Arvustus. Reket kaardistab Eesti räpi tundlikumat poolt ({{commentsTotal}})

Reket
Reket Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Reket
„Tuule tee“ (Legendaarne)
8/10

"Tuule tee“ algab albumile, mis ilmub seitse aastat peale sellele eelnenud debüüti, kohaselt: energiliselt ja võidukalt nagu kadunud poja naasmine muiste. Kui esimesest kolmest laulust tsitaate välja rebida ja meelevaldselt kokku põimida, saab isegi ilmestava kujundi: Reesus Kristus tõuseb peale kolmandat päeva üles ja sõidab täistuled ees lennujaamast Tallinna.

Seejärel võtavad sündmused aga üllatusliku suuna- ja meelolumuutuse. Pöördepunktiks on "Rotimürk & Rosé“ - humoorikas träkk, mis peegeldab nii (Eesti?) räppari kuvandi ja reaalsuse vastandit kui kirjeldab ideaalset naist, kes muuhulgas teab täpselt, mida neljaviljapudruga ette võtta. Ja just suhetega seostuv annab kõigele järgnevale enim tooni.

Peale seda jätkub plaat räpilainel, aga juba teise koloriidiga: "Külm sõda“ lisab omapäraste popkultuuriviidetega ("...kui võtan teid tõsiselt, ei saa näpulegi keppi nagu von Karajan“) muidu tõsisele temaatikale väikse doosi huumorit; morbiidsete kaatetitega armukolmnurgast pajatav "Terrori triloogia 2“ on vahest ainus pala, mis erinevalt muust materjalist autobiograafiline ei tundu, kuid sobib meeleoluga hästi kokku.

Minoorsest kõlast ja öisest hõngust kantud noir-räpp tundub üks Reketi omapärasemaid ja lahedamaid tahke olevat: "Kajapargil“ paistis sarnase vaibi poolest silma "Kaheksakaheksa“. Seesama lugu on ka see kohvipaks, mille pealt saab tagantjärele ennustada teist suurt muutust: nii nagu seal, on ka siin omajagu laulmist, mis küll ei ole väga dünaamiline, kuid aitab tõhusalt melanhoolset ning mõtlikku meeleolu luua.

Magushapu ja poeetiline "11:11“ on ilmselt mõnusaim laulukeskne pala. Sander Mölderi produtseeritud "Hommik“ on klassikalisema souli ja bluusi juurtega, aga ometi modernne pala, mis meenutab Isaac Hayesi spoken-word lugusid nagu "Ike’s Rap“.

Albumi lõpp läheb õudusunenäolikust ("Oru hotell“) üle minnalaskva lehvituseni, mis kannab nime "Head teed“. Nimilugu tõmbab otsad kokku ja zoomib kaamera kõrgele-kaugele välja justkui näitamaks, et see on vaid üks jutustus väga paljudest, mida sel maailmal pajatada on. Algust silmas pidades on selline langeva meeleoluga lõpp üllatav, kuid vaatamata sellele on "Tuule tee“ tugev album.

"Tuule tee“ astub "Kajapargist“ erinevas suunas, mis kõrvaldab soovi kahte albumit omavahel võrrelda: pigem täiustavad albumid teineteist, luues mitmekesise diskograafia. Reket on oma räppimistempot aeglasemaks viinud, mis on lisanud sellele efektsust, samuti annavad erinevad namedropid ja emotsionaalne mitmekesisus omalt poolt piisavalt nüansse, et asi teemade kiuste üheplaaniliseks ei muutuks.

Reketi video loole "Võit":

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: