Arvustus. Metallica teeb, mida tahab
Uus plaat
Metallica
"Hardwired... To Self-Destruct" (Blackened)
7/10
Võimalik, et see topeltalbum on ehk tõesti liiga pikk. Täitsa nõus, et deemonlik kaanepilt on nagu Photoshopi algaja kasutaja üks esimesi iseseisvaid töid. Ja tõsi seegi, et igale palale polnuks tingimata tarvis videot teha. Ning üldse, lood ei peaks tegelikult olema üle kuue minuti pikad.
Teisest küljest jällegi on see kindel märk sellest, et Metallica on ammuilma saavutanud sellise taseme, kus nad ei pea eriti kellegi ega millegagi arvestama ning teevad täpselt seda, mida tahavad, millal tahavad, kus tahavad ja kuidas tahavad.
Bändi diskograafia kümnendat albumit lahutas üheksandast ("Death Magnetic") kaheksa aastat. See oli pikk vahe isegi Metallica enda jaoks, kes pole oma pika staaži jooksul albumeid niigi just ülemäära tihti salvestanud. Ja värskel plaadil pole ka ainsatki Kirk Hammetti lugu, mida pole juhtunud aastast 1983, mil Hammett bändiga liitus. Kõik palad on kirjutanud James Hetfield ja Lars Ulrich, kes on ühtlasi ka topeltalbumi kaasprodutsendid ja et asi oleks täiesti oma kontrolli all, ilmus see ka Metallica oma leibli Blackened all. Kuigi ei kujuta päris täpselt ette, kes söandaks Metallicale midagi ette kirjutada, aga mine neid telgitaguseid tea, eks ole. Ise on ikka kindlam. Põhiprodutsendiks pidi algul hakkama Rick Rubin, aga tema ikkagi ei hakanud ning Greg Fidelman võttis asja viimaks oma kätesse. Tema on varemgi metalit ja ka muud raskemat rocki produtseerinud, Metallica kõrval on kliendid näiteks Slayer, Black Sabbath, Red Hot Chili Peppers, Marilyn Manson, Slipknot ja System Of A Down, aga Fidelmani CV-s on ka U2, Johnny Cash, Neil Diamond ja isegi Adele!
Pärast 1991. aastat koos omanimelise albumiga saabunud tohutut kommertsedu on Metallica olnud ehk veidi hajevil, aga ilmselt on see mulje siiski petnud. "Enter Sandmani" ja "Nothing Else Mattersi" taolisi globaalhitte pole pärast seda tulnud, aga mis tost. Metallica on endale kasvatanud ülimalt korraliku ning truu fännibaasi ja hoolitseb regulaarselt selle järelkasvu eest. Ja kes kord juba fänniks hakanud, ei see lõpeta. Beavisel on ka kindlasti Metallica särk kuskil riidekapis alles, see on kindel.
"Hardwired... To Self-Destruct" on klassikaline Metallica: kompaktne, elurõõmus, energiline ja tõsiseltvõetav. Raadiohitte siin ei ole ega tule, aga Metallical on mingi nipiga õnnestunud ühel ajal nii endaks jääda kui moodne olla ning enamasti ei tähenda need kaks just sama asja.
Vähestel on suurem oht muutuda enda karikatuuriks kui pealt 50sel hevimehel. Metallica tüüpe see oht ei ähvarda. Nende kümnendal albumil on kõik olemas – brutaalsed ja tõhusad kitarririfid, selge ja sirge saund, hoogsad trummid ja solist James Hetfieldi jõuline, krõbe ja endiselt muljetavaldav vokaal. Sisemine põlemine jätkub ja albumilt vastu kumav energia avaldab muljet ka neile, kes üldiselt hevist kui sellisest laia kaarega mööda käivad. Metallica on jätkuvalt metalli üks tähtsamaid bände, täpselt nagu nad on seda suutnud olla viimane veerand sajandit.
Toimetaja: Valner Valme