Arvustus. Kunstnik nagu orkester
Maria-Kristiina Ulase joonistuste näitus „Midagi on õhus“ arhitektuuri- ja disainigaleriis kuni 4. XII.
Maria-Kristiina Ulase näitus sunnib jälle mõtlema tema fantaasiarikkale ja põnevale loomingubiograafiale. Kunstnik on sündinud monumentalistiks ja teinud veidi rohkem kui paarikümne aasta jooksul rea unustamatuid näitusi. Tema debüüdist uue graafika näitusel on palju räägitud; isikunäitustest vähem, kuigi igaüks neist on olnud omaette sündmus. Ulas paneb neid kokku sellise hoo ja haardega, nagu dirigeeriks orkestrit. Meenutagem kas või Vaala galerii isikunäitust siis, kui selle ruumid asusid veel Väike-Karja tänavas. Lisaks värvirõõmsatele teostele voolas suur, rikkalikult maalitud paberipaan esimeselt korruselt mööda treppi alla keldrisaali nagu värviline kosk. Ühel Vabaduse väljaku galeriis toimunud väljapanekul oli väljas foto kunstnikust käsitsi maalitud kostüümis; värvid näisid valguvat riidelt edasi tema kehale ja sealt galeriisse, muutes kunstniku enese füüsiliseks osaks näituse vohavast liharoosa-rohelisest lopsakusest, mis pulbitses ümberringi rippuvatel piltidel. Võimas loominguline palang ei mahu tahvelmaalidele ära: Maria-Kristiina Ulast on ikka kahemeetristele paberitele maalinud, täitnud need äärest ääreni värvide, figuuride ja kalligraafiliste märkidega.
Unustamatu on Õpetajate majas ehk Raatuse galeriis toimunud näitus – galeristiks oli tollal võrratu Ann Mikiver. Pealkiri oli „Juvenile Pleasures“ ehk „Nooruslik nauding“ ja see kujutas endast figuuride ja kalligraafia värvilist džunglit rikkalike Pärsia vaipade taustal. Üks väljapaistvamaid maale oli „Kuldmees“.
Kunstnik on teinud ekspressiivseid portreetaolisi maske ja lõiganud paberist suuri kompositsioone, mille kaudu oskuslikult valgust juhtides on muutnud ruumid värvikaiks, varjudest värelevateks keskkondadeks. Kui Tallinna Kunstihoone pärast remonti avati ja suure saali kohal oli taastatud laeaken, kattis seda esimesel näitusel Maria-Kristiina Ulase imeline paberinstallatsioon, mis lumivalget ruumi grotesksete hõljuvate kujunditega ilmestas.
Hampelmanne mäletab kindlasti suurem osa praegusest näitusepublikust. Ulase näituste avamistel on ikka toimunud tantsuetteasted või omapärsed performance’id, mille meeldejäävamaid teostajaid olnud Helena Ehrenbusch. Kunstilises mõttes hulludest ideedest ei ole Ulasel kunagi puudust tulnud, iga ta näitus on kõneainet andnud ja mingil ootamatul viisil kunsti piire avardanud.
Praegune näitus ei ole tema esimene väljapanek arhitektuuri- ja disainialeriis. Nagu galerist Maile Grünberg avamiskõnes märkis, sobib Maria-Kristiina Ulase pinnaline, puhtavärviline laad erakordselt hästi sellesse mattmustade seinte ja malelauaruudulise põrandaga ruumi. Kunstniku looming on alati olnud seotud eelkõige inimesega ja ka seekord on väljas pillava kergusega lahendatud aktid. Näiteks kõige traditsioonilisem lamav akt: esimesel hetkel ei märkagi, et figuuril on jalgu rohkem kui elusatel modellidel. Teine kirgas paarisakt on kinnitatud seinale ja pöörleb seal roosa-kolla-sinise vurrina ringi. Väikesed seinale reastatud aktimotiivid on pinnalised, ühevärvilised, kontuurid eksimatu joonistajavaistuga paika pandud.
Suured grotesksed pead, nagu ka aktid, on värvitud Maria-Kristiina Ulasele iseloomulikult puhtaid vastandvärve kasutades. Tehnilise teostuse eest on autor tänulik teostajale Mait Eerikule; siiski on idee eksponeerida inimesekõrgusi groteskseid päid tõukeratastena nii mariakristiinalik, kui üldse olla saab. Nendel kujunditel on kahtlemata seos Peeter Ulase sürrealistlike skitsidega veidratest mehenägudest, mida perekonna arhiivis rohkesti leidub. Peeter Ulase väiksemõõtmelistes joonistustes on peamine siiski grotesk; Maria-Kristiina Ulase üleelusuurused vineerist kujundid mõjuvad pigem dekoratiivselt ja koomiliselt nagu rekvisiidid sellelt suurelt näitelavalt, kus mängitakse eluteatrit. Tänu pirakatele ninadele tunduvad need tegelased kuidagi nooletaolised; uudishimulikud, lõbusalt karikeeritud monstrumid. Joonepuhtuse rõhutuselt on täheldatud ka Ado Vabbe mõju Maria-Kristiina Ulase loomingule – suurendatud motiivide juures pääseb see eriti hästi mõjule.
Avamisel nihutasid neid ratastega varustatud inimesekõrgusi päid publiku seas diskreetselt siia-sinna Helena ja Ulli. Maria-Kristiina Ulas on ikka püüdnud kunsti märkamatult eluga segada, mõlemat omavahel lähendada kuni kummastava ühtesulamiseni. Selle heaks tulemuseks oli külaliste innukas fotografeerimine koos nende vikerkaarevärviliste inimvankritega.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: "Sirp"