Põhimõtteliselt on oluline erinevus, kas sa paned kohvi sisse rummi või rummi sisse kohvi. Samuti on kunsti ja kommertsiga. Beyoncé (hääldus: biijonssei, rõhutan, biijonssei, mitte bijonts, nagu Eestis öeldakse, sealhulgas raadioeetris. Lõpu "e" peal on rõhk - VV) kuues stuudioalbum on ühtlasi tema teine visuaalalbum. Esmalt oli HBO eetris tunnine film ning tund pärast seda tehti avalikuks album. Tõsi, esialgu ametlikult ainult striimimiskeskkonnas Tidal, milles on lauljannal ka endal märkimisväärne osalus. CD koos lisa-DVD-ga ilmub Euroopas 6. mail.

Ma tegin ise sellise vea, et vaatasin hakatuseks läbi filmi. See on natuke koomiline, metsikute kunstiliste ambitsioonidega ja kannab kaader-kaadrilt painet olla "see päris kunst" ning samas sisaldada kandvat poliitilist ja rassilist sõnumit, lisaks veel võidelda naiste diskrimineerimise vastu. Algus on eriti piinlik, keeruline on tõsiselt võtta vormikat, parimas õitseeas daamet, kes välgutab tänaval poolpaljast tagumikku ja õõtsutab juurde vähemalt meetrise ümbermõõduga rinnapartiid, mida tibukollane siid vaid hädapärast varjab, ning soovib kõige selle juures, et naisi ei käsitletaks seksobjektidena. Sama naljakas nagu firmakingades ja rätsepakostüümis Marianne Mikko, kes sädistab heitunud pensionäridele kuskil pargis midagi palgalõhest. Beyoncé film, tõsi, läheb hiljem paremaks ja siiramaks. See jääb muidugi lahtiseks, kas siis Beyoncé kaasa Jay Z lõpuks pettis teda ja mida kuradit kogu see materjal õigupoolest öelda tahab. Et peksa kurikaga autode aknad sisse, nii võitled soolise diskrimineerimise vastu?

Muusika on aga tase omaette ja siin ei ole mingit irooniat. Kesksed muusikaväljaanded laovad plaadile järjepanu maksimuhindeid, "Lemonade" on ettearvatult Billboardi plaaditabeli esikohal ja veidi ootamatult on ka kõik albumi 12 pala tõusnud singlitabelisse. Kõik, erandita.

Ega kogu tosin ole mõistagi puhas kuld, üsna eklektiline materjal on, kus lisaks RnB-le kõlab bluus, rock, funk, country, gospel, jazz ja isegi trap. Kindlasti on veel midagi, kui kaevama hakata.
On tähelepanuväärselt tugevaid palu. Näiteks Amy Winehouse'i ennasthävitavat lapselikku siirust rohkem kui kord meenutav Diplo produtseeritud ja tervelt kolme pala (Yeah Yeah Yeahsi "Maps", Andy Williamsi "Can’t Get Used To Losing You" ja Soulja Boy ("Turn My Swag On") sämpliv "Hold Up".

Jack White on raju ja rock karedas 70ndate parimaid tavu aus hoidvas loos "Don’t Hurt Yourself". "6 Inch (feat. The Weeknd)" on tume ja jõuline neosoul, petlikult lihtne laul, millega tegelikult müttas viis (5!) produtsenti. Albumi üks mõnusamaid üllatusi on lõunaosariikide üllaimaid bigbändi traditsioone kandev "Daddy Lessons". "Love Drought" on laisk ja meelas pärl, "Sandcastles" emotsionaalne ja siiras klaveriballaad parimas tähenduses. James Blake on koos lauljatariga kõigest minut ja kuusteist sekundit, aga see on kuramuse ilus ja vägev minut ja kuusteist sekundit. 11. lugu "Formation", plaadi eredaimaid palu, on taas muljetavaldavalt jõuline, kus bass ei lömasta, vaid ülendab. See on ka plaadi teine Diplo produtseeritud rada.

Visuaalalbumi visuaalid pole õnnestunud, see on klaar, ja sellest annavad tunnistust enam-vähem üleöö levima hakanud paroodiad, millest mõned on päris vaimukad. Aga "Lemonade'i" muusika on ülikõrgest klassist, vaimukas, nõtke ja huvitav ning äärmiselt jõuline. Mina Jay Z asemel selle naisega küll jamada ei julgeks.