Sander Mölder: mul hakkab lihtsalt igav, kui taon kogu aeg üht ja sama rauda ({{commentsTotal}})

Sander Mölder
Sander Mölder Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aasta alguses andis produtsent ja helilooja Sander Mölder välja plaadi "TIKS 068", mis on tema esimene lühialbum pärast 2012. aastal ilmunud "Matchesit". Samuti märgib värske väljalase peosarja TIKS kasvamist plaadifirmaks. Rääkisime Möldriga nii popist kui ka klassikalisest muusikast, juttu tuli ka EDM'ist, Eesti Laulust ja DJ-kultuurist.

Sinu eelmine EP "Matches" ilmus 2012. aastal, miks sa viis aastat vahepeal midagi välja ei andnud?

Ma arvan, et ei olnud põhjust või tunnet, ootasin õiget hetke. Vahepeal oli nii palju muid töid ka, kooli lõpetamine tuli sinna otsa kohe, kus ma kirjutasin koos Marianna Liigiga ooperi, lisaks ka veidi rohkem klassikalise muusika asju. Katsetasin erinevate bändidega tegevust ja enda soolokraam jäi ootama mingit järgmist momenti.

Aga sa andsid jälle välja EP, mitte täispika plaadi. Kas sa arvad, et albumiformaadil on praegu enam üldse mingi tähtsust? Või on sul album ka millalgi tulemas?

Ma arvan, et võib-olla sellepärast ma andsingi EP välja, et seda plaadi väljaandmise raskust kuidagi üleval hoida.

Praegune EP on teistsuguses mõttes kogumik koostöödest, mitte sooloplaat, seal on peal üks remix ja ülejäänud, kui üks lugu välja arvata, on kollaboratsioonid erinevate artistidega. See oli selle lühialbumi siduv mõte. [kuula siit – toim]

Kust siis tuli mõte plaadifirma teha? Kas tundus lihtsalt hea lahendus, et saab ise oma plaadi välja anda?

Mul oli see plaat valmis ja see oli tõesti lõplik ajend ja viimane piisk karikasse, et okei, nüüd teeme selle ära. Tegelikult on see plaadifirma mõte olnud samast hetkest saati, kui me peosarja TIKS tegema hakkasime. Meie mõte on olnud see, et lisaks pidudele ja muusika mängimisele tahaks ka salvestada materjali ja endale meeldivaid asju välja anda.

Mis teie alt ilmuma peaks hakkama?

Kui ma täiesti aus olen, siis me ei ole seda kuidagi piiritlenud. Mul on tunne, et selle aasta jooksul peaks tulema veel neli EP'd, nendest kolm minu omad, kuigi see ei ole veel kinnitatud. Need on kõik üsna erinevad, järgmine peaks tulema folgi poole vaatav ja viimane täiesti klassikaplaat.

Ja hakkate välja andma vinüülil, eks ole?

Jah.

Kui tähtis vinüüliformaat sinu jaoks üldse on?

Formaat on oluline kui vaatan ennast kui muusika kogujat. Mul on omajagu MP3-sid, kassette ja CD-sid, aga lemmikuks hetkel ikkagi vinüül.  Igapäevaelus ja sellest küljest, kuidas ma ise muusikat tarbin, ei ole see formaat nii oluline. Igapäevases tarbimises ma sellele suurt tähelepanu ei pööra ja pole suurt vahet, kas tarbin muusikat digitaalset või füüsilisel kujul meediumi kaudu.

Palju sul plaate kokku on?

Ma ei tea, mul ei ole Discogsis registreeritud, aga ma arvan, et kusagile tuhande kanti.

Kui me vaatame sinu muusikalist ampluaad, siis ühelt poolt oled sa teinud klassikalist muusikat, teisalt tegeled aga popmuusikaga. Ikka liigitatakse muusikuid kuidagi, kes on rokimees, kes indie-mees, aga kuhu sa kuulud? Kuidas, või kas üldse, sa end liigitaksid?

Mind on alati huvitanud see mingis vahealas tegutsemine. Ma mäletan juba põhikoolist, kui ma tõsisemalt muusikaga tegelema hakkasin, et ma mängisin kooli rokkbändis trumme, samal ajal õppisin tšellot ja lisaks oli veel Saaremaa poistekoor, kus ma laulsin. Need kõik võitlesid aja ja sisu mõttes.

Tšelloõpetaja oli ikka kohati väga pahane, et ma seal rokkbändis trumme mängisin, see ei läinud tema nägemusega kokku, kuidas interpreet võiks oma kooliteed alustada.

Mulle tundub, et see on edasi kandunud, mul hakkab lihtsalt igav, kui ma taon kogu aeg ühte ja sama rauda. Ma olen erinevaid asju teinud ja seepärast on paljud asjad ka ilmselt veninud, sest kui sa teed ühte ning sama asja, siis jõuad täiuseni palju kiiremini. Ma olen proovinud kõike haarata ja omavahel segada, mis võtab ka selle võrra rohkem aega, et kõikides asjades koguaeg ratast leiutada ja õppida.

Klassikalised muusikud ja popmuusikud on kaks täiesti erinevat koolkonda, mis eriti tihti kokku ei puutu. Kas sa tunned seal klassikalise muusika skeenes ka suhtumist, et misasja, muidu teeb popmuusikat ja nüüd ronib meie mängumaale?

Mingis mõttes ma kuulun sellisesse eikellegi rühma, klassikalise poole pealt ma ei ole traditsiooniline helilooja, ma ei ole tšellomängija, ma ei ole klaverimängija ja pole päris popmuusika produtsent ka, aga ma ei ole tundnud, et see kedagi ülemäära häiriks.

Rääkides muusika loomisest, siis möödunud aastal kogus sotsiaalmeedias ja muusikaajakirjanduses palju tähelepanu pilt produtsendi Four Tet stuudiost, kus oli lihtsalt kirjutuslaud, MIDI-klaver ja kaunis vaade aknast välja. Milline on sinu stuudiokeskkond, kus sa muusikat teed? Midagi sarnast?

Minu stuudio on kaheks jaotatud. Üks pool on statsionaarne stuudio aadressil Rävala 8, kus on selline sovetlik kontorinurgake, kus on kõik pillid üleval. Oluline on märkida ka, et ma olen tööprotsessi kiirendamiseks teinud seda, et mul on koguaeg kõik pillid üleval ja taga, kui ma astun sisse, siis ma võin põhimõtteliselt kohe midagi salvestada, kui on mingi idee.

Teine pool on samamoodi nagu Four Tet'il – on vaja lihtsalt arvutit, kõrvaklappe, MIDI-klaverit ja ilusat vaadet. Seda juhtub ka päris tihti, näiteks üks lugu uue EP pealt on kirjutatud bussis Kuressaarest Tallinnasse sõites.

Mis lugu?

"Mmm tool", kuulasin midagi, mis inspireeris, ja see sõit toimis ka ägeda taustana. Arvuti süles, kõrvaklapid peas, sämplid, biit, ja läks.

Kas need kontekstid on sul erinevad, üks, kus sa teed popmuusikat, ja teine, kus sa teed klassikalist muusikat? Kas see klassikalise muusika kirjutamine on kuidagi püham, et sa istud kusagil mujal, või see on ikkagi samamoodi?

Paberi peal on ta samamoodi, selles samas stuudios, kus eelmine päev on tehtud popmuusikat, aga ma ei tahaks tõmmata seal ka vahet, sest muusika on muusika. Kujundid ja tehnilised vahendid on ka samad, võib-olla lihtsalt klassikalise muusika puhul mõtlen ma sellele taustale, mille pärast see noot, mille pärast see järgnevus või mille pärast see hääl ning tämber.

Popi puhul ma teen endale hinnaalandust, jätan ruumi sellele, et lihtsalt istuda arvuti taha, panna käed klahvidele ja minna sealt edasi, mitte mõelda, mis on kontekst või miks niimoodi teha.

Mõni aeg tagasi sa osalesid ka Eesti Laulu akadeemias, kus on justkui täiesti kolmandat moodi muusika loomine. Kuidas sulle selline formaat ja muusika tegemise loogika meeldib?

Põhimõtteliselt ei erine see loogika väga palju sellest, kuidas ma enda asju teen.

Kas sa oma muusika puhul mõtled, et see läheks laiadele massidele peale?

Mind isegi natukene üllatab, et see EP praegu toimib. Minu jaoks oli ta nagu mingisugune vabanemine, korgi eest laskmise moment. Võib-olla see oli ka üks põhjus, miks see viis aastat venis, sest ma kogu aeg kirjutasin muusikat kellelegi teisele.

See esimene EP tuli ka hästi puhas, ta oli väga lühikese aja jooksul kirjutatud. Ma ei jõudnud mõeldagi kellele ja miks ta mõeldud on. Mul oli hästi kiire ja ma realiseerisin mõtted kahe nädala jooksul. Panin purki ja ta lihtsalt ilmus, ma ei saanud mõelda, kas see kick-trumm on ikka õige või peaks siin midagi teistmoodi tegema, et BBC seda ikka mängiks.

Sama lugu on uue plaadiga. Viis aastat ma kirjutasin palju sellist muusikat, mis on siiamaani sahtlis, kuna on väga ülemõeldud, tehniline, proovib olla kaasaegne ja võtab snitti parasjagu poppidest liinidest. "TIKS 068" on puhas nendest asjadest. Seal on küll mõjutusi asjadest, mida ma olen viimase 3–4 aasta jooksul kuulanud, aga nad on ikkagi puhtad, sest enamik lood ma kirjutasin mingi konkreetse vaibi pealt. Seal polnud suurt süvenemist, et kellelegi meeldida, või eesmärki edetabelite tippu tõusta.

Sa oled varem ka intervjuudes oma n-ö mõttelisest sahtlist rääkinud. Kui palju sul seal muusikat kokku on?

Ma kaldun arvama, et peaaegu tuhande loo kanti. Seal on väga palju juppe, just lõpetamata asju on väga palju. Kui keegi ütleks, et anna mulle täiesti valmis poplugu või põhi, siis see läheks keeruliseks – mul on 15 sekundist kuni 10 minutini jupikesi, mis on kas jämmide või konkreetsete konstruktide kaudu tulnud, aga on jäänud lõpetamata, sest järgmiseks päevaks on uus mõte olnud või lihtsalt polnud motivatsiooni edasi minna.

Kas need asjad seal sahtlis on sellised, et sa tõenäoliselt võid nende juurde tagasi minna, või see on poolenisti loominguline prügikast, kus asjad lihtsalt seisavad?

Suvel ma tegin kolme nädalaga selle töö ära, et ma sorteerisin kõik pooleliolevad projektid ära. Tegin nendele värvide järgi süsteemi – kollane tähendab, et siin on midagi, aga see on väga poolik, roheline tähendab seda, et siin on kindlasti midagi, ja punased ma viskasin põhimõtteliselt prügikasti, punast ei eksisteerigi. Neid asju, millest midagi ei saa, oli tegelikult kõige vähem.

Ma tegin endale lihtsalt kataloogid, kust ma saan tuleviku materjalideks juppe võtta. Kui on vaja kirjutada kiirelt üks lugu, siis mul on 15 algust sellele loole juba olemas.

Kui uuesti Eesti Laulu juurde tagasi tulla, siis miks sa seal osalenud ei ole? Või oled saatnud lugusid sinna ja pole edasi pääsenud?

Eriti ei ole, eks siin on teiste artistidega koos olnud lugusid, kus ma olen osaline olnud, aga ma pole ise väga süvenenud sellesse või pannud oma gaasipedaali põhja, et Eesti Laulule kindlasti minna.

See ei ole kuidagi seotud sellega, et mulle Eesti Laul ei meeldiks, see on väga äge platvorm, aga ma olen tundnud, et ma olen natukene häbelik ja ei taha seda tähelepanu. See ületus on iga kord liiga hull olnud, sa pead viima selle loo sinna ära ja siis juba eos arvestad sellega, et pead võib-olla kusagil laval midagi tegema. See ei ole lihtsalt minu jaoks.

Sa võid selle ümber lükata, aga kas võib väita, et sa ei tahagi endale väga palju tähelepanu? Kas sa eelistadki olla pigem see tüüp, kes pimedas taustal mingeid nuppe keerab, teeb asjad valmis ja seal teised seisavad prožektorite käes?

Ma päris nii ei ütleks, sest mingi tähelepanu on omamoodi tore, aga ma usun kõige rohkem sellesse, et tähelepanu võiks saada siis, kui selleks on põhjust.

Kas sa salvestad sämplid ise pillidega või kuidas see üldjoontes on?

See on muutunud päris tõsiselt. Ma just tõin endale stuudiosse päris klaveri, mul on Peedu Kassiga kahe peale ostetud Rhodes, mis istub praegu minu stuudios, siis on kolm süntesaatorit, arvuti, tšello, venna elektrikitarr, sõbra bass ja mingid perkussioonindused ka.

Nagu ma alguses ka ütlesin, siis mul on praegu läinud nii, et need pillid on kogu aeg taga ja enamik saundidest loon ise.

Kui palju sa üldse muusikaga tegeled? Kas sa istud igapäevaselt stuudios?

Viimased aasta aega on olnud nii, et ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei kirjuta või ei tegele mingisuguse looga. Praegu näiteks tegelen selle balletiga [balletiga "Keres", mis Eesti muusika päevadel esietendub – toim] tõesti iga päev. Aga kui ma ei tee muusikat, siis ma kuulan muusikat, mängin kusagil plaate või räägin muusikast.

Kas sa tunned, et on vajalik pidevalt ise uut muusikat kuulata, kui sa muusikat lood, või hakkab see pigem pärssima seda protsessi? Kui palju sa üldse kuulad uusi asju?

See käib hästi lainetena. Kui ma tahan hästi plaate mängida, siis ma pean otsima uut muusikat, sest selle muusika mängimine, mida ma olen eelmisel suvel mänginud, siis võiks põhimõtteliselt maha lasta ennast, sest ma ei saa teha niimoodi. Peab midagi värsket olema, muidu ei ole põnev.

Kui ma kirjutan rohkem või on loomingulisem aeg, siis ma jõuan vähem kuulata muusikat ja isegi natukene väldin muusika kuulamist, sest see toob uusi ideid, mis rikuvad originaalideed või enda käekirja. Mõnikord on äge kuulata, et kuidas keegi teine tegi, aga enamikel juhtudel paneb see olukorda, kus sa hakkad üle mõtlema ja kopeerima.

Viis aastat on su esimesest EP'st mööda läinud. Kas sa tunned, et sa oled ise ka selle ajaga palju loominguliselt arenenud? Kui sa kuulad neid vanu lugusid, siis kas sa oled sellega rahul või mõtled, et oleks võinud teisi teha?

Eks neid mõtteid on olnud küll, aga mulle hullult meeldib snapshot'i vaates mõtlemine. Kui keegi annaks mulle aega 30 aastat albumi kirjutamiseks, siis ma kirjutaksin seda nii kaua. Iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta tuleb uusi ideid ja asi on liikumises. Välja andmine tähendab seda, et sa teed selle pildi ära ja see ongi n-ö snapshot, see materjal ei ole mitte valmis, vaid selle hetke tulemus.

Ma vaatan "Matchesile" samamoodi tagasi, see oli selle hetke asi, see, kas ta on hea või mitte, on kuulajate otsustada. Minu jaoks on need lood nostalgilised ja ma ei mõtle selle peale kuidagi teisiti.

Sa ütlesid, et sa tegeled viimasel ajal väga palju muusikaga, aga kas sa oled ka loomingulist vaakumit tundnud? Kas see tekitab ka mingit paanikat?

See on ka üks põhjustest, miks viie aasta jooksul eriti muusikat ei tulnud. Pärast "Matchesi" üllatuslikku populaarsust tekkis väga suur seisak just seetõttu, et ma kartsin inimeste tagasisidet, kartsin sellele alla jääda.

Sarnaseid lugusid nagu "In Your Eyes", "Matches" või "On Time" on mul umbes viiskümmend tükki, mis on põhimõtteliselt enda pastiššid. Ma olen üritanud uuesti luua seda sama olukorda, mis mul tekkis selle kahe nädala jooksul, kui ma seda EP'd lõpetama pidin, aga see ei ole kunagi õnnestunud.

Tuleb ikkagi rääkida ka teemast, millele sa oled ilmselt tuhat korda pidanud vastama. Kuidas sinu lugu "In Your Eyes" ikkagi Gilles Petersoni kätte jõudis? Oli see üllatuslik?

Tegelikult see ei olnud üllatuslik. Ma panin "In Your Eyes" 2012. aasta märtsis Soundcloudi üles ja umbes kuus kuud hiljem kirjutas mulle Alex Patchwork, kes otsis Brownswoodi plaadifirma jaoks muusikat ja on põhimõtteliselt Gillesi parem käsi. Ta ütles, et päris äge muusika ja palus neile plaadi saata.

Ma suure tuhinaga saatsin plaadi ja siis oli kuus kuud vaikust, midagi ei tulnud. Saatsin uuesti, küsisin, kas saite ikka kätte ja kas oli tore. Ja siis oligi umbes 2013. aasta suvel, kui Gilles Peterson mängis seda kuskil festivalil, ja raadios ehk võttis umbes aasta aega aega, et teda soojendada.

Kas see oli tähtis su jaoks ja andis mingi märgi, et teed õiget asja?

Selle peale ma nii palju ei mõelnud, mul oli lihtsalt selline laps-kommipoes-meeleolu, sest Gilles Peterson on olnud 1990. aastate lõpust mu kõige olulisem muusikaline suunaja. See oli selline tunne, et nüüd ma olen kuskil.

Nüüd on mõtteline sild Gillesiga ehitatud, uuel EP'l on ka lugusid, mis võiksid tema kätte sattuda ja talle huvi pakkuda. Kas suskad selle ka talle ette?

Jah, me ootame praegu vinüüli taga. Kohe, kui saame füüsilisel kujul plaadid kätte, siis saadan ka Gillesile koopia.

Räägime vahepeal ka peosarjast TIKS. Kust ja miks see pihta hakkas?

Me kohtusime Peetriga [Peeter Ehala – toim] 2011. aastal ühel peol, kus koos plaate mängisime. Ma mängisin ühte tema lemmiklugu ja ta tuli minu juurde, et "Oh kui lahe, ma ei teadnudki et see lugu kellelegi meeldis". See oli vist Matthew Herberti "Moving Like a Traini" mingi remix.

Seal me saimegi aru, et meil on sarnane muusikamaitse, aga läks aasta aega mööda, kui sattus nii, et Hoovis jäi üks kuupäev vabaks ja Peeter küsis mult, kas ma ei viitsiks koos midagi teha. Ja siis tegimegi.

Alguses oli mõte selles – millest tuleb ka peosarja nimi – et Peetrile ei meeldi üldse tantsida ja ta tahtis teha endale pidu, kus ta saab istuda kuskil diivaninurgas ning kuulata muusikat, olles samal ajal peomelus. See sobis sinna kohta, esimesed peod olid päris populaarsed ja sealt otsustasime, et lähme edasi.

Peeter Ehala, kellega koos Sander Mölder peosarja TIKS veab, selgitas:

Sander tegi oma esimese laivi minu korraldatud Sämpler peol Balous. Umbes kuu aega varem ma lähenesin Sandrile, varem teadsime niimoodi noogutades, aga sõpradeks saime alates Search Of Sounds nimelisest peost, kus järjest mängisime. Pidu oli 2012. aasta mais.

Kuu aega hiljem oli mul auk Hoovis ja kutsusin tema, Peeter Varese ja Talis Paide, ja kuu aega hiljem toimuski esimene TIKS. Sealt edasi siis tegime koos.

Kui raske on üldse praegu pidu korraldada? Viis aastat tagasi oli võib-olla veel lihtsam, aga praegu tundub küll, et Tallinnas on iga reede-laupäev umbes 29 erinevat pidu. On raske pildil püsida?

On, aga samas ma ise ei tunne, et me peaksime võitlema mingite asjadega. Me teeme seda sellepärast, et meile meeldib see muusika ja meile meeldib seda inimestele mängida. Kas on 20, 200 või 2000 inimest, lõpuks ei ole vahet. Võib-olla on see vahe, kas saab vorsti leiva peale osta, aga muud vahet pole (naerab).

Kas te olete viie aastaga enda jaoks defineerinud ka sihtgrupi? Mehed? Naised? Hipsterid?

Mina ei ole, aga ma tean, et Peeter on Facebooki statistika põhjal selle üsna täpselt paika saanud. See on käinud meie vanusega kaasas. Ma tean, et viis aastat tagasi oli ka sihtrühm statistika järgi viis aastat noorem. Siis oli keskmine vanus 25, nüüd on kuskil 30 kandis. Me ei püüagi 18- ja 20-aastaseid, pigem ikka 25-aastased ja vanemad, samuti vist pigem naised.

Mõned aastad veel ja siis saate juba vanainimeste pidusid korraldada.

Jah, 30+ pidusid võime hakata juba korraldama (naerab).

