Seks muusikas ei ole tegelikult midagi üllatavat, sest RnB ning must muusika üleüldiselt ongi väga kehaline. Oluline ei ole mitte muusika kui hunnik noote, akorde ja "istun-käed-põlvedel" akadeemilisust, vaid kuulaja on selles protsessis kogu enda füüsisega sees - ainsaks tajumeeleks ei ole mitte kõrvad, vaid muusika halvab sind varvastest juukseotsteni. Käed ei ole mitte enda põlvedel, vaid kaaslase puusadel või tagumikul. Aga kui enamasti säilib mingigi aukartus ja tõrge seksi suhtes, siis dvsn jätab kõik kõrvale. Ta tõdeb, et isegi kui ta on südames täiesti katki rebitud ja vihkab naist, siis sooviks ta temaga ikka vahekorda astuda.

Kui tänapäevane post-RnB (või siis PBRnB, aga see on lihtsalt okseleajavalt idiootne termin) ehitab kohati kuulaja ning enda vahele seina, millest läbi võib vaid õrnalt tajuda sensuaalsust, kirge ja füüsilisust, siis dvsn ronib sülle ja suudleb kaela. Otse ja julmalt, see ei ole talle probleem. Seksuaalsus on tema muusikast täielikult läbi imbunud ja see ei kao hetkekski. Gospelkoor, kes inglihäälel taustal ümiseb või vajalikul hetkel refräänis kaasa hüüab, ei ole antud juhul erinevalt soul-, funk- ja gospelmuusikast absoluutselt sakraalne ega suursugune. Pigem arg ja häbelik, kes sulle kõrva sosistades külmajudinad seljale toob. Kohati meenub The Weeknd, aga tema justkui habras seksuaalsus on pigem macho-poosiga, see ei ole ülim armastusavaldus.

"I think we're in too deep, I don't wanna pull out" hüüab Daniel Daley loos "Too Deep" ning see ei tähenda mitte ainult metafoorset armastusest loobumist, vaid see on küündimatu armastuse realiseerimine. See plaat ei tegele mitte armastuse leidmise ning selle hoidmisega, vaid probleemiga, kus seda on liiga palju. Olukorda, kus suudlused, lähedus ja isegi seks ei suuda seda armastust täita. "If I could have sex with you, I could make it better". Üllataval kombel ei muutu see aga kordagi vastikuks ja veidraks. See ei ole nagu George Michaeli higine hurm või mustade "lembelaulikute" (Jeremih, Trey Songz) imal kiim. dvsn muusika räägib otsekui unistustest, mis on täitunud. Tõeks saanud fiktsioonist.

Samavõrd tähelepanuväärse intensiivsusega on suutnud armastusega seotud täitmatust kirjeldada noor produtsent Ta-ku. Tema lugu "Love Again" räägib armastaja suu läbi, kes puistab enda kaaslasele südant, teadmata sealjuures, mida ta täpselt tahab. Ta tunneb selle naise vastu tohutut kirge, vihates teda samal ajal kogu südamest - sõnad on kahemõttelised, ta ei kavatsegi rääkida nii, et sellest midagi järeldada saaks. See on aspekt, mida ka dvsn'i puhul näha võib. Lihtsa trummimasina saatel saab kuulaja osa olukorrast, kus seks on armastusest üle. Füüsiline kirg sunnib kõrvale jätma kõik vead.

dvsn on märk sellest, et RnB ei ole tänaseks muutunud ainult kunstiliseks vahendiks, vaid seal on säilinud ka piisavalt armastust, kirge ja füüsilisust. "Sept. 5th" on plaat armastusest seksi vastu ja seksist armastuse vastu ning sellest hetkest, kui need kaks ei asu enam samas skaalas. "Tonight I got the time, so come, fuck with me now". Täpselt selline plaat ongi.

Kuula lugu "The Line", mis kõlab mulle esimesel korral kui Justin Bieber. Õnneks sain teada, et ei olegi tema ja pääsesin bieberfeverist: