Eesti juurtega rootsi teadlase Svante Pääbo raamat "Neandertali inimene - Kadunud genoome otsimas" annab haarava ülevaate sellest, kuidas moodne teadlane mõtleb ja tegutseb. Pääbo uurimisvaldkond on paleogeneetika ehk teisisõnu tegeleb ta vanadest kontidest geneetilise materjali eraldamise, järjestuse määramise ja omavahelise võrdlemisega. Kogutud andmeid kasutatakse omakorda inimliigi päritolu, esiajaloo ja varaste rändeteede väljaselgitamiseks.

Kuigi Getter Jaani laulab oma uue albumi nimiloos "DNA", et DNA ei peida su jälgi, DNA käib kõikjal su järgi, pole neandertaallase DNA sekveneerimine sugugi lihtne, sest nii vanades säilmetes on DNA enamasti hukkunud või saastunud teistest organismidest (näiteks mikroobidest) pärit DNA-ga.

Pääbo lugu algabki sellest, kuidas tema töörühm suudab sekveneerida neandertallase DNA (esimesena maailmas!). Kuigi tegemist on esialgu vaid lühikese jupiga DNA pikast ahelast, on teadlased enam kui lootusärevad. Ka korduskatsed tõendavad, et neil on tõepoolest õnnestunud sekveneerida kõige ehtsama neandertallase DNA. Pääbot tabab kirjeldamatu kihk oma avastus artikliks vormistada ja mõnes tähtsas teadsuajakirjas esitada.

Siit rullub lahti põnev seiklus ja algab võidujooks aja ja konkurentidega. Viimased soovivad iga hinna eest uusi avastusi varem esitleda ja seeläbi teadusmaailma tähtedeks tõusta. See, kes teisena juba kuuldud juttu räägib, tähesära maitsta ei saa.

Inimliku mõõtme annab raamatule Pääbo isiklik ja vahetult esitatud lugu, kus näidatakse teadlast tavalise inimesena, kel on emotsioonid ja kõik muu inimeseks olemise juurde kuuluv. Teadlane on nagu kunstnikki, kes järgib oma intuitsiooni ja metodoloogiat, kuid peab olema ka hea suhtleja ja diplomaat ning orienteeruma laborite, fondide, valdkonna teadlaste ja rahastamissüsteemide võrgus. Nagu popstaaril või kunstnikul, peab ka teadlasel olema mänedžer ja agent, kelle tööks on luua teadlasele soodsaid tingimusi tööks ja oma kunsti viljelemiseks. Pääbo näib olevat kõike ühes isikus. Ent hoolimata sellest, kui kirglik ja halastamatu on mõnikord rivaliteet teadusmaailmas, on just sõprussidemed ja sümpaatiad isiklikul inimlikul tasandil need, mis lõpuks maksvusele pääsevad.

Vahest kõige huvitavam asi, mis pikast reast Pääbo avastustest ilmsiks tuleb, on see, et Aafrikast väljarännanud kaasaja inimene mitte ainult ei kohtunud, vaid ka seksis ning sai suguvõimelisi järglasi nii neandertallase kui ka nn Denissova inimesega, mis tähendab, et keegi ei võigi enam öelda, et mitte keegi ei või tema kohta öelda neandertaallane. Pääbo tööruhma sekveneeritud neandertallase DNA võrdlus tänapäeva inimese DNA-ga kinnitab just seda, et meis, st. meis kõigis, kelle esivanemad paleoliitikumis Aafrikast Euraasiasse rändasid, on ports ainult neandertallasele omaseid geene.

Kuidas toimus homo sapiens'i ja neandertalllase omavaheline suhtlus ja kes pälvis lapsehoolduõigused ning miks viimased ikkagi välja surid, aga meie sugu edasi kestis – kõik need üdipõnevad küsimused leiavad tõstmist ja lahkamist. Paraku paljud neist küsimustest jäävadki lahtiseks. Vähemalt seni.

Viimane küsimus, mis Pääbo töös ilmneb, on küsimus surmast. Nimelt millal meie, materialistlikus vaimus kasvatatud homo sapiens'id siis tegelikult sureme? Kas siis, kui süda lakkab löömast või siis, kui on hävinud viimne jupp me DNA-d?

Puhttehniliset pole neandertallane meie jaoks veel surnud. Kes teab, kui tehnoloogia areng ja kodanlik moraal meile kord loa annavad, võime kunagi kloonida ja taasluua elava neandertallase ja anda talle tagasi tema ürgse kodu. Et ta uuesti välja ei sureks, peame paraku oma tsivilisatsiooniriismed kokku pakkima ja lahkuma siit planeedilt. Kes teab, võibolla me polekski esimesed, kes nii toimivad. Annunaki nimel!