Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus. Taavi Tulevi puhastavad mererütmid

Taavi Tulev salvestamas
Taavi Tulev salvestamas Autor/allikas: Katrina Tulev / Facebook

Uus plaat

Taavi Tulev

"Rand" (ise välja antud)

10/10

Suunised tarbimiseks saab juba albumi "Rand" kaanelt: "...oled Tsitre rannas, suvisel ööl, mere taha loojub suur kuu... Kuulata tavalisel looduslikul tugevusel." Need juhtnöörid on antud juhul olulised, kuna lükkkavad juba eos kõrvale eksitavad ootused.

Tänavusel Docpointil linastub dokfilm "Kujutle, et homme ärgates on kõik muusika kadunud” (Stefan Schwietert, 2015), millles KLFi kunagine liider Bill Drummond teeb katse vabastada vaataja muusikatööstuse haardest, otsides tõelist muusikat loodushelides ja lihtsates üminates. Mitmekülgne multiinstrumentalist Taavi Tulev käib oma uue albumiga "Rand" samasuguseid radu - plaadi ainus pala koosnebki puhtast, ilmselt töötlemata loodushelist. Kuulaja, kes on harjunud pideva lärmitaustaga - olgu see paigal olevalt või kaasaskantavalt elektrooniliselt meediumilt, pannakse alternatiivse valiku ette ja ta on sunnitud enda jaoks tekitama hoopis teistsuguse skeemi, millelt "Randa" vastu võtta. See polegi nii keeruline - lainete korduv randa tulek loob oma rütmi, milles on segunemist ja sisemist liikumist. See on meditatiivne ja isegi teraapiline kogemus - mere rütm on puhastav, müra nullastmes, vaba tööstuslikust ja meelelahutuslikust organiseeritud ning läbimüügile suunatud korraldatusest.

Raske isegi kujutleda, milliseks kujuneb selle albumi edu plaadipoodides ja kas see on üldse olnud tegijate eesmärk. Albumi kujundus Okeikolt püüab igatahes pilku - värviline, naivistlikult lihtsustatud platoo, kus toimetab vaid üks maaalune määratlemisele allumatu olend. Albumit saab aga omatahtsi edasi kujundada, mis lisab eetilise sõnumiga teosele ka visuaalselt esteetilise väärtuse. Piltlikult öeldes võimaldab "Rand" stepsli seinast välja tõmmata, pakkudes omamoodi pelgupaika närvilise ja heitliku maailma eest. Suled silmad, kuulad vaikust.

Siia on peidetud ka dotseeriv noot - Tulev õpetab selle albumiga kuulama ja hindama loodushelisid, neid rütme, millest ongi võrsunud kogu muusika. Seejuures pole Tulev mitte niivõrd helilooja kui vahendaja, kelle meediumiks on heliplaat, album, millega turundatakse tavaliselt hoopis teistsuguseid väärtusi.

Kuidas hinnata? Tavalised kriteeriumid siin justkui enam ei päde, kontseptsioon juba iseendast seda ei lubaks. Seetõttu tulebki väärtustada kontseptsiooni ja selle erandlikkust.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: