Kunstiministeerium. Üritades dešifreerida Elmar Kitse fenomeni ({{commentsTotal}})

Elmar Kits
Elmar Kits Autor/allikas: ERR/ kaader "OPist"

Kuni 11. detsembrini on Tartu Kunstimajas võimalik külastada näitust "Elmar Kits. 1966", mis kujutab endast võimalikult täpset rekonstruktsiooni 50 aastat tagasi samas Tartu Kunstimaja suures saalis toimunud Elmar Kitse teoste näitusest.

Kunstikriitilisest vaatepunktist on see erakordselt "magus pala". 1966. aasta on veel piisavalt lähedane ajalugu, elus on näitust kaasajal näinud inimesi. "Kunstiministeeriumi" saatekülaliseks oli palutud kunstnik Jüri Kask, kes ütles end mitte ainult näitust, vaid ka selle avamist mäletavat, nagu oleks see olnud eile.

Teiseks langeb Kitse 1966. aasta näitus samale aastale rea näitustega, mida on kunstiajaloos hakatud vaatlema kui abstraktsionismi väljaastumist. Anu Allas kureeris 2015. aastal Kumus näituse "Kunstirevolutsioon 1966", mis koondas kõik 1966. aasta revolutsioonilised näitused ühe katuse alla, ning üritas selgust tuua nendega kaasnenud kunstipoliitilisse reaktsiooni.

Allase näitust ajendas juba 2003. aastal ajakirjas Kunst.ee ilmunud noorema põlvkonna kunstiteadlase Margus Kiisi artikkel "1966. aasta eesti kunstirevolutsioon" ning sellele järgnenud Jüri Haini – kui 1966. aasta noortenäituste kaasaegse – kommentaar ja vastukaja samuti Kunst.ee veergudel.

Üritades tinglikult sarnast vormelit rakendada, palus "Kunstiministeerium" Elmar Kitse näituse kaasaegse kunstiloolise tausta mõistmiseks intervjuu Mai Levinilt, kes ei käinud küll Kitse näitusel Tartus, kuid nägi seda 1967. aasta kevadel Tallinnas ja oli Kitse kahetsusväärselt postuumseks kujunenud näituse kuraator 1972. aastal Eesti Kunstimuuseumis. Levin on Kitse loomingu ja autori isikuga ka hilisemal ajal korduvalt töötanud.

Kolmandaks ei ole näituse rekonstrueerimine igapäevane praktika. See võimaldab erinevaid kunstiteaduslikke aktualiseeringuid. "Kunstiministeerium" otsustas keskenduda näituse kui sellise rollile kunstiajaloos üldisemalt. Just see on avaküsimuseks Mai Leviniga tehtud intervjuus, kuid pikemalt tuli sellest juttu Kitse näituse rekonstruktsiooni kureerinud Peeter Talvistuga.

Kuid olenemata sellest, et "Kunstiministeerium" üritab Kitse näituse fenomeni avada nii kaasaegsest, ajaloolisest kui kunstiteaduslikust vaatepunktist, näib saade kokkuvõttes olevat siiski läbikukkunud.

Kriitika, eriti aga kunstiteaduse, teeb sisuliseks muutus kirjelduskeeles. Selleks, et kriitika saaks öelda midagi uut, midagi, mida teos ise ei ütle, peab rääkima teises keeles kui teos. Teaduslikku maailmapilti eristab mütoloogilisest maailmast just mitmekeelsus.

Kui käsitleda Elmar Kitse 1966. aasta näitust kui teost, mis koos seda ümbritseva mütoloogiaga moodustab omaette maailma, peab selle lahtimuukimiseks leidma teise, välise keele, milles seda kirjelda. Ministeerium ei olnud seekord paraku ülesande kõrgusel.

Kõik kolm intervjuud, esiteks kunstiteadlase Mai Levini, siis kuraator Peeter Talvistuga, ning lõpetuseks kunstnik Jüri Kasega, kinnitasid ühest suust, et Elmar Kits oli erakordne geenius.

Sealjuures kasutasid intervjueeritud isegi sarnaseid kujundeid. Nii võrdles Jüri Kask Kitse näitust sümfooniaga ning Mai Levin kirjeldas Kitse kui flöödivirtuoosi. Olles küll mõeldud metafooridena, töötavad need kui isomorfse mütoloogilise keele kujundid. End valgustunud müüdipurustaja rollis näha tahtev "Kunstiministeerium" ebaõnnestus aga täielikult, kuivõrd ei suutnud kuulajani tuua vastust küsimusele miks ja kuidas Kits geenius on.

Kuula saadet SIIT.

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: "Kunstiministeerium"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: