Riho Västrik: mulle ei meeldi, kui midagi tehakse ainult lollusest ({{commentsTotal}})

Riho Västrik
Riho Västrik Autor/allikas: PM/Scanpix

Riho Västrik sai valmis portreefilmi "Bonus Track", mille peategelaseks on Sven Grünberg. Västrik peab Grünbergi üheks produktiivsemaks filmiheliloojaks Eestis.

Miks valisite oma seekordse filmi peategelaseks just Sven Grünbergi?

Mind on ammu huvitanud loomingu ja loomingulisuse teema, kuidas mõnel inimesel tulevad sellised pahvatused, mida teistel ei tule. Oleme Sveniga koos filme teinud juba pea kümme aastat, ta on üks produktiivsemaid filmiheliloojaid Eestis, kui mitte kõige produktiivsem. Keda siis veel minna otsima kui seda inimest keda tunned.

Kas tuttavast inimesest on lihtsam või keerulisem filmi teha? Oluline on küll inimesele lähedale jõuda, aga teisest küljest võib võõras inimene märgata seda, mida vana tuttav ei märka?

Oma protagonistiga tuleb igal juhul tuttavaks saada, et tema tegutsemise motiive mõista. Küsimus on, kui sõbraks on mõistlik saada, sest see võib tõesti hakata piirama loominguvabadust, eelkõige enesetsensuuri näol. Arvan, et minu ja Sveni vahel on sõbralik respekt.

Vähemalt minul seostuvad teiega kõigepealt loodusfilmid. Kuidas erineb looduse ja inimese kujutamine?

Ega ei erinegi. Ka loodusest võib ju filme teha ühte- ja teistmoodi. Inimene on väga selgelt looduse osa. Siin vahel ei ole kindlat joont. Eks meetodid erinevad, kui eesmärgiks on looma käitumise filmimine või siis, kui püüda tabada inimese peas sündivat loomigut. Ma ei ole teinud mitte ainult loodusfilme, olen teinud piisavalt palju teisi filme, ka inimestest.

"Bonus Track" keskendub rohkem loomingule. Millise nurga peategelase kujutamiseks valisite?

Keskendusin loomingule, aga ka inimeseks olemisele, paremaks inimeseks saamisele. Kuidas ennast arendada ja kuidas üldse olla hea inimene maailmas. Need on teemad, mida Sven alati edendab, ja vähemalt pool filmist keskendub loomingule.

Kui pikk filmi tegemise protsess oli?

Idee tuli ammu, aga see ei saanud kohe peategelase poolt rohelist tuld.

Pidite kaua veenma?

Ega ma ei tegelenud ka selle mõttega kogu aeg, et hommikust õhtuni mõtlen, kuidas teda veenda. Lihtsalt kui aeg-ajalt erinevate protsesside käigus jälle tööalaselt kokku puutusime, siis küsisin, et kuidas oleks. Kuni 2013. aastal Nigulistes toimunud Linnart Mälli 75. sünniaastapäevale pühendatud kontsertprogrammini "Vaadates sisse". Siis leppisime kokku, et kui mina aitan kontserti üles võtta, siis liigume edasi ka dokumentaalfilmiga. 2013. aasta suvest olen teadlikult seda filmi teinud ja viimase aasta monteerinud.

Mulle jäi filmist kõrva Grünbergi lause, et "filme tuleb teha tarkadest, mitte imelikest inimestest"? Mida te sellest seisukohast arvate või kuidas seda lahti mõtestada?

Lahti mina seda mõtestama ei hakka, see on peategelase seisukoht, mitte minu. Ma arvan, et filme tuleb teha erinevatest asjadest ja inimestest. Ma ei poolda, kui midagi tehakse ainult lollusest, sellepärast, et see on äge või kollane, või šokeeritakse, sest on lahe šokeerida.

Olete öelnud, et dokumentaalfilmide tootmine elab üle murrangulist ajajärku. Mida te täpsemalt silmas peate ja kuidas näete selle olukorra kulmineerumist?

