Lana Del Rey neljas rahvusvaheline album (tegelikult viies album, aga esimest, omanimelist, aastast 2010, keegi eriti ei arvesta ja ega pole põhjust ka) on jube pikk, 72 minutit ja selle ajal jõuab teha ja mõelda nii mõndagi.

Esimene mulje: kas markeerib seekord lugude olematust oma tavapärase õhkamise ja retrolainetamise ja pühalike arranzheeringute ja õdusa aeglusega? See mulje kukkus valdavalt ümber, lood seisavad ka vaaba all koos, aga eelmise albumi "Honeymoon" helikeel oli vähem populistlik, napim ja nõiduslikum. Ega ei saanud "Honeymoon" vist maailma kriitikutelt liiga palju pai ka. Lana on tagasi paisutatud saundi juures.

Avalugu "Love" (vaadake alt videot), "Cherry", nimilugu koos The Weekndiga, "Summer Bummer" koos ASAP Rocky ja järjekordse tõusva räpinimega Playboi Cartiga, "God Bless America – And All The Beautiful Women In It" ja "Beautiful People Beautiful Problems" koos Fleetwood Maci Stevie Nicksiga lähevad plusspoolele, "13 Beaches" ning "Heroin" ja ehk mõni veel võinuks välja jääda. 72 minutit, lõpuks hakkab pea huugama. Kuigi tegelikult on kõik ilus. Kunst peab olema lühike, siis on elu pikk. Ka nii võib vahel tunduda.

Teine mulje: ebaühtlane. "Lust For Life" Weekndiga ja "Beautiful People..." kuuluvad täitsa nagu eri albumitele. Ühest küljest Lana endiselt flirdib hiphopkultuuriga, teisest küljest traditsionaalidele toetuva ameerika estraadiga, ja mõnigi "teise külje" pala on loomult folk, produktsioonilt Frank Sinatra 2017. Kahe külje kokkuvõttes kõigile, kõigile midagi, noortele, vanadele, muistse maitsega hingedele ja vabadele. Erinevalt "Honeymoonist" tundub, et Lana tahab meeldida, trotsi enam pole. Miks mitte. Elu õpetab. Artistlikkus käib popkunsti juurde. Kuulan viimased lood kolmandat korda ära ja album tõmbab endale kaane peale. On piisavalt ühtlane siiski. Võibolla liigagi ühtlane. Ja liiga pikk.

Kolmas mulje. Ma saan aru selle puudustest, pikkus, populistlikkus, mingi nihe narratiivis, mõni vesine lugu. Aga Lana Del Rey kehtestab end selle plaadiga. Esimene plaat oli uje, teine igav, kolmas salapärane, neljas tulistab kõigist torudest praeguseks väljakujunenud Lana firmasaundi: aeglase, petlikult malbe, tegelikult üpris jõulise orkestreeringuga raugelt meloodilised poplood, mis töötavad tänu vastandite koosmõjule: tume, aga ülev. Õõnes, ent sisukas. Vanaaegne, aga tänapäevane. Must muusika kontra eriti valge muusika. Gospel kontra hillbillies. Ülev vs madal. Kõrge kunst, aga lausdemokraatlik. Intiimne, kuigi miljonitele.

Tulemus. Vaatamata albumi puudustele ja artisti ahnusele pääseb see plaat mõjule. Miks? Võimas muusik võibki endale palju lubada. Sealhulgas eksimisruumi. Üksikud lood tõusevad esile ja töötavad tõhusalt, samas, kui plaat johtuvalt pikkusest jääbki taustale käiama, ei ole selles helimahlas kehv oma elust tund ja veerand veeta, sest meeleolu on pigem rikastav kui roiutav, mõnigi pala paneb maailma asjadele mõtlema. Isegi tekste võib kuulata.

Üks näide. "God Bless America – And All The Beautiful Women In It". Kui noor poolalternatiivne eesti muusik täna sellise poploo teeks ("Jumal, kaitse Eestimaad ja kõiki Eesti kauneid neide!") - kas ta skooriks nn vastakaid tundeid?! Nõretav patriotism ja siredad piigad, komplekt missugune.

Eestis on tekkinud kontingent noori ja mitte nii noori, kel tekib valuline vastureaktsioon, kui keegi ülistab või armastab oma kodumaad (Eestit). Kiitja tembeldatakse kohe natsiks või konservatiiviks või kriitikameeleta tölliks. Hiljuti kostus näiteks laulupeovastaseid hääli. Ei ole ma marurahvuslane, vaid ikka avatud inimene, aga mis saaks olla selle vastu, kui tuhanded noored laulavad ja tantsivad? Koorilaul ei ole päris minu plaat, aga see on ju armas, kui lapsed laulavad ja tantsivad. Üleriigiliselt midagi armsamat ei olegi.

Milline kompleks peab olema mõnel. Ma ei toeta paljudes asjades praegust Eesti valitsust, aga Lana Del Rey ei toeta ka Trumpi. Mitte, et ma Ratast ja Trumpi võrdleks, aga Eesti on midagi enamat kui üks valitsus ja Ameerika on ka midagi enamat kui Trump.

Ühesõnaga, Lana võrdub suured tunded, kas sa neisse usud või ei, kuid antud juhul on see popmuusika ja sellist žanri ei ole mõtet lahjalt teha.