Arvustus. Vaadates läbi metsasihi
Silvia Urgas
„Siht/koht”
Elusamus, 2015
Kuna raamatut ei kiputa hindama mitte ainult kaane, vaid ka tema kogukuse järgi, ütlen esiotsa hoiatuseks: „Siht/koht” on ilmne lõks. Silvia Urgase saleda kogu puhul on asi kiirvaimutoidust kaugel. Tuleb tunnistada, et tükk aega pole ma üht kogu lugenud ja uuristanud nii kaua nagu Urgase tarka väikest taskuraamatut. Raamat meenutab veidi Napoleoni: see on väike, väga kihiline ja üks igavesti laia haardega tegija.
„Siht/kohta” lugedes tekib üsna kindel mulje, et Silvia Urgase tekstid toimuvad siin ja praegu. Suuresti on see nii ehk seetõttu, et maailm, mille Silvia Urgas silme ette manab, tundub esmapilgul väga käegakatsutav ja tajutav. Võib vist isegi öelda, et kohati naturalistlik-groteskne. Muu hulgas selgub kogu lugedes, et inimene kannab endaga kaasas kuni kaks ja pool kilo baktereid, et süda pole muud kui koonusekujuline lihaseline õõneselund, millel on vistseraalne leste, perikard ning kõiksugu muud roppused (lk 8). See on maailm, kus ei pruugiks iseenesest olla isegi mainimisväärne, et ühel naisel õnnestub leida purgisupist kummikinnas (lk 22). Kogule lisab maisust asjaolu, et Silvia Urgase luules näib vaieldamatult domineerivat raskusjõud: jalgu me maast lahti ei saa // [---] lapsed veerevad aknast / põntsti trepimademele (lk 16) ja lüüriline mina võib nihutada hammastega paigast rekka (lk 18).
Siin-ja-praegu-tundele aitab kaasa ka tugev meteoroloogiline foon, mida Urgas tekstides paista laseb. Kogul tundub olevat kindel ja konkreetne kliima, mis koos staatikaga aitab luua just nagu üht ja ainsat tegevus- ning tihti ka tegevusetuspaika. Meenub Viivi Luik oma reljeefses aastaaegsuses, aastaringi rütmitunnetuses. Elu suriseb raamatu kaante vahel nii umbes oktoobrist aprillini, just nagu 80ndate paneelikate radikad – seejuures võib oletada, et samuti jumala armust (lk 36). Koit Toome naeratus muidugi kinnitab, et sellest saab meie suvi (lk 6) ja luuletuses „viimasel eesti krooni suvel” (lk 23–24) ta hetkeks saabubki. Ometi vaatavad vale poolkera ja aastaaeg (lk 5) kõikjalt vastu, isegi kui neid otsesõnu ei mainita. No tunnistagu heaga üles see õnnelik ketser, kellele need read ei kõla kas või veidigi tuttavalt: igal sügisel muutuvad laused / aina raskemaks / ühel hetkel sajab isegi tere / kaela kivina (lk 15). Kaamos ei ole siiski üdini negatiivne, vaid pakub harjumuspära ja turvatunnet, põhjendust jõuetusele ja paigalseisule. Ehk on kevad oma ärkamises-tärkamises hullemgi. vihkan seda kevadist / elus olemise tunnet, selgitab Urgas, tahaks veel mõned nädalad / peituda külmade seinte vahel / ja end vabandada väliste teguritega (lk 19).
Pole kahtlust, et „Siht/koha” keskpunkt on Tartu. Tartu oma kõrtside, Annelinna, ülikooli ja mõlgutustega paistab siit-sealt ka otsesõnu, kuid tema kohalolu on tuntav veel paljudes tekstides. Urgase luule parimad omadused säravad kõige kirkamalt Tartu-tekstis „anne”, austusavalduses Annelinnale (lk 14). Samas pole minu arvates maailmas olemas kuigi palju tartulikumaid olukordi, kui see, kus suitsuruumis küsib mingi tüüp / kelle iq on raudselt kõrgem kui kartulil / minu arvamust bojaariseisuse arenemise / algusetappide kohta (lk 8). Heas mõttes võimalik ainult Tartus. Ausalt.
Mured, mis varjutavad taevast Silvia Urgase kogu kohal, on äratuntavalt meie aja mured. Nii leiame „Siht/koha” kaante vahelt tabava teksti (küll lühemal kujul kui Värskes Rõhus [1]), mis räägib viimasel ajal levivast kummalisest kimbatusest, kuidas mõista, liiati selgitada-põhjendada, midagi nii loomulikku ja iseenesestmõistetavat nagu füüsikareeglid – või armastus: „kuidas ma oma lastele seletan / et kui kaks meest hoiavad käest kinni / kandub soojus ühelt kehalt teisele / kuni saabub soojuslik tasakaal / ja nad saavad teineteisele otsa vaadata / täpselt sama temperatuuriga silmadega?” (lk 34). Eks ole platsis ka igiablas idanaaber oma lõpmatu gaasiga. Kaalutakse isegi gaasisõltuvuse ja sõja eest metsa kolimist, kus on tõeline keskküte, kui talvel hoiab sooja põdranahk (lk 37). Muide, elu matkib tõepoolest kunsti: just pärast Urgase kogu lugemist pakuti siinkirjutajale küsimuse peale, kas hotellitoas ka küte on, entusiastlikult kolme lisatekki. Tõsilugu.
Kindel on ka see, et me räägime ühest kindlast põlvkonnast, mida „mina” esindab. Ta on 90ndate ühehitiime, kelle tegid vanemad tolle aja reeglite järgi. Ühtaegu muhedalt ja kurblikult mõjuvad sugestiivsed read: ja mul pole enam raha / et osta endaga sama vana viskit / mu aastakäik on päris kallis hinnas // mõelda et veel sajandi alguses / võinuksin seda endale lubada (lk 6). See põlvkond on juba 18 aastat sellel planeedil kõndinud ja kätte võidelnud õiguse / oma maksa ja kopsusid tasalülitada (lk 8).
Aga oot, kuigi jutt on küll silmanähtavalt NENDEST üheksakümnendatest, meie üheksakümnendatest, ei jäta autor südametult viitamata, et need pole siiski ainsad: aga 90ndad saavad alati läbi / ning juba mitmes sajand järjest / alustab oma teekonda nullist (lk 6). Silvia Urgase luuletuses pole üks inimene kunagi lihtsalt üks inimene (vt kas või minus elab seitse miljardit inimest, lk 19) ega 90ndad lihtsalt 90ndad. Autor kirjeldab nende kordumatust ja korduvust, avab neis peituvat tähenduspotentsiaali ja seaduspära. Aeg ja ruum on raamatus seega hoopis teistsugused, kui esiotsa paistab – avaramad, venivamad. Samas ei näita Urgas aja ja ruumi avarust mingil pompoossel ega heurekalikul moel, vaid rahumeelselt nentides, jättes maigu, et nii lihtsalt ongi. Ta ei karda tšehhovlikku „väikest”, argist ja isiklikku, mis ühel või teisel moel ongi ainus tõeliselt veenev tee üldiseni. Igas köögis on prügikast kohe päris kindlasti kraanikausi all (lk 9).
Muu hulgas avardab tekste ajaliselt tugev nostalgiatunnetus. Ilmsed näited on siin „viimasel eesti krooni suvel” ja „90” (lk 6–7). Viimane on tõesti justkui ühe põlvkonna kibemagus hümn: aga ma käisin sinuga kultuurimaja katusel / ja kuulasin pärast kassetilt / eda-ines ettit (lk 7). Kassetipõlvkond missugune. Siiski ei tasu lasta end ilmselgest nostalgiast eksitada. Nimelt looritab see Urgase luules sageli ka praegust hetke, andes sellele hoopis teistsuguse ilme ja mõõtme. Nii nagu Annelinn on täiuslik ainult pilvepiirilt vaadatuna (lk 14), paistab praegune argihetk igavikuline ja särav kujutletuna eemalt, mõnest muust ajahetkest, mil praegune on möödunud ja kuhu autor end ja lugejat järjepidevalt asetab. Ei tahaks küll Viivi Luike ülemäära ekspluateerida, aga no teate küll, see on see hilissuvine tunne: ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve. [2] Niisuguse ajanihke tekitamine kukub Silvia Urgasel imetabaselt välja. Lugejal lastakse vaadata praegust hetke nelja miljardi aasta kauguse tuleviku valguses, mil Andromeeda udukogu ja Linnutee põrkavad kokku (lk 18). Veidi teistsuguse tajunihke tekitavad read: kõik tähed / mida me kasutame / on juba ammu surnud // [---] me peame kõiki oma vestlusi / kustunud taevakehade / pikaldases valguses (lk 21). Nostalgilistena mõjuvad ka näiteks kui ärkad üles / sest olen jäänud / sinu kõrval nooreks (lk 25) või maheirooniline palun armasta mind / kuni internet tagasi tuleb / enne kui me telekapuldi / patjade vahelt üles leiame (lk 31).
Nagu meile võib oma tillukese eluaja tõttu tunduda, et maailmas on ainult ühed 90ndad, kipub kergesti nihkesse minema ka ruumitunnetus. Sõna otseses mõttes näitab koha imehästi kätte hiilgava ülesehitusega luuletus „väga pika proloogiga haiku euroopast” (lk 32–33): tsiit-tsiit-tsiit-tsiit-tsiit / tuleb südantmurdev lugu / mis laiub üle kogu kodukontinendi ja hõivab selle pea tervenisti. Siia-sinna mahub vaid üksik haiku: niisiis euroopa: / maailmajagu rahvast / kuulmas vaid ennast. Kohe tekib silme ette kristallselge pilt tillukesest nurkasurutud trotslikust haikust keset suurt kontinenti ja end oh-kui-tähtsaks-pidavat eepilist lugu. Siin avaldub sisu ja vormi sümbioos haruldaselt hästi. Õigemini on see üks niisugustest tekstidest, kus luuletuse vorm peegeldab sisu nii hästi, et need justkui oleksidki üks ja sama. Sarnaselt mõjub lühike luuletus luuletusest, mis lõppes iseenda alguses (lk 30). Sisu ja vormi vastastikuse abistamise leping ilmutab end ka väiksemas mastaabis, nagu näiteks ridades täiskuu on nüüdseks paistnud / juba terve kuu / justkui ei teakski / et sõnakordused pole hea toon (lk 15).
Urgase ruum pürgib visalt globaalse või kosmilise poole. Sageli käivad tekstidest läbi „maailm” või „maakera”: ja vahelduseks tundub / teisel pool maakera / päriselt kaugel (lk 31), sest maakera ei koti / ümmargused numbrid (lk 40). Muhevärskena mõjub kurblik visand vaesest autori suhtes ükskõiksest argiuniversumist, kes peseb õhtul iseenda lõputuid hambaid ja näeb unes vanaema matuseid (lk 12–13).
Silvia Urgas laob intensiivseid kujutluspilte üksteise otsa pealtnäha mängleva kergusega, luuletused kerkivadki justkui elavatena silme ette. Võtkem näiteks imeilus maakera kaalub pühapäevahommikul sama palju / kui kaheksa kikivarvul seisvat hüääni männimetsas / ja meie ei sega neid ega nemad meid (lk 5). Tekstidest kumab läbi hiilgav kujutlus- ja empaatiavõime. Tundub, et just see ongi salaaine, mis hoiab luulekogu koos ja teeb sellest terviku. Kohati raskepärased ja krüptilised kujundidki ei mõju kohatult, kuna nendes on ühe selgelt kujutletud tervikpildi või -maailma osana elu ja olemisõigust – Urgas oskab manada elu ja hetke paberile kogu selle värvinguis, ühtviisi võluvais ning tüütuis. Võtkem kas või sealsamas olev desoksüribonukleiinhappe moodi päev (lk 5): tõepoolest suhteliselt raskepärane kujund, aga seejuures mõjus – ja ilmselt seda enam, et ta on paigutatud ühte teksti kõrvuti oma muinasjutulis-unistavate vendadega. Seesuguse laia haardega kujutlusvõimeta poleks kogul tugevat, tihket ja tahket siin-ja-praegu-olemise vundamenti. Selleta poleks võimalik luua ka avarust, suurust ja kergust. Seda kosmilist mõõdet, mida autor ühtlasi oskuslikult tolle vundamendi toel ja kiuste ehitab.
Raamatu võtabki õnnestunult kokku üks selle võtmetekste, eepilise maiguga „veebruar // mbv // genua” (lk 41–43), mis on sama ilus ja värske nagu kevad ise. Tekstile on proloogiks eelneva luuletuse „näpunäiteid kirjanduskriitikule” lõpp, mis ütleb (ja näitab isegi must valgel), et kogu meie aeg on niivõrd lühike ja kitsikuseni kokkusurutud (lk 40). „veebruaris …” avaneb see mõte teises valguses: terve pikk aeg oma võimaluste ja kogemustega võib vahel lihtsalt olla kontsentreeritud ühte tähendusrikkasse hetke, taandatav mõnele olulisele minutile või päevale, olles nõnda kaasaskantav. Esimese lumesaju tähendus on Urgase luuletuse taustal äkitselt palju avaram: esimene lumesadu ja sadu enne teda / kes võinuks olla / esimene lumi / kuid jäi viimaseks vihmaks. Ka nihkub aeg paigast ridades tumeroheline august mille lõhnast teab / et suvi pakib kohvreid (lk 41), mis manavad isegi varakevadel kurku sügise saabumise paratamatuse klombi, mis keset kõige kuumematki augustikuud kipub võimust võtma. Muidugi ei saa lüüriline mina jätta oma sõpru vaadates mõtlemata, kes neist lõpetab kooliprogrammides või ajalooannaalides. Ja loomulikult ei saa jätta tõmbamata paralleeli tollega, kes saatis ühel varakevadel teele oma semu Kolumbuse ja togis tagasiteel veel talvetolmuseid kive. Kogu tekst on nii ilus, et selle metastamine on lausa patt – vabandage – ja väärib ilma naljata, et kõik eesti keele oskajad seda loeksid.
Silvia Urgas näeb ja näitab, et kõige „suure ja tähtsa” varjus on alati pisemad, märkamatumad hetked, olukorrad ja inimesed. Et vanal heal Kolu-Chrisil oli Genua varakevades üks sõber, kelle hing jäi kinni, kui keegi teda üle tüki aja jälle armastas (lk 43). Et kordumatus on ülehinnatud ning hoopis korduv ja argine on imeline. Et meie paigad ja hetked (ning ehk meiegi) on palju suuremad ning võib-olla surematumad, kui enamasti tundub – nii suured, et neisse võivad mahtuda ära terve maailm ja aeg. „Siht/koha” lugemine on, nagu vaataksid ühtäkki läbi metsasihi ja mõistaksid veidi paremini, kus ja kes sa omadega oled.
[1] Silvia Urgas. „Sõda”. – Värske Rõhk 40/2014, lk 1–2.
[2] Viivi Luik. „Hilissuvine”. – Pilvede püha. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 38.
Ilmunud Värske Rõhu 47. numbris.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Värske Rõhk