Läänemaailma televisioonijaamadel ei ole enam jaksu teha suuri asju, youtuber'ite stiil murrab tarbijaskonna hulgas nii jõuliselt peale, et ühel hetkel oleme priske küsimärgi ees, kas on tarvis üldse põhjalikku haridust ja haritust või on filmikunstnik igaüks, kel salvestusvahend olemas, kes on näinud kümmet filmi ja suudab nähtut mingil määral järele teha. Kui sellist toodangut vaadatakse, need koguvad tuhandeid või isegi miljoneid klikke, siis ongi küsimus, kui palju jätkub vaatajaid dokumentalistikale, mida mina klassifitseeriksin filmikunsti osana. Kui vaatajaarvud jäävad vähemaks, siis sulavad kokku ka finantsid ja ilma finantsita selliseid asju ei tee.

Kuidas te näete sama probleemi Eesti kontekstis? Mainisite youtuber'eid, Eestis tundub, et ei ole see trend veel hoogu sisse saanud.

Ega Eesti ei ole kuidagi maailmast eraldatud, kõik trendid, mis ümberringi toimuvad, toimuvad siin ka. Lihtsalt praegu otsitakse kõikjal uusi lahendus, uusi võimalusi, kuidas ja mida teha. Meie pole erandiks. Kõikjal mõeldakse. Ajalooliselt pole see midagi erakordset, sama ristteed on olnud dokumentalistika ajaloos varemgi. Peale sõda, viiekümnendatel oli suur dilemma, kellele seda üldse vaja on. Läänes hakati tegema õppefilme, mida laenutati koolidele ja raamatukogudele, aga mõnes mõttes pole see filmikunstnikele vääriline töö. Muidugi võib ka õppefilme kunstiliselt teha, aga tema eesmärk on ikkagi õppefilm. Tahan öelda, et küsimust - mis edasi - on ka teistel aegadel olnud.

Ka teistes kunstivaldkondades...

Filmikunstiga on see jama, et kui on ideoloogiliselt depressiivsed ajad, siis pole midagi teha. Luulet võib sahtlisse kirjutada, maalida võib kapi taga, sellega ei pea näitusele minema, sa saad seda ise teha. Aga mis mõte on teha filmi riiulile ja kust sellise tegevuse jaoks finantse leida.

One man show esindajad, nagu maalikunstnik või luuletaja, on vabamad, ei sõltu teisest. Kui tuleb puhang peale, võid teha, päeval võid käia tööl, aga filmi päris nii ei tee.

Mida annab või muudab Dokumentalistika Gild Eesti dokumentalistika maastikul?

See loodi eelkõige selleks, et edendada igakülgselt dokumentalistika maastikku. Alates vaataja harimisest, tegijate liitmisest, õpetamisest ja nii edasi. Pateetiliselt väljendudes, et võidelda dokumentalistika õiguste eest taeva all.

Ütlesite, et olete teinud inimesest ja loodusest filme pooleks, aga esialgu keskendusite Vesilinnuga loodusfilmidele?

Vesilind saab juunis 20aastaseks, aga alles 2001 hakkasime looduse ja keskkonnaga tegelema. Enne seda olid eelkõige alpinistlikud ekspeditsioonifilmid, one man show`d.

Kas teil on mingid perioodid, kus keskendute ühele teemale? Et nüüd tegeletegi inimeste portreteerimisega?

Tahaks edasi minna kõigega, mis on inimesele ja tegijatele oluline, mis ennast puudutab. Mingil hetkel tundus loodus rohkem puudutavat, see pole kuskile kadunud, aga on huvitav sõrmitseda ka inimese hingekeeli. Kui see õnnestub, kui miski hakkab resoneerima, on hea tunne.

Kas on juba uusi projekte mõttes?

Projekte on Vesilinnul töös palju, endal on ka mõtteid, mida teha. Vesilinnul on valmimisel kaks omapärast filmi. Üks on Ants Tammiku eepiline loodusfilm tööpealkirjaga "Natukene teine maailm", mis räägib soost kui keskkonnast. Teine on film, mida teeme Tšetšeeniast, mille loodame suve lõpuks valmis saada. See räägib sõdadest räsitud Tšetšeenia inimeste igapäevasest dilemmast, kuidas elada edasi, kui kõrval elab keegi, kes on su perele halba teinud, kuidas andestada inimestele.

Filmi "Bonus Track" on kinodes võimalik näha alates 22. aprillist.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: