Kas oleksid sellise palga nimel valmis töökohast loobuma?

Minu töökohad on seni kõik erialased olnud, või valitavad akadeemilised ametikohad. Need on olnud ka kõik nö missioonilised (kes ei usu, ärgu uskugu!), kunstivälja integreeritud osad. Miks peaks kunstnik loobuma töökohast, mis annab talle lisaks regulaarsele sissetulekule ka sotsiaalse hõivatuse, tunde et oled ühiskonnale kasulik?

Läänemaailmas levinud praktika, kus noored kunstnikud töötavad osa-ajaliste ettekandjate või hotelliteenindajatena – seda tüüpi hõivatusega kunstnikele on taoline 3-aastane stipendium (loe: riiklikule palgale võtmine) tõeline bingo!

Ja miks üldse räägitakse „palgast", kui ilmselgelt on tegu stipendiumiga, stipendiumitel on teatavast algus ja lõpp, ja nii tuleks seda riigipoolset toetus ka serveerida. Vastasel juhul tuleb nii välja, et kolme-aastase riigikirjanikuna tegutsenud autorile tuleb perioodi lõppedes teade, et teie tööleping on lõppenud, lõhnab nagu vallandamise järele?

Kuidas ja milliste kriteeriumide alusel peaks need viis kunstnikku välja valima ja millega lohutada ülejäänuid?

Arvan, et maailma ja Eesti riigi majanduslikke perspektiive silmas pidades oleks hädavajalikum, kui ministeerium oleks sama summa jaganud pigem suurema arvu vabakutseliste kunstnike/kirjanike avansiliste sotsiaalmaksete tasumiseks. Liidus töötatud aastate jooksul sain aru et see on probleemiks, vabakutselise igavene dilemma – kui riigimaksud ära maksad, siis elamiseks ei jää, vastupidist nagu ei saa endale lubada. Ja resultaat on selline, et arvestataval osal loovisikutest pole sotsiaalkindlustust.

Minul ei ole retsepti tolle viie õnneliku valimiseks, kirjanikud on juba kõva lärmi püsti pannud, et see ei olevat suurkorvistamine, kahemõttelise olukorra loob ta aga kindlasti – astuvad ju mitmed kirjanikud ka regulaarselt meedias üles arvamuslugude ja kolumnitega.

Suure majanduskriisi aastatel genereeriti USA-s praktika, et riik ja omavalitsused hakkasid seni erakapitali ülalpeetud kunstnikelt tellima laiaulatuslikult avalike hoonete kaunistamiseks kunsti, toosama idee muteerus sõjajärgses Euroopas protsendiseaduse ideeks, mis nüüd mõned aastad ka tänu kunstnike liidu kümneaastapikkusele pingutusele meilgi seadusena jõus. Mulle meeldib idee, et kunstnik saab tasu konkreetse töö eest, üleüldise kasinuse (teades, millised on lastetoetuste määrad jne., vabandust seda meenutamast!) kontekstis on ideede genereerimiseks (sest kohustust selle palga eest luua ju pole) riikliku kirjanikupalga ja riikliku kunstnikupalga loomine kummaline, see-eest aga sotsialistlik, m.o.t.t.

Taustaks:
Kultuuriministeerium algatas projekti, mille järgi 2016. aastal makstaks viiele kirjanikule ja viiele kunstnikule riigieelarvest kolme aasta jooksul palka.

"Riigi huvi on selge: poeedil või maalikunstnikul peab olema võimalus tegeleda süvenenult oma loometööga. Nimetatud loovisikutel ei ole võimalust olla püsipalgal mõnes institutsioonis, näiteks kirjanike keskus, kuhu tullakse hommikul kokku, et seal raamatuid kirjutada ja igakuiselt palka saada. Loovisikule peavad kaasnema sotsiaalsed garantiid. Kindla seljataguseta, kui loovisik rabab äraelamiseks korraga mitmel rindel, võib väärt looming jääda sündimata või areneda palju aeglasemalt," kommenteeris kultuuriministeeriumi kommunikatsioonijuht Meelis Kompus.