See, kuidas Justice 2007. aastal french house'i haamriga kuulajale näkku virutas, oli lausa kuritegelik. Nende debüütalbum "Cross" oli kõik see, mida Daft Punk oli teinud kümme aastat enne neid, aga Justice lihtsalt eiras elektroonilise muusika loogilisi, normaalseid reegleid. Nad võtsid sündid ja hakkasid tõsimeeli metal'it tegema, säilitades seejuures veidral kombel tantsulisuse. Nende luuüdis oli kokku segatud arusaamatu ning enneolematult jõuline komplekt, mida on sõnades isegi pisut raske selgitada. Pange lihtsalt "Cross" peale ja kuulake avalugu "Genesis". Ajuvaba.

Teine album "Audio, Video, Disco" ei olnud ausalt öeldes palju normaalsem. Tantsulisus oli lahustunud ning väljendus vaid läbi kõverpeegli, ent see polnud ainus muutus. Metalli asemel hakkas Justice möllama progerocki sõjatandril. See polnud naljatamine ega palagan, vaid nad tegid ehedalt ning ausalt sümfoonilist, mastaapset ning mitmekordses retrovaimus üllatavalt värsket elektroproget. Kui silmad sulgeda, võis ette kujutada, et laval on mõni karvane rockipeer, kes imekombel läbinud ajamasina ning sattunud kogemata filmi "Top Gun" võtetele. 1980. aastate kitš põrkab orkestreeritusega. Veits perversne isegi.

Pärast seda tuli tükk aega vaikust. 2013. aastal ilmus kontsertalbum "Access All Arenas", aga uuest materjalist ei midagi. Vaikselt võis Justice juba ununema hakata, kuniks 2016. aastal hakkas midagi toimuma.

Kui vaadata uue, kolmanda plaadi kaanefotot (vaata üleval), siis räägib see juba albumi tonaalsusest. Sarnase võrdlusena võime meenutada The xx'i, kelle debüütalbumi cover oli mustvalge (samamoodi Justice'il), teine plaat tõi pisut helgust nii visuaalselt kui heliliselt ("Audio, Video, Disco" oli värviline, kuid suures plaanis üpris morbiidne) ja Jamie xx'i sooloalbum paiskas kokku kõik värvid - sama teeb ka Justice, "Womani" kaanel on nende märgiks kujunenud risti katmas ühtlaselt segunev värvidefoon. See ei ole juhuslik, vaid tähistab selgelt nende liikumist uues suunas. Metal ja proge on maha jäetud, nüüd on Justice'ist saanud popbänd.

See ei tähenda aga tingimata halba, sest nende helimustrit arvestades on tegu pigem arusaadava edasiminekuga. Kõigi varasemate hulluste kõrval on seisnud tajutaval positsioonil ka tantsumuusika ning mingid popile omased jõujooned. Nad ei ole kunagi täielikult outsider-muusika olnud, pigem jätnud lihtsalt sellise mulje.

Niivõrd ambitsioonika bändi puhul, nagu Justice kahtlemata on, ootaks aga popmuusikale otseselt, silm silma vastu lähenedes midagi põnevamat. Nende uus materjal on äärmiselt õhuline, heljuv ning ootamatult kergelt seeditav, kust ei ole samas kadunud ka jõulisus. Süntesaatorid ei täida ka "Womanil" vaikse pinina, kosmilise ludina eesmärki, vaid löövad mõne hetkega ruumi muusikat täis. Kuid nad astuvad samasse ämbrisse, kuhu paar aastat tagasi suure hurraaga Daft Punk plaadil "Random Access Memories".

Erinevad värvid, põnevad vokaallahendused, sulnid ja pehmed kõlad. Muusika ägedatesse hipster-riidepoodidesse, raadiojaamade "alternatiiv"-programmidesse ja muudesse lihtsatesse tarbeolukordadesse - enesekindel funktsionaalne muusika, mis ehib end alusetult sulgedega. "Randy", "Safe and Sound" ja "Fire", mis on plaadi põhisinglid, omavad kõrvauslikku potentsiaali, kuid ei enamat.

Üllataval kombel iseloomustab kõik see varemmainitu, lihtsustunud ning kerglane elektrooniline tarbepop vaid üht osa albumist. Pigem küll valdavat, aga seal kõrval on ka palju teravam pool.

Lugu "Love S.O.S" läheb käima ja kõik märgid näitavad, et see on pidude hümn, klišeelik ning mesimagus ballaad-house-bänger, mis toimib pimedas ruumis higi ja liisunud õlle lõhna saatel. Aga pöörded jäävad madalaks, jääd kuulajana ootama plahvatust, mida ei tule. Viis minutit täis ootusi, mida ei täideta. Äärmiselt tabav emotsioonide mäng.

Tegelikult ei ole ka metal nende juurest täielikult kadunud, lugudest "Close Call" ja "Chorus" kõlab see vaikselt läbi, kuid nad ei pea seda enam demonstreerima. See on nende muusikas sees, sa kuuled seda õrnalt taustal, see on peidetud tantsumuusika funktsionaalsuse vahele, mis aga hämmastaval kombel ei muuda neid lugusid tüütult tihedaks. Sarnaselt raadiosõbralikele lugudele on seal kergust ning voolavust.

Ma ei tea, mida Justice järgmiseks teeb ning ma ei ole enam ka päris kindel, kas ma seda teada tahan. Nad on siiani moodsa retromuusika juhtivateks tegijateks, kuid nende ressurss ja energia liigub liiga vales suunas. Nad tahavad teha ajastutetaguse tunnetusega elektroonilist popmuusikat nende reeglite järgi, tänu millele on meil praegu tabelites The Weeknd või Rihanna. Kaks pusletükki, mis ei sobi täpselt kokku ning lõhuvad tervikut.

Aga lootus jääb, et neis on veel midagi põnevat peidus. "Woman" on karjääri seni nõrgim album, kuid juba "Love S.O.S" üksi kinnitab, et ei tasu veel alla anda. Äkki järgmine on parem?