Noblessneri valukojas on alates 2010. aastast olnud Pärdi pidunädalate ja Pärdi päevade aegu võimalik nautida nii kontserte kui lavastusi. Tõenäoliselt üheks õnnestunumaks kontsertetenduseks võib pidada 2011 Turu kultuuripealinna programmi raames loodud ja Eestis 2012. aastal ettekandele tulnud Tiina Lindforsi "Passiot".

12. mail esietendunud kontsertetendusel (ühene žanrimääratlus kavalehel puudus) "Aadama passioon" kõlasid Pärdi neli teost ajavahemikust 1977-2015 – "Sequentia", "Aadama itk", "Tabula Rasa" ja "Miserere". Teoste valiku juures olid Arvo Pärt, Robert Wilson, Tõnu Kaljuste ja Madis Kolk. "See võttis mõnda aega, siin on meie kõigi nelja käsi mängus," tunnistas helilooja esietenduse eelsel pressikonverentsil.

Pärdi muusika süvenenud kuulajal on tõenäoliselt pea kõigi nende teostega aastakümnete jooksul kogunenud omad eelistused interpretatsiooni osas. Võimalik, et iga teose puhul on eriline hetk, teostus, kontekst, milles muusikasse kätketud sõnum pääses võimsalt mõjule. Mingis mõttes eelnes sellele küllap meditatsioon või mõtisklus, endassepööratus, mis jätkus ka peale teose lõppu. Küllap on Pärdi teoste kuulajale keeruline pakkuda visuaalset dimensiooni.

Tõenäoliselt on pea kõik antud etendusest vähegi huvitatud inimesed tuttavad Robert Wilsoni kontseptsiooniga. Põhjalikku kajastust leidnud tutvustavatelt pressikonverentsidelt jäi kõlama, et Wilsoni jaoks ei ole religiooni koht laval. Wilsoni sõnul on muusika kuulamine ja tekstide lugemine eelkõige spirituaalne, vaimne kogemus. Wilson on intervjuudes peatunud korduvalt helide kordumatu järgnevuse kirjeldamise juures, sõnades, et helide järgnevus loob ruumi.

Mõneti võiks kontsertetendust kirjeldada kui Robert Wilsonile äratuntavalt omase käekirjaga lavastatud müsteeriumi, mille keskmes oli Pärdi teos "Aadama itk", Istanbuli kultuuripealinna tellimusel valminud ja 2010 esiettekantud teos, mille plaadistus pärjati möödunud aastal Grammyga.

Kontsertetenduse esiettekandeline "Sequentia" oli pühendatud Wilsonile ja väljendas helilooja sõnul lavastaja fenomeni: "Aja ja ajatuse sulam, liikumise nägemine näilises mitteliikumises." Ja Pärt täiendas, et "kunst on mingil määral nähtamatu nägemine ja kuulmatu kuulmine, see on nagu eriline tasand, millel on piiritsoon saladuslikus uduvines või on selline kardin, ja kui puutud kokku selle kunstiga – sa ei tea veel, kus sa oled, sa ei ole enam seal, kus sa oled ja sa ei ole veel seal, kuhu sa lähed." Pärt kinnitas esietenduse eel, et tegemist oli haruldase koostööga: "See on üks hingamine, mõttekaaslus, mis välistab juba kõik segavad elemendid /.../ mul oli hea tema (Robert Wilsoni - MM) peale vaadata ja usk on temasse siiamaani."

Noblessneri valukoda on kasutatud erinevate etenduste käigus valdavalt traditsioonilises asetuses, kus nii etenduse lavastatud visuaalne pool kui muusikud on publiku silme all. Kui vaadata Wilsoni varasemaid töid, näiteks Glucki ooperi "Orpheus ja Euridice", siis võib näha tuttavat valgusrežii eelistust, kostüüme ja lavalist olekut, mis ei ei välista muusikute aktiivset osalemist laval.

Seekord loobus lavastaja muusikute visuaalsest näitamisest, viies solistid, koori ja orkestri lava tagumisse otsa publiku selja taha. Ühelt poolt jäi nüüd tähelepanu fookusse ainult visuaalne pool, tõenäoliselt lähtudes soovist keskenduda muusika kuulamisele, nägemata sellega kaasnevat tegevust ja muusika jõudis publikuni olenevalt istekohast valdavalt võimenduse kaudu, tekitades igatsuse akustilise kogemuse järele. Huvitav pingeväli tekkis ulatuslikke koosseise haaravate muusikaliste teoste ning suhteliselt taandatud arvu figuuride vahel laval, kui jätta kõrvale etenduse lõpustseenis lavale jõudnud vaikiv puude koor. Etendusesse kaasatud näitlejad liikusid äärmiselt aeglases rütmis või püsisid liikumatuna ja siin võis leida allusioone buto tantsule. Etendus algas pimeduses, suur roll oli põhjalikult läbi töötatud valgusrežiil, mille gamma mõneti lähtus siinse regiooni loodusest. Etenduses oli läbivalt kasutusel mööda lava rulluv suits. "Tabula rasa" ajal avanes lava tagumine osa ning bassiliini laskumist markeerides süttisid põlema prožektorite sambad.

Sümbolitena oli lavale toodud kevadine lehte minev puuoks, telliskivid, maja vähendatud ja keskvaates mudelid, ülalt langev raagus puuvõra ning puust automaatpüssid. Ajakirjanike asetuse tõttu lava vahetusse lähedusse jäi puudu üldvaatest. Lavastaja taotluse tõttu oli mõnevõrra raskendatud ulatuslike vokaalteoste jälgimine, kuna arusaadavatel põhjustel oli loobutud ooperietendustel kasutatavast subtiitrite näitamisest, kavalehel trükitud teksti oli hämaruse tõttu mõnevõrra raske jälgida. Samas oli võimalik märgata, et tekstist on lähtutud visuaalse poole kujundamisel. Akustilistest põhjustest lähtuvalt tõusis kontsertetenduses enam esile "Tabula rasa" algusosa, mil viiulitel soleerisid Harry ja Robert Traksmann. Taandatud figuuride arv laval väljandas inimese üksildust ja igatsust ja muusika võimendas kujutluspilti.

Siinkohal meenub Jüri Reinvere hiljutine intervjuu TMKle, kus ta sõnas, et "muusika on kaotanud relevantsi ühiskonnas ja seda püütakse eri vahenditega tagasi saada. Teine aspekt: meie lääne ühiskond on muutunud visuaalseks ja me loeme rohkem informatsiooni pildimaterjalist kui sõnadest. Rääkimata siis muusikast. See on seotud muusika tähenduse kadumisega."

Lõpetuseks loodan, et kontsertetenduse jäädvustamine dokumentaalfilmi ja videona võib õnnestuda, kuna montaažis saab režissöör kujundada detailide ja üldvaate järgnevust ning heliriba saab kuulata helikandja vahendusel üliheas kvaliteedis ning võimalik, et välistatud ei ole subtiitrid.