Mustast popmuusikast on praegusel hetkel juba võimatu mööda vaadata. Hip-hop, RnB, soul ja disco on kõik teelahkmel kokku saanud ning žanripiirid ei oma enam algset tähendust. Drake, Anderson .Paak, Beyonce, Frank Ocean, Sampha, kohati isegi viimane Kanye ei nõua liigitust, nad teevad popi musta muusika reeglite järgi, tugeva autori käe ja maitsega. Isegi Ed Sheeran, punapäine Briti lembelaulik, soovib oma muusikas olla pisut must…

The Weeknd ei ole aga justkui kunagi sinna komplekti kuulunud. Kodutu hipsteri soeng, inisev hääl ja pigem nullindate RnB traditsioone järgiv maneer on hoidnud tema mingis nišis, ronides küll aeg-ajalt valguse kätte ("Can’t Feel My Face", "Wicked Games"), kuid astudes üldjuhul paar sammu teest kõrval. Noh, mida oleks üldse teha kommertsis albumiga "Trilogy", mis kestab ligi kolm tundi?

Uus, järjekorras juba neljas album tõestab aga vastupidist. See on superstaari plaat, mille iga nägu, kõla ja emotsioon on timmitud täpselt. Ei, mitte masinlikus-tehnitsistlikus poptööstuse mõttes, "Starboy" on näide just käsitöölase pühendumusest. Ühel hetkel maitsekas peo-house ("Rockin’"), järgmisel post-Jackson raadiodisko ("A Lonely Night") ja süntesaatoripunk ("False Alarm"). Iga lugu on individuaalselt paar kraadi üle vindi, et teenida tugevamat tervikut.

Plaati iseloomustab pop-kitš, kus iga löök on täpne ja kaalutud ning klišeedemeri ei löö lainetena üle pea, vaid tabab täpselt õiget punkti. Kuigi nii helikeele kui produktsiooni poolest tundub "Starboy" tihe ja maksimalistlik, on seal samal ajal näha ka tugevat sõela ja julgust lihtsustada.

Õhku on piisavalt, et muusika oleks kergesti seeditav, raadiosõbralik, kõrva paitav. See kõlab banaalselt, aga The Weeknd on lihvinud nurgad maha, muutudes meeldivalt ümaraks. Mahedus ja kerglane olek on antud juhul voorus, The Weeknd ei esita kuulajale nõudmisi, vaid laskub pigem samale tasemele, tehes omapoolseid järelandmisi.

Sealt lähtub samas ka albumi suurim miinus, kuna kohati hakkab popihaamer liiga tugevalt virutama. Lood "Ordinary Life" ja "Nothing Without You" kriiskavad, lärmavad, karjuvad, virutavad naiivse ja lollaka bassiga vastu pead ja tõmbavad liialt tähelepanu. See lõhub tervikut ja mõjub asjatuna. Ühest küljest saanuks öelda selle kohta "tark raadiopop", aga need hetked toovad välja selle leegiheitjate, tantsutüdrukute ja hullunud naisfännide vahel kargava staari. Kellele meeldib, kellele mitte, minu arust lihtsalt lati alt läbijooksmine.

Samas on hämmastav, et The Weeknd suudab täita ligi 18-loolise albumi ilma eriliste kaasvokalistide ja -autoriteta (olgu, Lana del Rey ja Kendrick Lamar sobivad siiski valatult). Mustas muusikas on see viimasel ajal suur haruldus, on justkui eeldus, et plaadile tuleb kaasata kümneid artiste, et anda viimane vunk. "Starboy" on aga ilma selletagi varieeruv ja mitmekülgne, The Weeknd ei oskagi üllataval kombel ainult iniseda, kohati ta karjub, on isegi hetki, kus laulab ilusa häälega. Ausalt.

Albumi tähelepanuväärseim kaasautor on aga Daft Punk ("I Feel It Coming", "Starboy"), kes on jätnud sinna tugeva jälje. "Starboy" olekski justkui edasiarendus või parandatud versioon sellest, mis läks valesti Daft Punki plaadiga "Random Access Memories". Siingi on südames tugevad sündid ja voogavad meloodiad, aga muusika on loogilisem ja ajakohasem.

Teatud mõttes ongi "Starboy" ajastu märk, sama ideed kannab enda värske plaadiga ka Drake ("More Life"). Mööda hakkab saama singlite ajastu - kui aastakümneid on artist suunanud enda kommertspaueri albumi mõne loo peale, siis nüüd hakkavad rokkima albumid. Kümme, viisteist, isegi kakskümmend lugu võivad vabalt kogu täiega end tabelitesse murda. Ja seda on juhtunud, Drake’i plaat jõudis tervikuna Billboardi, samamoodi The Weeknd. Isegi skitid, üksikuna justkui tühised lood murravad singlitabelitesse. Käes on albumite ajastu.

Tegu võiks olla põhimõtteliselt perfektse albumiga, kui The Weekendil oleks veel pisut rohkem julgust seda kõike kokku tõmmata. 18 lugu on veidi liiga suur tükk ning seda on tunda, sest pealtnäha täiuslik tervik siiski logiseb lähemal vaatlusel siit-sealt.

Kiiduväärt näide siiski sellest, kui mitmenäoline võib üks popalbum olla.

Lõpetuseks paneks hoopis ühe toreda mash-up'i. Sari "Stranger Things" kohtub The Weekndi ja Daft Punkiga: