Üks kõige jälgimaid muusikalisi vabandusi kõlab nii: aga see on (täiuslik) pop. Pop õigustab igavaid plaate, pop toob Carly Rae Jepsenid, Keshad ja Charli XCX-d "indie-"magasinide (pitchfork) päeva plaatideks, pop annab lamedate artistide taguste produtsentide (Max Martin!) üheülbalise looehituse järgi kindlad suunad järgnevatele pop-produtsentidele ja -artistidele: elutu tõnkuv 4/4-biit, kuiv, bass, mis on oma arust turbo, aga tegelikult zombi, kuiv pinev nukulaul, kuiv, sutsuke "alternatiivset" "dubstep"-tärinat (dubstep'is ei ole tärinad, seal olid pigem värinad), ja võib-olla juba ka nii uut asja nagu trap!

Jumal hoidku, ma vaatan niimoodi "paberil" see kõlab juba peaaegu hästi. Taylor Swift. Jessie J.

Aga ei. Ja siis mingi jõukultus! Ja kõik on jumala korralik! Ratsionaalsus. Kuivikud. Vaatamata sellele, et tüdrukud esinevad vuplites! Kuivikud! Produtsendid on leidlikud, küll nad oskavad ka mingid klõbinad või kõllid, nagu mis inimesi telefonile kutsuvad, lugudesse tähelepanu äratama toppida. Ed Sheeran (ei käi siia alla, aga on sama kuiv).

Samal ajal unustatakse, et kõik see on tehtud eesmärgiga olla tavaline, kõigile arusaadav, järgida kõiki müütilisi moodsaid standardeid. Selena Gomez. Foxes. Olla publikule pugeja. Lorde. Samal ajal tehakse uut ja põnevat saundi ikkagi programmiväliselt. Isegi igasugune avangard, kui see muutub programmiliseks, tühistab iseennast.

Peaaegu nii juhtus The Weekndiga pärast tema triloogiat. Inimene (Abel Tesfaye) on ühtäkki kuulus ja kas see mängib ta nurka? Kas tipp-produ ("The Trilogy") jääb tunduvalt nõrgemate produde orjaks, mis? Kuulab, mis Harryd ja Danny Boyd ja Bizzyd talle ütlevad? "Kiss Land" jäi tema kolmele esimesele miksteibile alla (kuigi nii andekas inime nagu Abel ei saanud muidugi teha lausa halba plaati, oli see pisut lati alt ikka ja ei ole pidanud ajale vastu erinevalt plaatidest "House Of Balloons", "Thursday" ja "Echoes Of Silence". Chvrches number kaks. Pop pop pop. Pop.

Jumalast head poppi tehakse kogu aeg, tõestuseks on Tame Impala, Jamie xx-i või Nocturnal Sunshine'i tänavused albumid. Üldiselt on DJ Marky ja Julio Bashmore ka pop, aga nad ei lähe labaseks. Pop no pop.

Ja jumal tänatud, The Weekndi uus album on seesamune endast ja kuulajast lugu pidav pop. Sama hea nagu uus Prince (üllatusplaat). Või sama hoolega, maitsekalt produtseeritud, komponeeritud, paika pandud nagu uus Lana Del Rey (kes ei ole seni lahe olnud mu meelest ja ma tean, et kõik arvavad vastupidi).

The Weeknd, "Beauty Behind The Madness" - pealkiri paneb paika. Hullus, ilu, ja et kumbki liiale ei läheks, siis on siin ka parasjagu ratsionaalset poppi, kalkuleeritud saundi, aga pigem kosmosega kooskõlastatud universaalsete reeglite tasandil, mida on vürtsitatud ka mitmete dionüüsiliste üleastumistega (ma ei räägi rõvedast tekstist).

Illangelo ja tuhat viletsamatki produtsenti on siin Abeli taga klahve rutjunud ja aju vaevanud (ei tea), see õnneks ei kosta siiski välja konstrueeritud, geneerilise produtsendipopina, kus artist, Abel, on marionetiks, hologrammiks põmst. Miks seda gängi siia vaja oli, äkki oli kambavaim (interneti vahendusel). Või siis: nii käib. Ükskõik, Abel jääb peale, see on tema plaat, ta järgib reegleid loominguliselt ja seetõttu võib seda nimetada PBR&B plaadiks, aga võib seda lolli õllest tulnud nime ka vältida. Vaatamata produtsentide armeele on "Beauty..." pigem autori-RNB plaat.

Siiski on siin pettumusi: põhihitt "Can't Feel My Face" on programmiline sentimentaalsus, aga ei lähe ka selles põhjani, ta on pigem tüütult, kui kriminaalselt näkkukargav paluke. "Shameless" on Ed Sheeran, kuigi kidrasoolo ja banaalsed, ent mõnusad hei-hõiked nats päästavad. Plaadi teine pool vajub üldse ära, kuni tuleb "Prisoner" koos Lana Del Reyga.

Täitsa okei plaat. Kõlbab nii eurohipsteritele ökosalati kõrvale kui normaalsetele, tavalistele inimestele (kui lapsed magavad) kui muidu igasugustele, kes muusikat armastavad.

Üks vingemaid lugusid on see: