Lana del Rey, kodanikunimega Elizabeth Woolridge Grant, on öelnud, et ta on nagu "gangsta Nancy Sinatra". Kui 2011. aastal jõudis Stranger Records vahendusel avalikkuse ette tema singel "Video Games", siis tundus see täiesti kohane võrdlus. Südantlõhestav ballaad on pandud kastmesse, kus tulevad juurde sügavad timpanid ja meeletult hingekriipivad viiulid – sellist kõla ei tulnud 21. sajandi naisvokalistide puhul just tihti ette. Põnevusega oodati, millega 27-aastane lauljatar edasi üllatab.

Tema läbilöögi taganud album "Born to Die" kujunes aga segaseks oopuseks – justkui "Murder Ballads" aegne Nick Cave oleks sattunud kokku Shirley Bassey'ga ning nad oleks koos leiutanud saundi, millega aastaid hiljem läbi lüüa. See oli äge, sest midagi sellist ei olnud poppmuusikas kuulda. Täiesti segane komplekt - kusagil on hip-hop, vaikselt hoiatab taustal Ameerika 60ndate traditional pop ja hingepiinu on selle kõige kõrval rohkem, kui aastakümneid joonud ja suitsetanud käriseva pubimuusiku loomingus. Kuid see kõik oli veidi liiga segaduses, liiga ambitsioonikas.

Teise albumi "Ultraviolence" puhul võttis ta endale külje alla veel ka The Black Keys'ist tuntud Dan Auerbachi, kellega koos lõid nad veelgi ängistavama plaadi. Kitarr vingus ja mässas nagu Riho Sibul "Mustal", tuba oli veel rohkem suitsu täis kui esimesel plaadil. "Born to Die” raadiopopilik ambitsioon oli kadunud. Plaat oli selleks lihtsalt liiga valus, et seda raadiotes mängida. Muusikaajakirjandus pidas teist plaati paremaks, kuid üldsus oli segaduses – kes siis ikkagi on see Lana?

Ja veidi enam kui aasta hiljem ilmuski kolmas stuudioalbum. "Honeymoon" puhul ei teki aga enam mingeid küsimusi. Lana ei ürita enam olla pop erinevalt esimese albumi ambitsioonidest. Ja ka muusika pole enam sedavõrd häirivalt sentimentaalne nagu oli "Ultraviolence". Kõik on otsekui paika loksunud. Tegelikult ma valestasin kolm lauset tagasi. See plaat tekitab isegi nii palju küsimusi, millele aga vastuseid ehk polegi. Ja ei olegi vaja.

Samanimeline lugu "Honeymoon" avab plaadi. Viiul lükkab käima pala, mis on enda kõladega nii hingepõhjast ja hirmutavalt valus, et seda on lausa raske kuulata. Aga lüürika ei räägi absoluutselt valust ega piinadest, pigeb annab positiivse noodi, pakub lootust. Ma küsin: mis toimub? Ma ei mäleta, millal mul see küsimus viimati plaadi esimese loo peale juba tekkis. Lana on peast vist veidi segane. Aga mulle see meeldib.

"Terrence Loves You" kõlab läbi udu. See õrn-õrn klaver, mille nootidevahelised pausid tekitavad samasuguse resonantsi ja maagia nagu Arvo Pärdi "Für Alinas". Ja see saksofon, mida nagu ei olekski olemas. See on kui üksildase näkineiu nutulaul üle uduse koidukumas mere. Lisaks muidugi ka kummituslik "Ground control to major Tom" kõige selle vahele. David Bowie ise ei ole ka kunagi nii müstiline olnud, kui temale austust avaldav Lana.

See on pöörane. Täiesti hullumeelne plaat. "Freak" on selle aasta parim RnB pala, aga see ei ole RnB. Ei oma aga isegi tähtsust, kuidas seda lugu defineerida. Hommik kell kuus pimedas ööklubis, kus baaridaam teeb viimaseid kokteile ning higine öine pseudo-sensuaalsus on hääbunud. Kuid inimestes on veel viimane energia ning selle täiesti südametu trummimasina saatel võetakse end veel kokku. Salvavalt kiljuv kitarr seob selle kokku ning see magus absurd võtab jalust nõrgaks. Kedagi ei huvita, kas kuulda on RnB või mis täpselt. See lihtsalt toimib nagu vaja.

"Salvatore" on nagu Hispaania? Itaalia? Võrgutav tango või surmamarss - taustal põrisev kõle marsitrumm ei anna vastuseid. "24" on "Goldfinger" järel kõige parem Bondilugu. "Religion" sobiks Sergio Leone ükskõik millisesse filmi – perfektne vesterni tunnuslugu, aga seal on lisaks vilisev sünt ja hip-hop trummid. "God Knows i Tried" sarnast delta bluesi ei ole tunda olnud alates Muddy Watersist. Seda kõike on nii palju, et mul on pea täiesti sassis ja ma ei saa midagi aru.

Lana del Rey on täielik meister. Sest see plaat ei järgi midagi. See on anarhia muusika kui sellise vastu. Ta teeb filmimuusikat, mille jaoks ei ole filme vaja. Ta teeb bluusi nii, et see on jälle aktuaalne. Ta teeb maailma kõige masendavamaid positiivseid laule. Ja plaadi lõpetuseks esitab Nina Simone'i kaveri "Don't Let Me Be Misunderstood" näol justkui soovi - ärge saage minust valesti aru. Ma siis vastan fännikirjaga:

Lana, ma olen seda plaati kuulanud juba kümneid kordi, aga ei, ma ei saa sinust valesti aru. Mul on nii palju küsimusi, et ma lihtsalt ei saagi aru. See on nagu saladus, mida sa lubad mul kuulata. Justkui selline unistus, isegi unenägu, kus ei ole mingeid piire sellel, mida võiks muusikas teha. See on uskumatult võluv ja täiesti segane. Lana, sa oled peast tõesti hull, aga ma armastan seda.

Maksimumi ma aga sellele anda ei saa - plaadi esiksingel "High by the Beach" on samasugune totaalne popp-katastroof nagu oli Black Eyed Peasi 2005. aasta muidu suurepärasel plaadil "Monkey Business" lugu "My Humps". Kui te seda Lana pala veel kuulnud ei ole, siis jätke vahele. Kui plaadi peal tuleb, siis hüpake üle. Ja kui video ette satub, siis ärge seda ka vaadake - nii jääb teile lihtsalt palju parem mulje. Seal on mingi paeluv kriitika meediatähelepanu suhtes, aga see on nii banaalselt esitatud, et ma ei saa lihtsalt aru, milleks. Videos automaadiga helikopter alla tulistada?

Kõigele vaatamata on "Honeymoon" selle aasta üks parimaid plaate. Suur plaat selle sõna kõige otsesemas mõttes. Teetähis isiksuseprobleemides vaevlevas poppmuusikas, kus muusikud ei suuda otsustada, kes nad täpselt on - võtame siis kas Miley Cyruse, Taylor Swifti või kohati ka Beyonce. Vaadake lihtsalt Lanat - ta otsustas, et ta ei üritagi midagi määratleda. Ta lihtsalt teeb muusikat. Ja teeb seda kuratlikult hästi.

PS! Totaalne suur külmajudin on plaadil interlude "Burnt Norton", kui Lana loeb ette T.S.Elliotti samanimelise luuletuse - ma kuulaks vabalt ükskõik millist audioraamatut, kui Lana enda ärasuitsetanud inglihäälega seda ette loeks

Muusikapalana lisan siia juurde hoopiski Lana del Rey loo, mis oli tunnusmeloodiaks Tim Burtoni filmile "Big Eyes" - lugu, mis ei olnud küll tema kolmandal stuudioalbumil, kuid mis näitas juba 2015. aasta algul, et ta on leidnud mingi uue suuna. Seepärast on see lugu otsekui sissejuhatuseks sellesse meeletusse nimega "Honeymoon":