"Eesti lugude" ankeet. Liis Lepik: dokumentalist peaks pinnale tooma mõne homo, pagulase, mustanahalise või moslemi
30. märtsil jõuab eetrisse "Eesti lugude" seekordse hooaja viimane film, milleks on Liis Lepiku "Viimane lend", mis räägib koolist, mida hakatakse sulgema. Filmi autor võttis vastata ka mõnele meie esitatud küsimusele.
Liis Lepik
Lõpetanud dokumentalistika magistrantuuri Balti filmi- ja meediakoolis ja täiendanud ennast Berliinis visuaalantropoloogia erialal. Tegutseb produtsendi ja režissöör-operaatorina produktsioonifirmas Kultusfilm. Tootnud filmid "Alati on alati“ (rež. Tõnis Lepik) ja "Piimariik" (rež. Vahur-Paul Põldma), samuti autorina tudengifilmi oma vanaemast "Neljas“ ja filmi Süüria põgenikelaagris tegutsevast moslemist "Kahe maailma vahel". Hetkel töötab 1970. hipiliikumisest jutustava filmi "Nõukogude hipid" kallal, mille režissööriks on Terje Toomistu.
Mis on teie filmi põhiline idee?
Filmis näeme maakooli, mille saatuseks on sulgemine sarnaselt paljudele teistelegi maal tegutsevatele väikekoolidele praegusel ajal. Film aga ei lahka sulgemise problemaatikat, vaid keskendub kooli viimase aasta jälgimisele ning näitab selles tegutsevaid inimesi ja nende omavahelisi suhteid. Peategelaseks on 8-aastane esimese klassi õpilane Kristo.
Miks valisite just sellise teema?
2014. sügisel nägin ajalehes uudist, et Kasari kool Läänemaal otsustatakse sulgeda. Elan ise Tallinnas ja selle kooliga varasemat kokkupuudet ei olnud, kuid tekkis huvi ja ka mure selle suhtes, mis maal toimub. Filmi tegemine andis võimaluse kogeda väikese kooli südamlikku ja intiimset keskkonda ning seda ümbritsevat rahulikkust. Samal ajal oli võimalus rännata mõtetes ka oma lapsepõlveradadel.
Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti Lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?
Kindlasti mitte. "Eesti lood" on olnud eetris juba pikka aega ning võin ehk öelda, et viimase viie aasta omasid tean paremini. Meelde jäävad filmid aga erinevatel põhjustel: kas teema, autori, erakordse andetuse, andekuse või veel mingil viiendal põhjuse tõttu. Igaüks õigustab oma kohta. Selliseid filme "Eesti lugude" seas on palju, nimetaksin vaid mõned: Riho Västriku "Elu lainetel", Liis Nimiku "Parem homne", Anu Auna "Looduslaps", Peeter Vihma "Rist ja viletsus", Markus Oravi "Stromka".
Miks otsustasite osaleda "Eesti Lugude" sarjas?
Ega mul siin palju otsustusõigust endal polnud, mingi hääl peas või hinges kordab mulle pidevalt, et pean tegema dokumentaalfilme. "Eesti lugude" toetusskeem andis vähemalt võimaluse sel teel mitte pankrotti minna. Oli idee ja leiti, et ka teistele Eesti inimestele võiks see teema huvi pakkuda. "Viimane lend" on minu teine "Eesti lugu" režissöör-operaatorina.
Milliseks peate "Eesti Lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?
Enne olid kroonikad, nüüd on "Eesti lood". Usun, et nende väärtus kasvab ajas, sest filmid enamasti kajastavad teemasid, sündmusi ja isikuid, mis on praegu aktuaalsed, kuid süüvivad nendesse põhjalikumalt kui lihtsalt mõned telesaated.
Milline on teie arust Eesti dokumentaalfilmide olukord praegusel hetkel?
Hea on see, et dokumentaalfilme tehakse, selleks on loodud võimalused ja on ka andekaid tegijaid. Ootan alati põnevusega näiteks Kullar Viimse ja Liis Nimiku töid. Võrreldes aga välismaa festivalidel nähtud dokkidega tundub mulle, et Eesti filmid käsitlevad tihtipeale kergemaid teemasid ja pinnapealselt.
Minu meelest võiks dokumentalistide üheks ülesandeks olla ka sotsiaalselt tundlike teemade kajastamine ühiskonnas ja sellega seoses teatav vastutus minna süvitsi ja näidata, kuidas siis inimesed tegelikult elavad. Tundub, et selliseid filme on vähe. Ühest küljest näib, et teemasid nagu on – kõik pidevalt vaidlevad ja vastanduvad omavahel. Võib-olla on aga elu Eestimaal lihtsalt nii heaks läinud, et inimestel ei ole enam tõelisi probleeme ja nad vaid täidavad oma sisemist tühjust üksteisega kraageldes. Siin võikski dokumentalist sukelduda ja tuua pinnale mõni nälgiv laps, pagulane, homo, moslem, mustanahaline või natsionalist. Hirm tekib alati teadmatusest ja hirmunud kõrid kisendavad kõige valjemini. Lõplikku tõde ilmselt olemas ei olegi, aga usun, et kõigile tuleks kasuks oma maailmapildi avardamine.
Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?
Imetlen väga vanema põlvkonna dokumentaliste. Kui peaksin ühe filmi valima, siis oleks see Andres Söödi "Jaanipäev". Oma filmi kontekstis tooksin välja ka Peeter Toomingu 1982. aastal valminud filmi "Kassilaane", mis räägib koolist, kus õpib vaid üks õpilane ja seda ei kavatsetagi sulgeda. Mitmekihiline film.
Sinu film võtab kokku selleaastase "Eesti Lugude" valiku. Mida sa ütleksid filmitegijatele, kes sooviksid järgmisel hooajal osa võtta? Mõni soovitus, ettepanek, teema?
Julget pealehakkamist! Tehke südamega ja otsige endale hea produtsent.