Mida sa praegu üldse DJ-kultuurist arvad? Mulle tundub viimasel ajal, et igaüks peab end DJ'ks, kõik mängivad plaate ja võtavad endale selle nime. Kas see on sinu arust okei?

Mul on selle koha pealt kahetised tunded. Ma väga pooldan seda, et on võimalus kõigil teha, siis on samamoodi kõigil võimalus ka ebaõnnestuda. Mingis mõttes on muusika nii universaalne asi, las kõik mängivad seda, naudivad ja saavad sellest rõõmu. Lõpuks ei ole ju vahet, kes see DJ on. Mingi puritaan ma ei ole ja ei aja seda taga, et peaks seda piirama hakkama.

Teisest küljest on seda tõesti nii palju ja mingil hetkel hakkab see mass natukene solkima tehnilist oskust ja asja päris sisu.

Mis see päris sisu sinu jaoks on? Ma arvan, et sa oled enda jaoks päris täpselt lahti mõelnud. Paljude jaoks on ilmselt lihtsalt see, et oh, hea lugu, mängin seda. Kas sul on ka niimoodi?

Endale meeldiva laulu mängimine on üks väike protsent sellest tööst. See on kindlasti tähtis ja üks olulisemaid asju, sest ei saa mängida muusikat, mis sulle endale ei meeldi, see oleks juba eos vale. Aga seal on palju teisi asju.

Publikuga saab väga hästi manipuleerida, saab neid erinevate tempodega panna erinevat moodi liikuma, saab tekitada erinevaid tundeid – armastust, viha, sõprust, ühtehoidvust.

Palju ägedaid momente tekib, kui mängida õhtusöögi taustaks, mida ma olen palju teinud. Seal on tekkinud mingid huvitavad kohad, näiteks ma saan aru, et kui on magustoit, siis on vaja ühesugust liini.

Mida magustoidu ajaks vaja on?

Midagi hästi pehmet, et võimendada magustoidu mõju. Kui on eelroad ja sisseminek, siis on hästi oluline, mis see konkreetne lugu on. Magustoidus on veidi vähem tähtis, oluline on lihtsalt, et ta looks lihtsalt padja, millel head toitu nautida. Aga eelroas ma tunnen alati, et see on eriti oluline, mis on lugu, kuidas see üle läheb, missugune on atmosfäär konkreetses restoranis, kui vali see on, kui vaikne see on, kas on palju või vähe basse, mis see tempo on, millised saundid on.

Sellepärast see on ka huvitav ja ma ei ole seda pooleli jätnud, kuigi ma olen palju mõelnud, et ei viitsi enam öötööd teha.

Kas sa soovilugusid mängid?

Kui on mõistlikud soovilood, siis olen mänginud. Kui tuleb muusikateadlik inimene, siis võib mängida, aga tihtipeale on see, et ma näen selgelt enda rolli ja mul on raske mängida soovilugu.

Okei, see on võib-olla liialdus, aga tihti ma kujutan ette juba järgmist 15 lugu, eriti, kui mul on näiteks festivalimäng, siis mul on peaaegu selge, mis järgmiseks tuleb, või siis on vähemalt mingi komplekt, kust ma järgmise loo valin.

Eestis käib viimasel ajal hulgaliselt välismaiseid produtsente ja ma tean, et paljud on väga pettunud, kui nad ei mängi DJ-setis enda lugusid. Kuidas sinul on, kas enda muusika mängimine DJ-setis on okei? Kas sa teed seda?

Üldiselt vähe. Eriti, kui lood on välja tulnud. Tavaliselt ma olen mänginud enda muusikat testimiseks – see on eriti lahe, sest mul on lugu, mida kellelgi teisel ei ole, ma saan seda mängida ja proovida, kas see töötab. Tavaliselt, kui see on välja tulnud ja populaarsuse saavutanud, siis ma ei mängi seda enam.

Lugesin hiljuti artiklit sellest, et mis mõte on üldse DJ'del, kui nad mängivad populaarseid lugusid. Oluline on ikkagi see leidmise ja avastamise aspekt. Kas sul on mingi probleem popmuusika mängimisega? Olles käinud sind kuulamas, siis ma arvan, et ei ole.

See ei ole kindlasti probleem, aga see on selline õrnalt skisofreeniline olukord, ma võitlen endaga vahel sisemiselt väga tugevalt selle koha pealt. See sõltub atmosfäärist ja vabadusest, kas ma tunnen, et seda on vaja ning kas see annab mulle midagi, kui mängida Bruno Marsi, kas sellel on mingi point.

Mulle meeldib rohkem mängida muusikat, mis on uus ja huvitav ning mida inimesed peaksid shazammima ja otsima, aga alati paraku ei ole sellist muusikat, või on teine äärmus, et ongi vaja just midagi popimat.

Sa teed küll autorielektroonikat, aga astud poole jalaga ka EDMi. Mis sa kogu EDM-liikumisest üldse arvad? Palju on produtsente, kes ütlevad et see on jura ja primitiivne, kuidas sulle tundub?

Ma tahaks öelda, et ma olen tolereeriv kõige suhtes, sest selles muusikas on täpselt samamoodi olulisi hetki. Ma saan aru sellest, miks ta mõjub, miks see on nii ehitatud, miks peab iga 20 sekundi tagant drop olema.

Mõni aeg tagasi ma kuulasin kodus kõrvaklapid peas Skrillexi ja Jack Ü esinemisi, lihtsalt selleks, et aru saada, miks need 20 000 inimest seal ees hüppavad.

Said sellest aru?

Jah, ma saan aru. See muusika on väga algoritmipõhine, kõik on kalkuleeritud otsused. See on ka üks põhjuseid, miks ei saa kindlasti öelda, et see muusika oleks kuidagi primitiivne või kehv, sest ta on tihti ikkagi väga hästi produtseeritud. Seal on kasutatud palju nähtamatuid produktsioonialaseid võtteid, millest keskmine kuulaja ei saa isegi aru, miks see toimib.

Ma ise seda ei kuula, aga mul ei ole selle vastu otseselt midagi. On hetki, kui see on väga õigel kohal.

Sul oli ka bänd OYT, kuidas selle läheb? On midagi tulemas?

Oleme kõik head sõbrad ja toimetame vaikselt teiste tööde ja asjade kõrvalt. Ma arvan siiski, et see materjal leiab ka selle aasta jooksul oma väljundi ja saab välja. Seal on palju toredat materjali, mis võiks jõuda kuulajateni.

Kui sa muusikat teed, kas sa tunned kuidagi seejuures, et sa teed just tantsumuusikat? Kas sa üldse mõtled sellele tantsuaspektile?

Vist mõtlen jah, kuigi ma ei ole seda enda jaoks niiviisi sõnastanud, et ma nüüd tahan tantsumuusikat teha. Ma olen tempos ka veidi tõusnud. Kui "Matchesi" peal oli kõige aeglsem lugu 78 bpmi [lööki minutis – toim] ja kõige kiirem oli 101 bpmi, siis praegu kõige aeglasem lugu on 94 bpmi ja kõige kiirem on 112 bpmi. Lihtsalt natukene nihkunud kiiremaks. Ma ei tea, millest see on, sest vananedes võiks just vastupidi liikuda.

Tegelikult ei ole see olnud tingimata mingisugusest soovist, et see oleks tantsuline muusika, pigem on olnud lihtsalt kokkusattumus, et nii on läinud.

Minu jaoks on "TIKS 068" päikse- ja suvemuusika. Kust see päikselisus sinna tuli, kas sul oligi plaanis selline rõõmus plaat teha?

Üldse ei olnud plaanis teha, lihtsalt enamik sellest muusikast on salvestatud 2017. aasta suvel, mis ilmselt natukene mõjutas seda. Ma arvan, et see suvelisus on enamikus minu muusikas sees, see on ilmselt mingi sisemine vastuhakk sellele, mis meil väljas toimub (naerab).

Kas sa kardad kriitikat ka? On sul mingi hirm, et keegi lajatab su uue EP kohta, et see on ilge jura?

Kardan ikka kriitikat. Või noh, ei karda, aga austan ja hindan. Ikka kuidagi käib jõnks läbi, kui keegi midagi arvab või ütleb.

Kes sulle endale huvi pakuvad, nii Eestist kui välismaalt? Kelles sa näed suurt potentsiaali?

Sellele on raske vastata, sest ma olen olnud poolteist kuud pea täiesti eemal igasugusest uue muusika kuulamisest.

Näiteks ma lugesin Siim Nestori neodekadentsi artiklit, seal oli palju minu salalemmikuid välja toodud, nende seas kõik Tulved, nii ema ja isa kui ka pojad ning tütar.

Pikalt on mulle meeldinud Four Tet, tema album "Onism" on väga äge. Eriti meeldisid mulle ta varasemad asjad, vahepeal on ta saatnud mulle ka mõned lood, mis ei ole välja tulnud, aga mis on väga cool'id. Ilmselt need ei tule ka välja, sest need on nii hullud, keegi ei ostaks neid.

Vahepeal hakkas mulle hullult meeldima Nicola Cruz, kes on Kolumbia päritolu hästi minimalistlike biitidega tüüp.

Kuidas sulle tundub, kas Eestis on elektroonilise muusikaga hea seis või võiks parem olla?

Ma arvan, et see läheb kogu aeg paremaks. See on täpselt nii hea kui ta on. Üks oluline asi on see, et me peaks Eestis muusika koha pealt julgema oma juuri tunnistada. Mulle tundub, et meil on selline kadakasaksluse asi kusagil kuklas. Me üritame lääne poole vaadata ja tegeleda sellega, mida sealsed top ja mitte-top asjad teevad, kuigi tegelikult on meil endal nii hea põhi muusikaliselt olemas.

Siin on nii palju võtta, millest midagi teha. Seda näitab ka see, et Trad.Attack!, Maarja Nuut, Estbel ja Curly Strings on väga edukad. Ma väga hindan seda, et meie kultuuri hoitakse hinges ja sellest tehakse midagi edasi.

Kui palju sa Eesti moodsa klassikalise muusikaga kursis oled? Kuidas seal olukord on?

Selles maailmas on isegi veel kõige paremini. Eesti helilooming on suuresti tänu Pärdile ja tema tähelepanutõmbamisele väga heas kohas. Seda hinnatakse igal pool maailmas just sellepärast, et meil on väga tugev enda helikeel.

Meil on palju suurepäraseid heliloojaid, välja võib tuua näiteks Tõnu Kõrvitsa, Ülo Kriguli, Erkki-Sven Tüüri, Marianna Liigi, kellega koos ma ooperi kirjutasin, ja neid on palju-palju veel. Sellega on küll väga hästi, järjest võidetakse rahvusvahelisi rostrumeid ja lugusid mängitakse üle maailma.

Mis sellest sinu peagi valmivast balletist "Keres" sünnib? Kas see on moodne teos või vastupidi, midagi väga klassikalist?

See ballett on küllalt kaasaegne, aga arvestades seda meest, siis teisalt ka klassikaline – seda mitte klassikalise muusika tähenduses, aga selline soliidne ja klassikalisi jooni hõlmav. Mitte ka liialt eksperimenteeriv, kuigi me teeme seda ka, seal on elektroonikat, kiukse-käukse, veidraid saunde, aga üldkaar on klassikaliste joontega, nagu Paul Keres ise oli, džentelmen viigipükstega.

On sul endal mingeid ambitsioone, mida tahaksid lähiaastatel täita? Veel suuremaid klassikalisi asju teha? Rohkem popmuusikat?

Naljakas on see, et enne esimest EP'd ma mõtlesin rohkem sellele, mis on minu elu eesmärgid ja ambitsioonid. Üks mõte oli siis näiteks see, ma tahan, et vähemalt ühe plaaditäie muusikat avaldataks mingi välismaa plaadifirma alt – selle ma saavutasin esimese EP'ga, mille avaldas Itaalia plaadifirma Rebirth.

Nüüd mul pole olnud selliseid ambitsioone, ei ole mõelnud selliseid konkreetseid asju. Küll aga olen ma vahepeal lasknud peast läbi, et tahaks mingit filmi teha.

Kas pakkumisi selleks on ka tulnud?

On olnud küll midagi, aga ei ole olnud selliseid, mis haagiks väga hästi. See "Kerese" ballett on väike sissevaade sinna maailmasse, ta ei ole küll filmilik, aga ta on lavateos koostöös teise meediumiga. See köidab mind praegu, et mingisugusele filmile muusikat kirjutada – ei tahaks öelda, et filmimuusika poole, see ei pea tingimata filmimuusikalik olema.

Sinu viimase aja lemmiklugu?

Mõtlesin, et kõige ausam oleks võtta see, mis esimesena pähe hüppab. Selleks on Daphni "Face To Face" tema suhteliselt uuelt albumilt. Mega lugu.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: