Ülimenukas, lugematute auhindadega ülepärjatud ja hetke kuumim popstaar The Weeknd (pärisnimega Abel Tesfaye) on pärast nelja-aastast hingepausi tagasi uue albumiga. Falsetti omav laulja on pälvinud palju võrdlusi Michael Jacksoniga, mis on kõva tunnustus. The Weeknd alustas iseseisva artistina, avaldades miksteipe, mida on kirjeldatud tumedate toonidega alternatiivse R&B-na. Tõus tippu on olnud väle ning kümne aastaga on muutunud The Weekndi elustiil nii palju, et liinibussi asemel sõidab ta nüüd Porsche Spyderi või tuttuue Mercedesega, rendikorteri asemel on tal 20 miljoni dollarine luksvilla. Ning kuigi The Weeknd on Tesfaye alter ego ja lavategelane, on selles karakteris rohkelt omaeluloolist ning lüürikas kajab läbi päris palju seiku tema argielust.

The Weeknd laulab uuel plaadil kokku-lahku-suhtest endise armastatuga (kelleks on tõenäoliselt supermodell Bella Hadid), pettumisest kuulsa ja rikka elustiilis, narkootikumidest, möllupidudest, depressioonist ja üksildusest. Võiks arvata, et tipus olek on toonud artistile rahulolu, aga lugusid kuulates tuleb välja tõsiasi, et The Weeknd on hoopis õnnetu ja murtud mees. Samas pole tal mingit konkreetset sõnumit ega hoiatuslugu ning ta soovib lihtsalt tundeid kuulajaga jagada. Album on talle pihitool, kus avaldab patukahetsust rajalt kõrvaleastumise pärast. Tesfaye on loovutanud kolm tilka verd popmuusikamaailma kuradile ning The Weeknd ei pääse enam vabama õhkkonnaga iseseisva muusiku päevadesse: "Ma ei saa magada, sest mul on olemas kõik, mida eales tahtnud," laulab piinatud popstaar. Kui ta saaks, kuivataks ta oma pisarad sajadollaristega, aga koroonakriisi päevil on sularaha täiesti aut.

Albumi on kokku pannud massiivne tiim laulukirjutajaid ja produtsente, neist põnevamad on Oneohtrix Point Never ja Tame Impala ehk Kevin Parker. Näha aga produtsentide seas nime Max Martin on pigem ohu märk. Tegu on elukutselise hitimeistriga, laiatarbepopi Obi-Wan Kenobiga, kelle filosoofia muusika tegemisel on alati olnud järgmine: milleks teha muusikat tuhandetele inimestele, kui seda saaks teha hoopis miljonitele? Seega on Martinil muusika tegemisel peas haudumas pumppüssi turundusstrateegia meetod, kus lõpp-produktil on teravamad nurgad maha lihvitud ning see on koostatud sel viisil, et seda oleks ohutu tarbida võmalikult paljudel.

Ideaalis peaks see olema muusika, mida saavad kuulata kõik olenemata vanusest, taustast, asukohast, ametist, eelistustest või elustiilist. Muusika, mis sobiks päevaraadiosse, televisiooni, taustaks mõnda reklaami või siis superkangelasefilmi lõputiitritesse. Selleks, et kõigile aga meeldida, peab alati midagi ohverdama ning tihti langeb liisk originaalsusele, kaotades seeläbi julguse erineda. Siin leidubki põhjus, miks kaasaegne popmuusika kõlab sageli nii ühtmoodi näotult. The Weekndi värske albumi produktsioon on ka nostalgiliselt retrohõnguline, ammutades inspiratsiooni 80ndate neoonsäras süntpopist, kuigi see kõik on etteaimatav ja äraproovitud. Synthwave on veidi väiksema tondi kujul ringi hiilinud juba üle kümne aasta ning nüüd tundub aeg olevat küps, et popmuusika selle žanri täiesti alla neelab.

Tesfaye hääl on efektide alla maetud ning tulemusena kõlab loost loosse ühetaoliselt. Kui liita monotoonne ületoodetud ja klišeerohke RnB-saund, on albumilt keeruline eredamaid hetki välja tuua, aga samas täiesti lootusetu olukord ka ei ole. Parimateks paladeks võiks lugeda UK garage'i biidiga "Too Late", kerglase drum'n'bass'i vaibidega "Hardest To Love", Elton Johni sämpliv tantsuballaad "Scared To Live" või eepilise saksofonisoologa "In Your Eyes". Laulusõnad on nõrgapoolsed – valitsevad nartsissistlikud alltoonid, egoistlikult maised ihad ja macho-seksistlik väljenduslaad.

The Weekndil puudub soov maailma paremaks muuta, tema lüürikas ei kaja läbi sügavam filosoofia, poliitilised sõnumid või ühiskonnakriitika. "Ei iial vaja mingit bitši, ma olen see, keda bitšid vajavad," lajatab kõvatajast elukunstnik. Lihtsalt piinlik ja paneb ohkama, eriti #metoo liikumise ajastul.

Singlite edu arvestades määrab "After Hours" tõenäoliselt lähiaastate poptrende. Selle mõju saab veel pikalt tunda ning see on ka põhjus, miks The Weekndi uuele albumile tasuks kõrv peale panna.