"Kõigepealt peab olema natuke õudne, natuke naljakas, võiks öelda, et iga 20 lehekülje tagant peaks naerda saama. Peab olema lugu. Romaan algas narratiivist, sellest, et on tegelased ja nende konfliktid ja tunded. Peavad olema suured probleemid, olgu või surmapatud minu poolest. Peavad olema tegelased, kes on elavad, kelle saab kolme sõnaga elavaks kirjeldada. Nagu Lutsul on, ta kirjeldab "Kevade" esimeses peatükis Tootsi mõne lausega ja ta ongi juba käes. Siis peavad veel olema niisugused juhtumid, et mul lastakse minna natukene tegelase pähe. Sellised hästi lihtsad asjad," kirjeldas Hennoste hea romaani komponente.

Samas tõdes ta, et kirjandus on kaotanud oma kunagise tähtsuse: "Kirjandusinimese teeb see muidugi kurvaks. Kui mõelda, millal kirjandus oli tähtis, siis see oli 19. sajandil, kui Dickens kirjutas ja Zola kirjutas oma "Ma süüdistan", kõik poliitikud hakkasid hüppama selle peale. Siis oli sellel jõudu, aga praegusel ajal ei ole kirjandusel, või vähemalt romaanil enam sellist maailmaparandavat jõudu."

Romaanid on võrreldes Dickensi ja Zola ajastuga mitmes mõttes palju muutunud. "Kui vaadata, mis on toimunud maailma romaaniga, siis nad on lühemaks läinud. On toimunud see, et sealt on ära võetud see, mida inimene saab ise mõelda. Mina ütlen selle kohta, et hakati auke tekitama, võeti järjest tükke välja. Lõpuks me jõuame selleni, et ühel hetkel nõuab see lugejalt nii palju, et seal ongi ainult augud. See on nagu Šveitsi juust ja ma pean püüdma neid auke täita oma mõtete ja tunnetega," rääkis Hennoste.

"Kirjandus on mingil moel vist ammendunud. Suuri probleeme ei saa ju ka sajal eri viisil läbi mängida, mingid vorminipid ja trikid ja võtted, on kõik läbi proovitud," leidis ta.

Hennoste arvates on siiski veel võimalik kirjanduses luua midagi uudset: "Selleks on vaja kahte asja. Üks pool on see, et maailm on liigestest lahti ja inimesed tajuvad, et teisiti ei saa. Kirjanikud olid vähemalt vanasti niisugused inimkonna antennid, kes püüdsid neid pisikesi märke. Avangard püüabki tuleviku märke, neid kätte saada ja neist välja destilleerida midagi uut. See on praegusel ajal ju täiesti olemas. Võttes kasvõi kõikvõimalikud interneti revolutsioonid ja muud sellised asjad – maailm on sügavalt liigestest lahti ja muutub täielikult. Teine on see, et vana keel ei ole enam adekvaatne. Praegu on täpselt see olukord, internetis kujuneb uus keel, uued keelestiilid, all keeled või registrid, mida varem ei olnud. Kasvõi Facebooki otsene kirjalik dialoog, sellest võib tulla mingisugune kiirkeel."

20. sajandi avangardiga keelde tulnud võtted on Hennoste sõnul kustunud: "Enam ei toimi niisugune tempo. Ma toon keelest näite – üks osa, kui tuletada meelde klassikalist avangardistlikku modernistlikku proosat, kus on need tohutult pikad sisemonoloogilised laused, see praegusel ajal enam ei toimi, aga ikkagi kirjutatakse seda veel edasi. Teine näide, mille tõi avangard oli nn kinostiil, need olid sellised lühikesed laused, kus olid ära jäetud sidesõnad ja seosed. Praeguseks on saanud sellest üks stiil, mida ma vihkan. Kirjutatakse neid lühikesi lauseid ja korratakse. Mul tõusevad ihukarvad püsti, kui ma sellist teksti loen. Need on kulunud, nad ei tööta enam."

Avangard ei ole Hennoste sõnul midagi sellist, mida saaks esile kutsuda: "On vaja inimest, keda tabab geniaalne vaim, kellel on see intuitsioon ja kes suudab selle välja plahvatada."