"Keres"

Koreograaf-lavastaja Teet Kask
Helilooja Timo Steiner
Helilooja Sander Mölder
Libretist Andri Luup
Lavastuskunstnik Ülar Mark
Muusikud Yxus Ensemble, Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Tantsijad: Rahvusooper Estonia
Valguskunstnik Margus Vaigur

Esietendus Estonias 3. septembril

Mahukas lavastus "Keres" torkab silma koostöö õnnestumisega: originaalne kujundus tõstab esile muusikat ja sisu: nii valguskujundus kui koreograafia ja videoprojektsioon on Kerese eluloo ja sellega seotud seisundite ja temaatika teenistuses, langemata pelgalt illustreeriva biograafia võtmesse. Mõneti võib lavastust võrrelda ühe teise Eesti Vabariigi 100 juubelile pühendatud suurprojektiga, ooperiga "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas", ent "Keres" mõjub enam, on tugevama kunstilise jõu ja poeetilisema visuaalse keelega.

Loojutustuse asemel on siin pildid ühe inimese elust: sisekonfliktidest ja poliitilisest kontekstist tingitud valikutest ja piiridest. Sellise ülesehituse ja kunstiliste valikutega meenutab lavastus pigem multimeediumlikku nüüdisetenduskunsti või nüüdistantsu teost, joonides alla selle, mida eri meediumitega konkreetse indiviidi elu, tundemaailma ja dilemmade puhul illustreerida või tihendada saab.

Seisund enne narratiivi

Narratiivsest loogikast enam on fookus vaatajas-kuulajas mingi seisundi või üldise mulje tekitamisel. Abstraktsus on lavastuses aga stiilne ja mõtestatud – leitud on õnnestunud ja poeetilisi kujundeid, mis avanevad oma mõjususes erinevate väljendusvahendite ühendamisel. Näiteks üks lavastuse viimaseid stseene kontskingad käes kõndivast naisest, mis saavutab oma mõju alles mälestuse kõlamisel. Nii on panustatud ühtse esteetika leidmisele – kõik kõlab omavahel kokku.

Muusika pingelisus annab hästi edasi Kerese elu ümbritsenud poliitilist pinget ja sellest tekkinud sundseise, niisamuti kui malemängu kui loogilis-mõttelise duelli olemust. Timo Steineri ja Sander Mölderi loodud kohati habras ja kaunis, kohati jõuline ja bassine helikeel on osavalt põimitud tekstikatketega arhiividest. Nõnda luuakse lisaks kunstilise üldistusele ka dokumentaalne, elulooline noot. Tervikuna on muusikaline kujundus väga läbi mõeldud, peen ja suhestub hästi nüüdisetenduskunsti teiste meediumitega, antud juhul video ja valguslahendustega. Estonia laval oli see vist esimene kord säärast bassi tunda ja kuulda… Ning muusika ja koreograafia sobisid kenasti teineteist täiendama: huvitavalt mõjusid just kõne peale tantsitud fraasid.

Klassika peal murtud nurgad

Koreograafia on mitmekülgne ja tõeliselt kaasaegse balleti nägu: all on küll klassikalise balleti kehatehnika, ent murtud nurgad, huvitavad tõsted ja mitmekihiline kompositsioon lubab esile tulla ka kaasaegse tantsu mõjutustel ja klassikalisest balletist enam ka tantsijate individuaalsusel. Sümpaatne on näha, kuidas võrreldes traditsioonilise balleti soorollidega ei mängi siin naistantsijaid vaid õhkavaid ja/või hüsteeritsevaid armastajaid, keda mehed toetavad ja tõstavad. Sugu ei mängigi siin rolli: laval näidatakse eelkõige inimest ja inimlikkust temas, koreograafia ei ole sugu rõhutav ning naisedki teevad klassikalises balletis meeste pärusmaale kuuluvaid hüppeid ja jõulisema keelega liikumisi.

Lavastust võib julgelt soovitada ka neile, keda klassikaline ballett külmaks kipub jätma ning kes loodavad kunstiteosest näha originaalsust ja kunstilist tihendust selge loojutustuse asemel. "Keres" seob ühe geeniuse eluloo ning ajaloolis-ühiskondliku ainese visuaalseks ja kaasaegseks elamuseks, mis avab väljendusvahendite võimalusi uudsete nurkade alt kui mitte kohalikus etenduskunstis laiemalt, siis vähemalt Eesti balleti kontekstis.

Just säärane, traditsioonilise ja ajaloolise peale jõudsalt kaasaegset kihti ehitav ja uuendustele avatud võiks olla ju ka Eesti riik 100 juubeli künnisel. Kultuurivaldkonnas on dünaamika ja uudishimu igatahes üha enam kanda kinnitav nähtus ning sellest annavad tunnistust nii etenduskunsti multimeediumlikkus kui huvitavad ja innovaatilised arengud balletis.