiksaar, kel ehk stardipauk kõlas just neid materjale vaadates, lähevad teadlikult teist teed. Teine tee ei reeda autoripositsiooni ja too ajabki ajakirjanikud närvi. Ma saan mõneti aru. Filmi autorid on töö jooksul hakanud eksmiilitsast ja ta missioonist lugu pidama, aga kui nad selle välja ütleksid, jääksid nad ise tiba ullikesteks.

Filmist võib jääda mulje, et Siberisse minejad pööravad ära ja kui veel kohapeal psalmilaulu ja muud ja ajupesu saab, siis jäädaksegi illusioonide võrku ja tegelikust elust eemale. Aga nii ei olnud ju Arbo Tammiksaare, Tuuli Roosma ja nende lastega, kellele hakkas kristlik elu vägagi mekkima.

Paradoksaalselt nopib ajakirjanik Jaak Kilmi märkustest pärast kino üles selle, et Kilmi ei eita, et jüngrid, kes kogukonnas töö ära teevad, on pisut nagu orjad — töötavad teiste heaks midagi vastu saamata. Tähelepanuta jääb aga Kilmi jutt, et inimesed, kes Päikeselinnas elavad, on enamasti valgekraed. Näiteks insenerid. Paljud kõrgema haridusega. Patt on neid lolluses süüdistada. Siberisse Jeesuse juurde minek ei ole tingimata jumalaotsing, vaid pigem millegi juurest äraminek. Mõttetu ja totra argipäeva või vägivaldse abikaasa juurest äraminek. Mõtlema paneb, et see pole korraks mägimatkale või sanatooriumi sööstmine, paljud on Päikeselinnas elanud juba kümme kuni paarkümmend aastat.

See film ei vii asja tagasi sinnamaani, milles paljud ajakirjanikud on leidnud usuliikumise põhjuse. Kõik hakkas pihta siis, kui lagunes N Liit. Inimesed olid pidetud, pind kadus jalge alt. Paljud vaatasid ristiusu poole ja uusi usuliidreid kerkis seentena. Nende hulgas jäi püsima Vissarion. Ilmselt on tegemist andeka psühholoogi ja suhtekorraldajaga, kes on suutnud palju segaduses inimesi õnnelikuks teha. Ja kuigi Vissarion on korduvalt kuulutanud ka maailma lõpu saabumist, ei paista vähemalt esialgu sealt mingit kollektiivset enesetappu (nagu näiteks on juhtunud USA või Jaapani viimsepäevasektidega). Jah, Vissarion manitseb oma jutlustes, et aega pole ja tuleb kiirustada ja mitte mängida maise vara ihalusega (moralistlik näpuga viibutamine pisut kõhedaks võttis).

Inimesed põgenevad absurdse elu eest diktaatorlikes režiimides või survestatud ühiskonnast. Ja on nõus ära andma oma vara ja raha, et leida rahu. Nii olen hiljuti näinud kaht dokki valgevenelastest, kes on kodust lahkunud. Üks neist läks Burjaatiasse budistlikku kloostrisse, teine pärast Vissarioni jutlust Gomelis Siberisse. (Hm, ta on käinud ringi ja jüngreid otsinud nagu Jeesus muiste.) Minskis kohtasin ise noort intellektuaali, kes plaanis põgeneda läbi Ungari. Kirjanik Bõkav sai minema ja elas Saksamaal. Ja põgenejaid on hulgem (Valgevene kõrval Aafrikast, Põhja-Koreast...), Eestistki emigreerutakse. Ja kas lääne orjuse taga pole ajupesu — parem on ehk maalilises Siberis muretult malbet Vissarioni teenida ja talle hosiannat laulda?

Ülempreestriks (kes lastele armastusest räägib ja laulab) on tal endine raketiteadlane, isiklikuks sekretäriks endine Moskva rockstaar Vadim Redkin, üheks jüngriks näiteks sakslane, kes jättis sinnapaika oma toimiva arvutifirma. Ehk polegi nad peast soojad ja ei pea Vissarioni jumalaks, aga näevad, et alternatiivne külaelu toimib paremini, kui neile ära visanud, ja miks mitte siis nii elada.
Tõsi, sellest ei pääse, et kõikjal on väljas Vissarioni kujutavad ikoonilaadsed fotod, lauldakse lõputult pühast Vissarionist kiidulaule ja jutlust ilmub ta pidama valges rüüs soliidses aegluses Templimäelt alla laskudes ja istet võttes troonil, kus ta pea kohal on puulõiketehnikas kiirgav päike, mis on osavalt välja valgustatud. Šõu on efektne ja ehk on vene hingele seda vaja.

Tuleb välja, et minagi ei oska arvustada filmi, vaid erutun rohkem filmis näidatust. Nii ongi. Ja kuna ma sest ei pääse, siis ütlen kiiruga ära mõned tähelepanekud sellest, millega autorid siiski üllatada suutsid. Palju seda polegi, sest nagu öeldud, on film pietistlik.

Üht-teist oli siiski tegelikkusest välja kangutatud. Paar paradiislikku ilukaadrit. Poisikesed paljajalu jõe ääres läbi liblikaparve jooksmas, udu mägede ja orgude nõlvadel — eks taolistest oli raske loobuda, kui need end pakkusid. Paar pärlikest siiski on. Lastelt küsitakse Vissarioni ja Jeesuse kohta ja see teeb enamasti nõutuks. Paha poiss Sladik vastab koolis küsimusele, kes Vissarion eelmises elus oli: „Suslik!“ (vn: Iesus — Suslik). Hea poiss Danial vastab nagu kord ja kohus, aga läheb siis segadusse ja teeb suuga paar korda imelikku peeruhäält, et enesekindlust tagasi saada. Ta õde Mariam aga püüab voodis aeledes meenutada, mis koolis on õpetatud, ja hakkab poolomaette arutlema, kuis Vissarionil eelmises elus Jeesusena käsi käis: „No ta läks sinna parki, jõi värsket veini — mida me nüüd juua ei tohi —, üks õpilane kutsus miilitsa, tähendab röövlid, ja õpetaja ütles, et läheb ära ja tuleb pärast tagasi. Nüüd tuligi.” See on armas Ketsemani aia seikluse kokkuvõte.

Kümnene Peterburi poisike Danial igatseb vahel kodulinna järele, aga rohkem tahaks ta võõrasisa Dmitri eeskujul hakata kirikukelli lööma ja taob trummi igal ettejuhtuval tünnil ja tühjal gaasiballoonil. Koolis on tal kasutada korralik trummikomplekt. Kuigi vissarionlased raha ei kasuta, on nende Päikeselinn üsna hästi varustatud ja nii lappab ka Mariam uhkeid pidukleite (ilmselt lääne second hand) ja otsib sobivat õhtuks, kui kooli tuleb saanil Ded Moroz, kes on tegelikult ta võõrasisa. Noorem vend Zaur on aga saanud vabamaks hirmudest ja autismiilmingutest, mis Piiteris kummitasid, ja kuigi ta endiselt ei räägi, suudab siin laulda psalme Vissarionist ja arvutist nähtud multikatest. Autistina on tal raske kirjutama õppida, aga ta on tubli kopeerima ja joonistab näiteks üksipulgi maha arvuti klaviatuuri — ilmselt selle sees peab olema sõnade tegemise saladus.

(Järgnevas sulab mul kokku see film netist korjatud infoga.)

Vissarion ise on Jeruusalemmas käinud — seal on palju kohti, kus ta kunagi eelmises elus kondas, ja ta on need ära tundnud. (Kelle rublade või seeklite eest ta seal käis, eks ole.) Aga ega ta oma seostele Jeesusega üleliia ei rõhu.

Näpuotsaga on totrusi ja negativisme veel, aga kirglikult neid otsitud pole, ja õige ka.

Koolidirektor Adrian Castro leiab, et uuest aastast nad ajalootunnis enam sõdadest ei räägi, räägitakse vaid headest asjadest. Nii tuleb tulevikus ümber kujundada ka kirjandus, negatiivseid tegelasi pole vaja. Need ei mõju hästi. Õpetaja Vissarion leiab, et kunstimuuseumid on täis nii tehniliselt kui sisuliselt halba kunsti, mis tuleks hävitada. Maailmas aga on ca 80% inimesi segaduses, kuis elada, ja paraku on nende käes hulk relvi. Ilmselt teevad nood millalgi endale ja paljudele otsa peale, ja hea ongi. Siis on vajalik, et väike kogukond õigeid ja häid ära pääseksid. Selleks tulebki Siberi taigas peidus olla. Ja kes ütleb, et ses jutus pole point’i?

Koloriitseid detaile, mida ma netist välja kaevasin, Kilmil-Tammiksaarel eksponeeritud pole. Näiteks miilits Sergei Toropi maalitud kaks kitšilikku portreed tema kahest naisest — Ljubast, kes nüüd teda kohtus hageb —, ja Svetast, kes hakkas Toropi ehk Vissarion Kristuse juures elama juba seitsmeaastasena. Filmi eesmärk pole šokeerida, vaid näidata alternatiivset elu, mille ideoloogiline või religioosne alus võib tunduda totter, aga mis ometi võib hästi ja humanistlikult toimida ja inimesi liita ja õnnistada. Mul on tunne, et Vissarion on seda meelt, et pole tähtis, mis värvi on kass, kes hiiri püüab, peaasi on tulemus. Seda autorid malbel moel näitavadki. Kas nad ise hiire kinni on püüdnud, ei tea.

Muide, nihilistlik New Yorgi ajakirjanik Rocco, kes on tulnud sektist lugu tegema ja suhtub kõigesse pika hambaga (see pole siinsest dokist), on sunnitud lõpus nentima, et kui kodumaal jälle juhe koos, siis Siber on nüüd ainus koht, kuhu ta oskaks põgeneda. Niisiis ei pea lugema lehti ega vaatama telekat, aga peab suutma ennast piirata ja tsivilisatsiooni hüvedest loobuda. Väga vana tõde on jälle uueks saanud.

Selle järgi, kui puhtalt kogu filmitav seltskond riides on, sigineb mul kahtlus, et kui kaamera kotti pandud, siis võib vahel olla ka põll porine ja tüli majas. Venelane armastab potjomkini küla ja pakazuhhat. Eks see käi asja juurde. Eestlane armastab neilt eesriiet kergitada, aga siin pole sellega vaeva nähtud. Mul pole seisukohta, kas ja kui palju oleks pidanud siirast usku küsitlema ja osatama.

P. S. Juurdlesin, kas Vissarioni Päikeselinn on saanud nime Tommaso Campanella „Päikeselinna” või Nikolai Nossovi „Totu Päikeselinnas” järgi, ja kahtlustan viimast.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: TMK

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: