„Alastusest enam”. Idee ja koreograafia: Doris Uhlich. Kunstiline nõustaja: Yo­shie Maruoka. Dramaturgia: Christine Standfest. Valgus: Nadja Räikkä. Helikujundus: Gerald Pappenberger. Etendajad: Carmel Köster, Sveta Grigorjeva, Barbara Lehtna, Linda Vaher, Norbert Metstak, Jaana Heinsalu, Kerti Kass, Karolin Poska, Katrin Kubber, Mari-Liis Pruul, Kaie Küünal, Siim Tõniste, Kadri Sirel, Liisa Chrislin Saleh, Sigrid Savi, Viktor Aspel ja Kaarel Kütas. Esietendus 19. IX 2015 Vabal Laval.

Meenutagem kõiki alastusega seotud olukordi, mis ei ole otseselt seksuaalsed: rannas olek, saunas olek, arsti vastuvõtul olek, sportimine, kunstnikule poseerimine ja tänapäeva teatris ka laval olek (hüpoteetiliselt kuulub siia ka surnukuuris olek). Doris Uhlichi tantsulavastuses „Alastusest enam” on igal pool teadlikult pandud keha vastuvõtule peale kultuurilised blokid, et me ei saaks seda kogeda seksuaalselt või kui me seda teeme, siis peame tundma sisimas piinlikkust, et kuidas ma küll võin nii nilbe olla, et mõtlen selles olukorras seksile. Nüüdisaegses etenduskunstis on alasti kehal mitu reeglit, mis seda deseksualiseerivad. Keha ei tohi liikuda liiga aeglaselt, ta ei tohi vaatajaid viia fantaasiamaailma, ta ei tohi oma alastust „paljastada”, mingeid kihte endalt heita; ta ei tohi imiteerida seksuaalseid liigutusi, ta ei tohi olla demonstratiivselt ilusam teistest kehadest. See kõik peab neutraliseerima igasuguse seksuaalse pinge ja parimatel hetkedel tekibki etenduse „Alastusest enam” laval utoopiline seksiprii vabariik, kus inimesed lapselikult oma kehasid plötsutavad, patsutavad, plätsutavad, hüpitavad, jooksutavad jne. See lapselik lõbutsemine ning kehadega koos ja üksinda trallitamine viib mõtted Eedeni aiale ja nii tuleb kuskilt aegade udust välja teravapilguline pastor, kes ütleb mulle sosinal: „Näe, mille sa, patune, oled kaotanud oma lihahimuga, ja ära sa nüüdki sellele mõtle, sest see siin on k u n s t.”

See lavastus oleks väga tänuväärt materjal, mida näidata teismelistele, kes nüüdistantsust midagi ei tea. On ju nemad tarbimisühiskonnas kõige suurema löögi all, eriti mis puudutab kehalisi ideaale. Sellele massikultuuri tulvale, kus inimesed üheselt ahvideks ja jumalateks liigitatakse, saaks sellise lavastusega küll vastu seista ja neile oleks kindlasti avastuseks, et ka täiskasvanud kehadesse võib suhtuda aseksuaalselt, ilma ulmeliste standarditeta. Neile võiks olla oluline ka sõnum, et keha ei ole, vaatamata seksuaalsuse rängale sissetungile nende ellu, edaspidi ainult selle teemaga käsist-jalust seotud, vaid ka kõik eelnevad alastuse kogemused on täisväärtuslikud ja vajalikud. Nii võitleksime kindlasti selle vastu, et praegustest teismelistest ei tuleks kunagi pedofiile või vägistajaid.

Kui aga võtta seda kunsti seisukohalt, kus uuritav objekt — seekord siis alasti keha — peaks ennast saama võimalikult täielikult väljendada, siis puuduv seksuaalne ja ka haiguste ning valu mõõde lahjendab sündmuse huvitavaks atraktsiooniks. Just see kahetisus — sigiv, sünnitav, kasvav ja samal ajal kannatav ja surev keha — moodustaks bahtiniliku groteskse keha, mis tungib üle kõikidest normidest ja haarab endasse kõik inimesed. Praegu on sellest kollektiivsest-grotesksest kehast nopitud välja kõige siivsamad momendid, mida võiks nimetada analoogiliselt uussiirusega uussiivsateks. Polnud ju laval näiteks ühtegi päris vana keha, mille kujutamises erinevate aegade kunstnikud on tabanud suuremat tõde kui noortes kehades, mis praegusel juhul keelduvad olemast enda eaga unisoonis ehk siis seksuaalsed, vaid püüavad pageda latentsiaegsesse mängude kehasse. Polnud ka kannatusi. Võimalik, et peadpidi arvutis elava põlvkonna jaoks ongi puberteedieelne iga see õnnistatud koht, kuhu elu tormid ei ulatu, ning virtuaalne maailm toodab seda aseksuaalset muinasmaad igale maitsele ning me näemegi laval selle põlvkonna elutunnetust sümboolses vormis.

Lavastust vaadates sain kinnitust sellele, et iga puudutus kahe keha vahel on sündmus. Puudutus loob jagatud reaalsuse, reaalsustevahelise konflikti, paneb reaalsused teineteist võimendama. Laval on puudutus taandamatu puhtale funktsionaalsusele — hoida, lükata, liigutada teist keha omandab alati emotsionaalse värvingu. Emotsioonid aga vajavad aega, kui seda ei anta, siis kipub funktsionaalsus ja mehaanilisus emotsioone tapma. Muidugi, kui inimesele jätta aega teist inimest põhjalikumalt märgata ja tajuda, võime jälle jõuda seksuaalsuseni, millest lavastus kontseptuaalselt püüab välja tungida. XX sajandi ajalookogemusega inimesele tähendavad alasti kehad kahjuks ka koonduslaagreid, kus kehad jäeti ilma neile olulisimast omadusest — olla elus — ja ühel hetkel tabasin ennast võpatades mõtteuiult, et selliseid „alasti naljamänge” võidi korraldada ka koonduslaagrites. Arvatavasti vaadati selliseid lõbustusi ka Vana-Roomas. Muidugi ei teinud seal inimesed seda vabal valikul, aga ka vabal valikul tekitab selline lavastus lisaks teistele ka selliseid assotsiatsioone, seda just oma automatiseerituse ja ebaisikulisusega. Võimalik, et just oma veidi punnitatud lustlikkuses ja aseksuaalsuses kaldusid mõtted lavastusest välja jäänud kehaelu mõõtmele — valule.

Igal juhul teeb selle seksivaba vabariigi piirivalve — moodsa kunsti vastuvõtmise väljaarvav reeglistik — oma tööd tõhusalt, publik hullab veidi küll haigutades lavalolijatega kaasa ja mõtleb oma kohustuslikke mõtteid kohustuslikult aseksuaalsetest kehadest. Millegipärast meenub kunagi Ugala teatri duširuumi ukselt loetud hoiatus: „Dušš on pesemiseks. Mõnud mujalt!” Salakauba sellesse uussiivsasse maailma toob iga vaataja enamasti ise. Pilk eristab ilusad ja vormis kehad inetutest ja vormist väljas kehadest, piirivalve püüab sind veel kätte saada ja rüütab su mõtted laenudega antiikmütoloogiast, meil on siin nümfid ja Adonised, aga ka faunid ja Dionysosed.

Etenduse keskel, kui kõik näib juba ammendunud olevat, tuleb diskoripuldi tagant kõrge kontsaga saabastega Doris Ulrich ise, dressipluus palja keha peal, mille ta techno-tümpsu saatel seljast võtab ja mida pea kohal keerutama hakkab. Selles iroonilises lahtiriietumises ja võidukas keerutamises on ootamatult kogu seks täielikult kohal, samuti ka suhe seksisse ja selle vastuolu ületamine ühes jõulises žestis. Sest sa näed, et inimene teab, mida ta mängib, mis sõnumit edastab. Ta on nagu kõigi nende eelneva poole tunni jooksul püüdlikult ja tõsiselt nohistades laval tegutsenud laste ema ja juht ning see soolo tekitab tõesti soovi lavale tantsima minna, olgu siis riietega või ilma.

Kõrgekontsaliste saabaste kui keha pikenduse ülesanne on psühhoanalüütilise kultuurikriitika järgi fallilise naisekuju loomine, st ühtpidi ähvardava, samas oidipaalsetest ihadest piisavalt distantseeritud ja sellega ahvatleva objekti tekitamine, mis igasuguste pikendustega rõhutab oma fallilisust. Nendele kontsadele kontrastiks vudisid pärast seda etteastet lavale teised tantsijad, nüüd juba sokkide ja spordijalanõudega, mis vastandus taas seksuaalsusele või pigem naeruvääristas seda. Jalanõude ja sokkide olemasolu rõhutas pükste puudumist, samuti meenusid sokkides saksa pornofilmide meestegelased ja soome lavastuste näitlejad. Aga üldiselt jooksis lavastus oma ohutut paradiislikku rada, millest oli siiski kahju, sest kogu selle lavastuse heas mõttes rahvalikkus jäi ikkagi vaid atraktsiooniks, tsirkusenumbriks. Korraks rivistati etendajad selgadega publiku poole ja lasti barokiaegset Lully muusikat, mis kõlas filmis „Kuningas tantsib”, kus Louis XIV selle saatel tema vastu mässu tõstnud ja alistatud vandenõulased ennast tantsuetenduses kummardama pani, nagu enne oli aastasadu kummardatud Kristuse ristilöödud keha. See kerge kokkupuude kehade religioosse tõlgendamisega, kas siis poolt või vastu, oleks kindlasti lisanud etendusele puuduvat ohtlikkust. Me ei saa sinna midagi teha, et meie kultuuriruumis on kaks tuhat aastat kummardatud piinleva kehaga surevat inimest enda päästjana ja iga alastusega lavaletulek suhestub paratamatult selle müüdiga. Praegused etendajad polnud ei selle müüdi poolt ega vastu, nende jaoks seda lihtsalt ei eksisteerinud, sest kedagi polnud veel peale lavastaja enda (kes küll pigem oli nagu mahasalatud esimene naine Lilit, mitte dogmaatiline Eeva) paradiisist välja aetud.

Kuna erinevus lavastaja enda soolonumbri ja teiste esinejate etteastete vahel oli tajutav, sain selle lavastuse puhul kinnitust faktile, et väline vorm vajab igalt etendajalt individuaalselt sisemist läbitunnetamist ja mõtestamist, kui tahes koos ja ühtemoodi ka asja ei tehtaks. Mida tähendab alastus minu jaoks? Alastus kui haavatavuse sünonüüm? Teame ju psühholoogiast, et keha on tegelikult mälu, selles on säilinud, seda on vorminud kõik inimesega toimunu. Ehk siis tema traumad ja eufooriad on tema kehasse talletatud ning peaaegu igal inimesel on kehapiirkondi, millega tal on oma ambivalentne suhe, mõnikord on mõned neist kehakuvandist isegi täiesti välja jäetud. Praeguse lühikese prooviajaga on etendajate kehadele antud jõukohane ülesanne, rühmaviisiline lähenemine ja suured liigutused tekitavad tarviliku maski, mille taha ühiselt varjuda ja mille tagant hetkiti välja tulla, st teadvustada täies ulatuses seda siin ja praegu toimuvat kogemust — olla publiku ees hingeliselt alasti. Enamasti olid need hetked, kus etendaja ootas oma etteastet või oli just selle lõpetanud, unustades korraks viibimise publiku ees. Nende hetkede eest olen ma neile tänulik ja see õigustab ka pikki võimlemisnumbreid ja kehamuusika võimaluste läbiproovimisi. Neil hetkedel tajud inimese ainuomast suhet maailmaga, tajud tema isiksust ja selle muutumist. Need on elusolemise hetked.