Reket: kui sulle miski ei meeldi, siis võta midagi ette ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Reket
Reket Autor/allikas: Felix Laasme

Tom Urb (30) ehk Reket on Eesti hiphopiringkonnis legendaarne kuju mitte ainult seetõttu, et ta on kõige pikem, vaid ta eristub ka muusikaliselt oma pehme rütmika ja maheda sõnavooluga. Tema uut muusikat oodati aga seitse aastat: äsja ilmus album "Tuule tee". Muusikast ja muust elust Reket kultuuriportaalile räägibki, andes kasvule kohase intervjuu.

Sinu uus plaat tuleb välja muusikute jaoks kõige magusamal ajal. Enim albumeid ilmub just nüüd. Kas see oligi nii plaanitud või on see juhuslik?

See oleks pidanud juba tegelikult kevadel tulema. Mõttes oli see materjal juba ammu valmis, aga lihtsalt ei jõudnud varem. See ei olnud absoluutselt meelega, lihtsalt protsess venis. Ühtepidi on see õudselt hea, aga teistpidi ka kehv aeg, sest sa konkureerid tähelepanu pärast nii paljude teiste plaatidega.

Mis ajavahemikus sa need lood tegid?

Laulud on kirjutatud vahemikus 2010-2015. "Võit" sai lindistatud kõige varem, eelmise aasta kevadel, ülejäänud lood on viimase kümne kuu jooksul sisse lindistatud. Pikad pausid on vahepeal olnud. Kui kontseptsioon hakkas formuleeruma, siis suve alguses teadsin juba täpselt, millised laulud plaadile lähevad.

Miks on pealkiri ja nimilugu "Tuule tee"?

Minu jaoks on see plaat konkreetse alguse ja lõpuga. Ta enam-vähem algab kuskilt sealt, kust tuli laiema kuulajaskonna jaoks "Võit".  Selline tagasitulemise temaatika. Sealt ta kuidagi langeb, läheb aeglasemaks, isiklikumaks, metafooriliseks. Mitte, et see oleks allakäigutrepp, aga võib-olla kuidagi emotsionaalselt on. Lõpuks laul nimega "Tuule tee" võtabki kõik selle käigu, kontseptuaalse rännaku, kokku.

Lõpp muutub tõesti rahulikumaks ja poeetilisemaks. Kas kirjutad peale räpitekstide veel midagi? Vikipeedias on su kohta kirjutatud, et oled muuhulgas kirjanik.

Ei ole, no luuletusi loomulikult kirjutan, aga kirjanikuks ma ennast ei pea. Ma olin pikalt elukutseline reklaamikirjanik. Müügitekste võisin kirjutada hommikust õhtuni, aga poeesiat sinna sisse väga palju ei mahtunud.

Jäi silma, et ühe loo instrumentaal on mehelt nimega Figub Brazlevič. Kuidas see koostöö tekkis ja kes ta on?

Ta on üks biidimeister Berliinist. See instrumentaalpala oli tal kunagi ühe kogumiku peal välja antud. Autos hästi palju kuulasin, meeletult, ja laulu "Tuule tee" biidiautor ta ka on. Selle loo kirjutasingi ma autos enam-vähem rooli peal. Siis kirjutasin talle, et, kuule, ma tahan seda biiti ja nii ongi. Ütles, et lase käia. See laul on puhtalt e-maailma sünnitis. Ja noh, lõpuks tuli ka album sama nimega.

Lugude taustad on selles albumis üldse omanäolised. Oled koostööd teinud erinevate biidimeistritega, eriti tugevalt on ära tunda Sander Mölderit, Bert Prikenfeldi ja Lauri Tähte, keda kuulates tunneb kohe allkirja ära.

Selle Sandri looga oli nii, et olen ammu tahtnud temaga midagi teha. Mingil hetkel kutsus ta mind stuudiosse. Saatsin talle näite sellest, mida tempo mõttes tahan ja selleks ajaks, kui ma kohale jõudsin, olid trummid ja sämplid seal juba paigas. Bassimees Siim Avango tuli ka. Tema mängis kõik kitarrikohad sisse ja mina kirjutasin kohapeal kõik sõnad. See oli selline protsess loomingus, mida ma tahaksin väga veel läbi elada. Me oleme kõik võrdsed. Me tegime kõik selle loo koos. Kahe või kolme korraga oli lugu purgis.

Mulle tundub, et võrdsus on üldse räpis oluline märksõna. Kui võtta kasvõi esinemised, siis räpparid on osa publikust.

Siin on mingi tasakaal küll. Meil puudub ka selline fenomenaalne stardom. Me olemegi võrdsed, sest me oleme tavalised inimesed. Me ei tule kuskilt mujalt kui sealtsamast pundist, üks läheb lihtsalt lavale, ütleb midagi ja siis oleme jälle pundis koos.

Kas sa sellisest noorest räpparist nagu EIXD oled kuulnud? Kui ma ei eksi, siis ta on noorim räppar, kes kunagi Elvas hiphopifestivalil esinenud on. Mida sa ütleksid nii noortele alustajatele ja kas sul on oma lemmikuid just uute tulijate seas?

Olen. No lase edasi! See on tore, ta on päris laia silmaringiga enda ea kohta. Rõõm, et ta ei löö oma mõtete avaldamise ees risti ette.

Laiemale avalikkusele on nad veel tundmatud, aga mulle saadeti muusikat selliselt pundilt nagu Viis Miinust ja nad on eriti head. Nad töötavad praegu oma materjali kallal, mis peaks kevadel välja tulema. Vahel ikka veab, et inimesed saadavad mulle otse oma materjali kuulamiseks ja nad on tõesti midagi nii teistsugust ja ägedat.

Kuidas sa ise räpini jõudsid, on sul olnud seltskond, kellega koos te kunagi selle maailma avastasite või on see juhtunud juhuslikult? Kas see seltskond on jäänud samaks?

Eestis ei räppinud aastal 2002 mitte keegi, võib-olla kümme inimest. Genka kuulis kuskilt, et ma räpin, kutsus stuudiosse, tegime ühe loo, mida ei ole enam kuskil, kadus ära. Põhjamaade Hirm, tollane bättlite kunn nagu ta oli, kutsuti ka samal ajal. Ühesõnaga, meil oli tollal sarnane mõtteviis. Siis käisime Chalice`i juures Tartus külas, kuulasime mussi. Põhjamaade Hirmuga jäime omavahel kuidagi jätkusuutlikumalt suhtlema peale seda. Esinesime hiljemgi palju koos ja mõlgutasime mõtteid ühistest projektidest, mida siiamaani ei ole veel jõudnud kahjuks ellu viia. Ei ole võimalust olnud.

Eks see respekt oli kolmteist aastat tagasi kuidagi teistsugune jah, meil kõigil oli seda võrdselt. Aga noh, täna oleme kõik juba pereinimesed ja üks asi, mida me teeme, on see, et hiphopfestivalil saame kord aastas kokku ja siis kohapeal vaatad, kes sulle enam tsau ei ütle ja mõtled, et okei, hästi. Vot see on evolutsioon, seda on naljakas vaadata.

Nii mõnedki lood värskelt albumilt on tuttavad. Sa oled neid vist varem kontserditel esitanud, kas jälgisid ka inimeste reaktsioone?

Reageeriti hästi. Plaadil on palju räppi, üle poole on räppi ja siis on natuke katsetamist pehmemate nootidega, intonatsioonidega. Seda aeglasemat varianti räpparite peal katsetada on tavaliselt suhteliselt raske, aga siin ei ole midagi teha. See on see muusika, mida mulle meeldib teha ja mida ma tahan teha. Pean neid laule ka esitama ja ongi kõik, et surud end läbi kuidagi. Endal on alati keeruline. Inimesed ootavad, kuhu see hot fire jääb. Õnneks on plaadi peal mõlemat võrdselt, kuigi sinna sai oluliselt rohkem räppi kui alguses plaanisin panna.

"Kajapark" tuli 2008. aastal, praegu hakkab juba 2015 lõppema. Inimesed muutuvad nii pika aja jooksul palju, aga kuidas su muusika muutunud on? Oled rahulikum?

Rahunesin maha jah. Välisvaatamiselt läksin rohkem sisemaailma. Võib-olla julgemaks enda tunnete väljendamises. Tunded ei ole lihtsalt puhas rõõm või kurbus. On nii palju, mida sa võid tunda, kui muusikat kuulad.

Millega selle pika pausi ajal tegelenud oled?

Lõpetasin ülikooli 2009. Olen vaadanud, kuidas see maailm töötab, kompinud, vaadanud, kuidas see käib, töötanud, õppinud. See on loogiline, et teeme iga päev palju asju, alustades sellest, et peame prügi välja viima, poes käima. Lõpuks see, mis sa teed, ongi see, et sa elad.

Pärast "Kajaparki" muusikaline eluetapp nagu hangus, vajus ära, ja siis ma ei mõelnud muusika peale nii palju enam.

Sa oled elanud nii Londonis kui Los Angeleses, nüüd oled tagasi Eestis, millise pilguga siinset ühiskonda vaatad? Pean silmas kogu seda võõraviha ja konservatiivsust, mis äkki esile kerkinud on?

Kogu sellest sallimatusest on keeruline aru saada. Mind võeti väga hästi vastu, ükskõik, kuhu ma läksin, võõrana, kaks tühja kätt taskutes. 

Ma mõtlen küll selle peale, et meil on inimesed, kes individuaalselt tahavad rohkem olla valgustatumad, teevad joogat, mediteerivad, mõtlevad positiivseid mõtteid. Samal ajal sajad inimesed surevad kuskil plahvatustes lääne suurlinnades. See tasakaal on täiesti paigast ära.

Võib-olla inimesed ongi liiga keskendunud individuaalsusele, et mul on hea olla ja minus on rahu ja võib-olla lülitavad ümberringi toimuva välja.

Jaa, aga see algabki kõik endast. Kui see rahu järelikult ei kandu väljapoole, siis see pole päris õige rahu. Kui sul on rahu, siis tee rahu, tolereeri. See sallimatus on arusaamatu. Mingil hetkel läksid meil piirid vabaks. Kõik võtsid sellest maksimumi, kes tahtis minna ükskõik kuhu õppima või tööle. Tänase päevani on tohutult eestlasi üle maailma laiali.

Tegelikult me vist ei ole endale selgeks teinud, kui tugev on probleem sõjakoldes. Me mõtleme inimeste peale, kes tahavad siia tulla, mõtlemata sellele, kustkohast nad tulevad või mida nad tegelikult läbi on elanud. Mis puudutab sõjapõgenikekriisi, siis probleem on ka selles, et meil ei ole praegu araabia keelt kõnelevaid inimesi, kes põgenikega võiksid tegelda. Meil ei ole viisi, kuidas kõige optimaalsemalt ja efektiivsemalt pagulasi oma ühiskonda integreerida. Kui nad tulevad, siis vaevalt, et nad tagasi tahavad minna, aga me ei saa neid panna kuskile eest ära, et okei, eksisteerige siin. See pole kummalegi poolele mingi lahendus. Sa ei ole enam selles sõjas, aga satud nüüd mingisse teise sõtta. Võib-olla tuleks veits suuremat pilti vaadata. See aitaks äkki kaasa, võib-olla, aga mul ei ole vastuseid.

Kui juba ühiskondlikele teemadele läksime, siis võtsid osa meeleavaldusest "Laske elada, raisk!", samas sa ei ole oma tekstides olnud kuigi teravalt ühiskonnakriitiline, ka kanep ei figureeri su lugudes. Miks see teema sinu jaoks oluline on ja mis sinu arvates Eesti narkopoliitikas valesti on?

Minu jaoks oli oluline, kuidas teemasid saab lahendada. See on üks asi, millest räägitakse suhteliselt vähe. Ma olen varem ka öelnud, et minu jaoks isiklikul pinnal ei ole fentanüül probleem ja ei ole ka see, et kanepit ei saa osta. Kui ma suitsetaksin kanepit, siis küll leiaksin koha, kust ma seda saaks. See ei ole mure. See, mida sellega oli võimalik öelda, oli tegelikult see, kuidas Eesti riigis on võimalik probleeme lahendada ja kuidas sellele tähelepanu pöörata.

Meil on võimalus teha ülilihtsate vahenditega asju nii, et maailm paneb tähele, inimesed tulevad ja mõtlevad kaasa sellele, millest me räägime. Ei ole mõtet teha mingisugust internetikommentaariumi või mõelda, et keegi võiks midagi ette võtta. Meie käes on võim. Meie, räpparid, ja üldse muusikud, esinejad, avaliku elu tegelased – inimesed vaatavad, kuidas me käitume, mida mõtleme. Tähelepanu äratamiseks oli see hädavajalik hetk.

Tõepoolest, ma pole muusikas väga ühiskonnakriitiline, sellepärast, et seda juba on päris palju, seda pole veel rohkem vaja. Mul on teine rada, mida mööda ma lähen. Kui ma tunnen end nii raskelt või kehvasti, et see teema tõesti on ränk asi, millele oma nimi alla panna, siis järelikult see peab olema midagi suuremat kui ma ise. 

Suvalist viginat ja ängi on nii palju, et kui sulle miski ei meeldi, siis võta midagi ette. Kaur on ka sellise "okei, ma lähen ja teen siis ära" suhtumisega. Me ei saa loota, et keegi teine meiega samu probleeme näeb.

Mulle on jäänud mulje, et sul on see võimalus või et sa oled ise suutnud oma elu elada nii, et saad teha seda, mis sulle meeldib, et sa saad nii hakkama. Kas sa oled alati nii mõelnud, et ei lase standardeid alla, et peadki saama teha seda, mida tahad?

No mõelnud olen, aga teod on teistsugused. Päris nii ei ole, ma ei ole alati teinud seda, mis ma tahan. Olen igasuguseid huvitavaid ja mitte nii huvitavaid töid teinud, et ära elada. Nii Eestis kui välismaal. Kuskil hulgilaos pakkinud söögipulki näiteks, sõitnud rattaga kaks tundi, et seda üldse teha, näljapalga eest. Lihtsalt ühel hetkel mõtled, mis selle kõige mõte on.

Samas see on ju ka äge. See kogemus, mis sulle jääb.

Sellele on äge tagasi mõelda. Sel hetkel, kui sa hommikul kell seitse väntad kuskil liivaste teede peal, mõtled, et miks ma seda teen. Nägu on liiva täis, tuul puhub ja kõik on pseudopahasti. Aga kuna ma pole sõjaväes käinud, siis need on mingid asjad, kuidas elu on mind õpetanud ja kasvatanud selliseks, nagu ma olen. Ma ei võta seda endastmõistetavalt, et saan teha, mis tahan või et saan teha muusikat või et see üldse kellelegi meeldib. Meeletult palju muusikat tehakse, ma ei jõua kõike kuulata. Ma ei tahagi kõike kuulata, ja sellest, mis ma kuulan, väga palju mulle ei meeldi.

See, et me siin sinuga räägime, et sulle mu muusika meeldis, need on väiksed võidud. See on äge, aga ma olen siin sellepärast, et olen ikkagi teinud sellist muusikat, millesse ma tõesti usun. Teistmoodi ei saa.

Aga nagu mainisid, oled olnud reklaamtekstide kirjutaja. Võiksid ju välja kalkuleerida, mis kuulajatele meeldib ja siis nii teha.

Ma ei saa nii teha jah. Räägime neist asjadest mõnikord sõbraga, keda laiem räpikuulajaskond teab esinejanime all Põhjamaade Hirm, et miks me ei tee teistmoodi. Ma ei oskagi öelda, mida, laiatarbeasja? See ei ole meie probleem, me tahame ikkagi panna salmidesse piisavalt informatsiooni, et ka salmid oleksid olulised. Näiteks loo "Võit" refrään ei olnud teab mis meistriteos, aga seal sees on mingi lugu. Sa võiksid olla võitja ja kuidas inimene selle enda jaoks selgeks võiks teha, et mis see võit üldse on. Kuigi just eile ühes intervjuus ütlesin, et mulle meeldiks popmuusikat teha küll. Ma ei ole teab mis laulja, aga miks mitte.

Et võib edaspidi oodata poplugusid?

Ma ei pane endale reegleid, et ma pean igavesti räppi tegema. Räppimine on üks asi, mida ma tean, et ma teen hästi. Žanreid on ju nii palju. Võtan ükskord kitarri uuesti kätte ja hakkan tinistama, kes teab. Mulle meeldiks vaadata seda maailma läbi laiema spektri.

Kas on plaanis veel mõnele loole videomaterjal teha?

Tahan teha loole "Hommik". Tähendab, teengi.

Millal plaadiesitluspeod tulevad?

Tuur tuleb alles järgmisel aastal. Jaanuar, veebruar – Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu. Sel aastal on mul paar kontserti, mis pole esikad, üks on Keilas, teine Paides. Mul on ka järgmisel laupäeval Erinevate Tubade Klubis esimene ametlik plaadi streetsale, siis saab hea hinnaga plaate osta ja teen paar-kolm lugu ka. Selline üritus nagu Päeva Klubi, ja siis ma natuke tänan oma loominguga inimesi, kes sinna kohale on tulnud.

  

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: