Arvustus. Avoid Dave mõjub veidi liiga demonstratiivse ilutsemisena ({{commentsTotal}})

Avoid Dave Sinilinnus.
Avoid Dave Sinilinnus. Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Uus plaat
Avoid Dave
"Up against the glass" (Solidsound)
6/ 10

Kui muusikas on digitaallõhe, siis Avoid Dave esindab seda edukat poolt, suurepäraselt kohanduvat loovmajandusliku potentsiaali kandjat, moodsat innovatsioonivedurit, inkubaatorit, kus käibefraaside nagu "loomingulisus" tähendus on lähtuvalt hetke arenguvajaduse tuuleiilidele tööstuse survegruppide täita. Bürokraatlik, eks. Aga just seda see muusika eelkõige tähistabki.

Kõik need laulukirjutamise laagrid, ärihuvidest kantud uue meedia kontaktvõrgustikud, püüdlused pääseda tipp-playlist´idesse ja podcast´idesse – sellel taustafoonil higistavad sajad tuhanded artistid, püüavad lineaarselt "väikseid võite" ning samal ajal meeleheitlikult oma kordumatust tõestada. Kuidas ideoloogiliste vastuolude kiuste läbi pressida? Või tänapäeval neid konflikte enam polegi ning kirjeldatud rada ongi ainuvõimalik tee?

Autonoomses plaanis tõestab "Up against the glass" esmalt siiski seda, et teatud viisil muusika tegemine on võimalik kõigil ära õppida. Tore, et geeniusemüüt saab tapetud. Ümbritsevasse konteksti panduna on selliseid hakkajaid vist miljoneid teisigi... wait, ikka kahju, et enam pole geeniust, kellesse uskuda. Võta nüüd kinni...

"Up against the glass" on sisuliselt intellektualiseeritud EDM, parimates lõikudes võimas (näiteks albumi nimilugu). Sest see, mida ma näen esmase muusikalise ideena, tuleb pingutamata kaasa ja tekibki sünergia, mida inkubaatorites igatsetakse. Enamikul puhkudel aga püsib esiplaanil oskuste esitlus, mängitsev tehnokraatlus, mille erinevad voolud muusikamaailmas iga paari aasta järel kantseliidiks muutudes ajastuüleseid monumente ei püstita. Siinse materjali võimalused peituvad lugude, mitte albumi formaadis, mis on nüüdisaegses popmuusikas teadagi sümptomaatiline.

Uut plaati saab vaadelda täpselt samadel alustel kahe aasta taguse Avoid Dave´i debüütalbumiga "Insert Title". Selge edasiliikumine võimekuses. Aga see, mis ma toona ette heitsin – ideeline laialivalguvus –, püsib mulle veelgi väljapaistvama probleemkohana. Meie ees seisab peensustest pungil robot, millele on üritatud üle kanda kogu inimliku tundeassortii andekus. Uncanny valley-efekt on kohati küll natuke kriipiv, näiteks kui kitarrikäik tehnoloogiliselt hea tüki võimu haukab, kuid näib, et seda saab lubada ainult kalkuleerivalt suurtest riskidest hoidudes. Plaati läbib pidev kartus kukkuda minimalismi, kus iga üksikosa potentsiaalne vajakajääk esile võiks kerkida. See on vaade, mille kohaselt peab artist paistma veatu ka ähmastelt aladelt elemente näpates.

Kuulen välja oma maitsele sobivat ainest: Ratatati tüüpi electro-rock´i, Craig Davidi liinis kitarrinäppe-RnBd ("Dope" – justkui sündi-drone´ist vaevatud Inc.), kontekstist välja rebitud microhouse´i helisid, plastist MIDI-trummi breike, ka laia ruumitunnetusega murduvaid rütmimustreid ("Fire" koostöös Sander Mölderiga), isegi 8-bit saunde, melodramaatilist power-ballaadi kitši ("Boxes")...

Huvitav on aga see, et vokaali tämbri kruttimisel pole ühtejärge droppiva tulevärgi keskel instrumentaaliga võrdväärset hoolt kantud. Jääb tihtipeale kuidagi eraklikku, liiga sirgjoonelist rada kaikuma. Paiguti poleks teda justkui üldse vaja, sest nullib korduvalt oma suhtelises argisuses IDMi ja glitch´i markerite keerukad, märksa abstraktsemad plaanid.

Avoid Dave seega püüab saada palju ja kõikjalt ning välistab eos vähe. Nii publiku noolimise kui ka lugude kirjutamise mõttes. Eks siit tuleb ka tõsiasi, et ta suudab küll suurepäraselt oma kirevust piltlikult demonstreerida, aga vähem fikseeritult mõjuda. Ei hakka sellel pikemalt peatuma, aga ega albumi visuaalne kujundus ka kaasa aita. Kokkuvõttes jääb pihku selline suhteliselt elukauge ilutsev konstruktsioon. Teatud tüüpi uusprofessionaalsusel on paraku selline kaastoime.

Aga professionaalsusel on ka positiivne pool, mis vahest kõige olulisem: Avoid Dave täidab oma plaani kõrvalekaldumatu ambitsiooniga. Sümpaatne. Me tajume seda vaeva, mis albumisse investeeritud. Lisaks võiks see album märkida hetke, mil loobume trenditeadliku, mainstream´iga kurameeriva muusika kirjeldamisel "eesti artisti kohta päris hea"-argumendist. Avoid Dave tahab ilmselgelt osaleda suures mängus ja mul oleks väga hea meel kui kõnealust albumit meie raadiojaamades kõvasti mängitaks, et see ahnus ka teisi nakataks.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: