Paratamatult kõrgub Martti Helde esimese teatritöö “Vanamees ja meri” kohal Robert Wilsoni vari – võimsalt turundatud “Aadama passioon” esietendus vähem kui kuu aja eest ja “Vanamehe” mängukohast, Volta loftidest, kiviviske kaugusel.Ent loo pealkiri pole vähimalgi määral halvustav: Helde lavalises kompositsioonis on tõepoolest silmatorkavaid sarnasusi Wilsoni esteetikaga.

Rõhk on lummavatel videolahendustel - näiteks imeloomulikult sillerdav meri U-kujuliselt paiknevate tribüünide vahel - ja efektsetel kujunduselementidel (skandianaavialikult minimalistliku disainiga paat, mis lavapõrandal elegantselt liigub). Rõhutatult maskilaadsed on ka esitajate grimmid. Ja muidugi ühendab kaht kunstnikku tegevuse kulgemise aeglus. Kuigi “Vanamees ja meri” on vähemalt 10 korda kiirem kui “Aadama passioon”.

Seega – kui teid puudutas Wilson, siis tasub “Vanamees ja meri” kindlasti ära vaadata.

Mind puudutas väga Helde esimene täispikk mängufilm “Risttuules”. Midagi sellesarnast “Vanamehes” ei ole. Ei ole tundeid, on vorm(iotsingud). Ei ole inimest, on arhetüübid. Ei ole näitlejaid, on marionetid.

Teatrina on “Vanamees ja meri” üks neid lavastusi, mille parim osa on kavaleht. Nii sisult kui vormilt. (Kavaraamatu kaante vahele on volditud isegi pisike valge laev...) Siin ära toodud inimese arhetüüpide kirjeldused on põnevad ja mõtlemapanevad. Aga kui laval toimuva mõistmiseks on vaja kavalehte, siis on midagi valesti. Kontseptsioonina on arhetüüpidest tõukumine ju igati huvitav ja asjakohane, aga see peaks väljenduma laval toimuvas. Olgu see siis sõnadega või sõnadeta teater.

Kahjuks ei sünni “Vanamehe” visuaalsete piltide, neid saatvate helide ning liikumiste koostoimes dramaturgiliselt pingestatud lugu. Komponendid jäävad harali, ei toeta üksteist ja ei kasva kujundiks. Ekraanil on suures plaanis Vanamehe käsi ning selle ümber pingule tõmbunud köis; mõistus taipab, et olukord on pingeline, aga emotsiooni ei teki... Meenub hoopis pilt Priit Pedajase aastatetagusest “Epp Pillarpardi Punjaba potitehasest”, kus näitlejad tsirkuseartistide osavusega savipotte loopisid. Ja vist alles kolmandal vaatamisel märkasin, et potid lendavad mõõdetud aeglusega, aga liigutuste koreograafia ning sellega täpselt sünkroonis hõiked petavad hiilgavalt ära. “Vanamehe” elutõene pinge jätab paraku ükskõikseks.

Lõpetuseks on “Vanamees ja meri” wilsonlik ka selles mõttes, et see lavastus ei vaja näitejat. Laval on kostümeeritud-grimeeritud nukud. Ning saalis istudes hakkab ühel hetkel imelik ja kahju aastaid õppinud ja töötanud näitlejaist, kes peavad veetma tunde grimmitoas, et mõneks minutiks maski kujul lavale ilmuda. Võiks ehk selle kõik lihtsalt üles filmida?