Lana Del Rey eelmist albumit „Born To Die” saatis uskumatu menu. Kuulasid alternatiivikud ja nautisid popimaiad. Midagi ses plaadis oli, mis tõmbas rahvast nagu putukaid kärbsepaberile. Nüüd on aeg edasi läinud, vahepeal on Lana jõudnud kiruda oma hitt-teose hiphop-mõjutusi, esinenud Kanye ja Kimi pulma eelpeol ning saanud ajakirjandusele vahendada, et ta tahaks juba kirstus vedeleda. Selle nädala laupäevani on ta veel 27. Eksklusiivsesse klubisse pääsemisega läheb kiireks. Jää meie juurde, Lana!

„Ultraviolence” on jubedalt väsitav. Melanhoolne uimapomm, mis juunis suvemeeleolus inimesi kimbutama lastud. 11 lugu venivad, enamik kõigub sama tempo piirimail ning kõlavad võimalikult sarnaselt. Tõsi, ega tema läbimurdeplaat ka erilise positiivsusega hiilanud, aga seal oli rohkem sära, läiget ning glamuuri. Praegu pole sellest suuremat järel. Produtsendiks olnud The Black Keysi laulja-kitarrist Dan Auerbach on „Born To Die” tillukese rnb-flirdi asendanud rocki, bluusi ja džässiga. Tulemuseks laisa leitsaku muusika. Küll annab vanajumal paari järgneva kuu jooksul eestlastele veel ühe 30kraadise päeva. Siis tasub lamamistool aeda viia, keel suust välja visata, higistada, hingeldada ning ultraviolence’ida. Sinna olustikku sobib nagu rusikas silmaauku ning siis võib-olla isegi ei häiri, et Lana peab justkui mõnitamiseks raskemeelsete nootide taustaks „I’m a sad girl” lõõritama. Ikka üle võlli nagu kodanik kiikingutrennist.

Väsitav ja veniv ei tähenda, et kraam kahtlemata halb oleks. Lood on tip-top, orkestratsioon möllab ning põnevust pakub tõik, et salm-refrään võivad kohati täiesti erinevatest maailmadest olla. Võib-olla seda sünninimega Elizabeth sooviski. Kuulajat kiusata. Kaikaid kodaratesse. Võib-olla on tal lihtsalt suva. Muidugi, palad pole enam nii nakkavad ning teravusekaotuse tõttu kõlavad mõned lööklaulud nagu selleaastane jõuetu tika-taka. Aga kõigel on oma võlu ning „Ultraviolence'i” võluks on just seesamune laiskus. Loid samm, mis kõigile üllatuseks elegantsist pakatab. Kui album kuulatud, siis saab aru, et pagan, tervik on olemas. Tahaks veel. Plaat töötab nagu muskliküllane käsi, mis õudusfilmi suplevat peategelast kimbutama tuleb. Ühe käega peast kinni ning vaikne, ent intensiivne aegluubis kupli vee alla surumine. Algul rabeldakse vastu, mingi hetk tuleb saatusega leppida.

"Shades Of Cool":